Chapter 1

"Oo Bharata järglane, tea, et see, kes on keha elustajaks, on igavene, ja teda ei saa iial surmata. Seepärast ära vaeva oma südant ühegi olevuse pärast." ("Bhagavad-gītā" 2. 30)

Kõige esimene samm eneseteadvustamise teel on jõuda arusaamani, et meie tegelik olemus on meie kehast lahusseisev. "Ma pole mitte see keha, vaid vaimne hing," on olulisim arusaam igaühele, kes tahab tõusta kõrgemale surmast ja siseneda teispoolsesse vaimsesse maailma. Ei piisa lihtsalt teadustamisest, et "Ma pole see keha", vaid tuleb jõuda ka selle tegeliku mõistmiseni, ja see polegi nii lihtne nagu see algul võib tunduda. Kuigi me oma algolemuselt pole mitte need kehad vaid puhtad teadvused, oleme me nii või teisiti sattunud kehalistesse raamidesse. Kui me tõepoolest soovime tunda õnne olles sõltumatud surmast, peame me ennast teadvustama puhta teadvusena ning seejärel ka jääma sellesse meie algolemuslikku positsiooni.

Elades kehalistes kujutlustes on meie arusaam õnnest muutunud küllalt sarnaseks joobnu arusaamaga naudingust. Mõned filosoofid väidavad, et seda enese kehaga samastamise jooveseisundit on võimalik ravida hoidudes kõigist materiaalsetest tegevustest. Nad väidavad, et me peaksime loobuma kõikidest materiaalsetest tegevustest, sest need tegevused on meie kõikide meelekurbuste allikaks. Nende filosoofia kohaselt on täiuslikkuse tipuks midagi budistliku nirvāṇa taolist, kus kõikidest tegevustest on loobutud. Buddha väitis, et see keha on tekkinud tänu teatud materiaalsete elementide kombineerumisele, ja et kui ühel või teisel viisil need materiaalsed elemendid lammutada või teineteisest lahutada, siis saab sellega ka kannatuste allikas kõrvaldatud. Kui maksukogujad tekitavad meile palju peavalu kõrgeid makse nõudes, kuna me omame suurt maja, on lihtsaim lahendus sellele probleemile loomulikult see maja maha lammutada. Kuid "Bhagavad-gītā" kinnitab siiski, et see materiaalne keha pole olulisim. Lisaks sellele materiaalsete elementide kombinatsioonile eksisteerib veel vaim, ja selle kohaloleku tunnuseks on teadvus.

Me ei saa teadvust eirata. Teadvuseta keha on surnud keha. Niipea kui teadvus kehast eraldada, suu enam ei räägi, silmad enam ei näe ja kõrvad ei kuule, sellest saab lapski aru. On ilmselge fakt, et teadvus on keha elusolekuks esmavajalik. Kuid mis on teadvus? Täpselt niisamuti nagu kuumus ja suits on tule tunnusteks, on teadvus hinge tunnuseks. Hingeenergia, ehk vaimse mina energia tuuakse esile teadvuse kujul ja tõepoolest, teadvus annab tõendust hinge kohalolekust. See on mitte ainult "Bhagavad-gītā", vaid kogu Vedakirjanduse järeldus.

Śaṅkarācārya impersonalistidest järgnejad, nagu ka Vaiṣṇavad, kes asuvad Jumal Śrī Kṛṣṇast algavas teadmiste edasiandmise õpilasjärgnevusahelas, tunnistavad hinge faktilist olemasolu samas kui budistlikud filosoofid seda ei tee. Budistid väidavad, et teatud kindlal tasandil tekitab teatud kindel mateeria kombinatsioon teadvuse, kuid see teooria on ümber lükatud, sest kui meie käsutuses on ka kõik mateeria koostisosad, ei suuda me ikkagi toota sellest teadvust. Kõik need mateeria elemendid võib leida ka surnud inimese kehas, kuid meie ei suuda mitte mingil moel seda inimest taas teadvusele äratada. Meie keha pole masin, kus ühe masinaosa rikke korral saab selle asendada uuega ja töö läheb edasi. Kui keha üles ütleb ja teadvus kehast lahkub, pole enam mingit võimalust katkist osa asendada ja teadvust tagasi nooreks teha. Hing on kehast lahusseisev, ja nii kaua kui hing on kohal, on keha elus, kuid pole vähimatki võimalust elustada keha hinge puudumisel.

Kuna me ei suuda tajuda hinge oma jämedakoeliste meelte kaudu, eitame me seda. Tegelikult eksisteerib aga väga palju asju, mida me ei suuda tajuda ega näha. Me ei näe õhku, me ei näe raadiolained ega heli. Samuti ei taju me oma nüristunud meeltega pisitillukesi baktereid, kuid see ei tähenda ometi, et neid olemas pole. Kasvõi mikroskoobi ja teiste vahendite abil võime me näha juba väga paljut, mida me eelnevalt oma ebatäiuslike meelte tõttu eitasime. Lihtsalt seetõttu, et meil pole veel vahendeid tajumaks hinge, mis on vaid aatomisuurune, ei tohiks me veel järeldada, et seda polegi olemas. Seda enam, et tegelikult on hing oma tunnuste ja toime kaudu täiesti tajutav.

"Bhagavad-gītās" kinnitab Kṛṣṇa, et kõik meie hädad tulenevad enese ekslikust samastamisest kehaga.

"Oo Kuntī poeg! Kuumus ja külmus, õnn ja ahastus vahelduvad nagu vahelduvad aastaajad. Kõik need muutused tulenevad meeltetajust, ning tuleb õppida neid vastu võtma oma hingerahu häirimata." (Bg. 2.14)

Suvel tunneme me veesolekust mõnu, kuid talvel hoidume me sellest samast veest kaugele eemale, kuna see on lihtsalt liiga külm. Mõlemal juhul on tegu ühe ja sama veega, kuid meie võtame seda vastu kui meeldivat või piinarikast oma kehast tulenevalt.

Kõik õnne ja ahastuse ilmingud tulenevad meie kehast. Teatud kindlates tingimustes tunnevad keha ja mõistus vastavalt kas õnne või ahastust. Me januneme õnne järele, sest hinge algolemuslik positsioon on olla õnnelik. Hing on Kõigekõrgema Olendi, kes on sac-cid-ānanda-vigrahaḥ — teadmiste, õndsuse ja igavikulisuse kehastus — lahutamatu osake. Juba ise nimi Kṛṣṇa, mis pole sektantlik, tähendab "suurim nauding". Kṛṣ tähendab "suurim" ja ṇa tähendab "nauding". Kṛṣṇasse on koondunud kõik naudingud, ja on seetõttu ka loomulik, et meie, olles Tema lahutamatud osakesed, januneme õnne järele. Ka üks veetilk ookeanist omab samu omadusi mis kogu ookeani vesi tervikuna, ja samamoodi ka meie, ehkki vaid vähimad osakesed Ülimast Tervikust, omame samu energeetilisi omadusi kui Ülim.

Hing, ehkki vaid aatomisuurune, paneb kogu keha liikuma nii mitmel imepärasel viisil. Me võime maailmas näha paljusid paljusid linnu, kiirteid, sildu, suurehitisi, monumente ja suuri tsivilisatsioone, kuid kes on olnud nende kõigi loojaks? See kõik on korda saadetud kehaspaikneva miniatuurse vaimse sädeme poolt. Ja kui selliseid imepäraseid asju suudab korda saata väike miniatuurne vaimne säde, siis on lausa haaramatu ette kujutada, mida võib korda saata Ülim Vaimne Tervik. Vaimse sädeme loomupärane igatsus on igatsus terviku omaduste järele, s.o. teadmiste, õndsuse ja igavikulisuse järele, kuid nende igatsuste teostumise nurjab meie materiaalne keha. Informatsioon, kuidas siiski saavutada hinge selliste soovide täitumine, on meile antud "Bhagavad-gītās".

Hetkel püüdleme me igavikulisuse, õndsuse ja teadmiste saavutamist ebatäiusliku vahendi abil. Meie lähenemise neile eesmärkidele blokeerib meie materiaalne keha, mistõttu meil tulebki jõuda arusaamani meie eksistentsist kehast lahusseisvalt. Üksi teoreetilisest teadmisest, et ma ei ole see keha, ei piisa. Me peame pidama end oma keha isandana, mitte teenrina. Kui me oskame hästi autot juhtida, võib see olla meile kasulikuks abivahendiks, kuid kui meil see oskus puudub, on auto meile vaid hädaohu allikaks.

Keha on moodustatud meeltest ja meeled on alati püüdlemas oma ihalduste kehastuste poole. Silmad näevad ilusat inimest ja sõnavad meile: "Oo, näe seal on ilus tüdruk, ilus poiss. Lähme saame tuttavaks." Kõrvad sõnavad meile: "Oo, see on väga ilus muusika. Lähme kuulama." Keel lausub: "Oo, seal on väga hea restoran maitsvate toitudega. Lähme sinna." Sedaviisi kisuvadki meeled meid kogu aeg ühest kohast teise, ja meie vaid järgneme neile hämmeldunult.

"Nii nagu tugev tuul kannab paadi eemale kaldast on ka kasvõi üks meeltest, millele mõistus keskendub, suuteline minema kanda inimese arukuse." (Bg. 2.67)

On kohustuslik õppida oma meeli kontrollima. Nimi gosvāmī antakse sellele, kes on suutnud saada oma meelte isandaks. Go tähendab "meeled" ja svāmī tähendab "kontrolli omav", seega seda, kes on saavutanud kontrolli oma meelte üle, tuleb pidada gosvāmīks. Kṛṣṇa kinnitab, et see, kes samastab end illusoorse materiaalse kehaga, ei suuda teadvustada endale oma tõelist olemust vaimse hingena. Kehaline nauding on värelev ja joovastav, ja me ei saa seda nautida tõeliselt, sest ta on oma olemuselt ajalik ja mööduv. Tõeline nauding on hinge, mitte keha nauding. Me peame kujundama oma elu nii, et kehalised naudingud ei saaks meid teelt kõrvale juhtida. Seni kuni see toimub, ei saa me kinnistada oma teadvust meie tõelisele, kehast lahusseisvale olemusele.

"Need, kelle mõistus on keskendunud meelelistele naudingutele ja materiaalsele rikkusele, ning kelle tasakaal neist häiritud on, pole võimelised vastu võtma resoluutset otsust Kõigekõrgemale Jumalale pühendumise kasuks. "Vedad" räägivad materiaalse looduse kolmest guṇast. Oo Arjuna, tõuse kõigist neist kõrgemale ja saa vabaks kõigest kahesusest ja kõikidest muredest saavutuste ja kindluse pärast, keskendades oma teadvuse vaimsele Minale." (Bg. 2.44 – 45)

Sõna veda tähendab "teadmiste raamat". Eksisteerib palju teadmiste raamatuid, mis erinevad vastavalt maale, rahvale, keskkonnale jne.. Indias on teadmiste raamatuiks "Vedad". Läänemaailmas omavad nende kohta Vana ja Uus Testament. Muhameedlased aksepteerivad Koraani. Milline on kõigi nende teadmiste raamatute ülesanne? Nende ülesandeks on panna meid mõistma oma olemust puhta hingena ja aidata seejärel allutada meie kehalised tegevused kindlatele ettekirjutustele ja regulatsioonidele, ning neid ettekirjutusi ja regulatsioone tuntakse moraalikoodeksi nime all. Piiblis näiteks on antud kümme käsku, mille järgi oma elu tuleks reguleerida. Keha tuleb kontrollida selleks, et saavutada kõrgeimat täiust, ja ilma regulatsioonide ja ettekirjutusteta pole meil oma elu täiuslikuks muuta lihtsalt võimalik. Need regulatsioonid ja ettekirjutused võivad olla erinevatel maadel ja erinevates pühakirjades erinevad, kuid sel pole tähtsust, sest nad on kirjutatud oma ajast, tingimustest ja inimeste mentaliteedist lähtuvalt. Elu reguleerimise põhimõte jääb kõigis neis ikkagi samaks. Ka valitsus võtab vastu teatuid reguleerivaid otsuseid, mida kõigil kodanikel tuleb järgida, sest ilma teatud kindlate juhendite ja regulatsioonideta pole ühiskonnas edasiliikumine võimalik. Eelnenud värsis räägib Śrī Kṛṣṇa Arjunale, et "Vedades" antud regulatsioonid ja ettekirjutused on mõeldud materiaalse looduse kolmest guṇast, milleks on voorus, kirg ja teadmatus (traiguṇya-viṣayā vedāḥ) kõrgemale tõusmiseks. Śrī Kṛṣṇa soovitab Arjunale kinnistada oma teadvus oma puhtale algolemuslikule positsioonile vaimse hingena, tõustes sedasi kõrgemale kõikidest materiaalse looduse kahesustest.

Nagu Eespool juba öeldud, tulenevad kõik need kahesused nagu kuumus ja külmus, nauding ja valu meelte kokkupuudetest oma ihaldusobjektidega. Teisisõnu sünnivad nad kõik enese samastamisest oma kehaga. Kṛṣṇa kinnitab, et need, kes otsivad naudinguid ja jõudu on lausa vaimustes "Vedade" sõnadest, mis tõotavad taevalikke naudinguid ohverduste ja reguleeritud tegevuste kaudu. Nauding on meie sünnikohane õigus, kuna see on üks vaimsele hingele iseloomulikke tunnuseid, kuid hetkel on see vaimne hing püüdmas nautida materiaalset, ja see on viga.

Kõik pöörduvad naudingu saamiseks materiaalsete objektide poole, kogudes neist nii palju teadmisi kui võimalik. Kellegist saab keemik, kellegist füüsik, kellegist poliitik, kellegist kunstnik jne.. Igaüks teab midagi kõigest või kõike millestki ning seda peetaksegi tavaliselt õpetatuseks. Kuid niipea kui me oma praegusest kehast lahkume, jääme kõigist neist teadmistest ilma. Oma eelmises elus võis inimene olla suur teadlane, kuid selles elus tuleb tal taas alustada kõike otsast peale, minna kooli ja õppida kirjutama ja lugema. Ükskõik millised teadmised me oma eelmises elus ka omandasime, nüüdseks oleme me kõik need unustanud. Me oleme tegelikult otsimas igavesi teadmisi, kuid nende omandajaks ei saa olla materiaalne keha. Me kõik otsime naudinguid oma praeguse keha abil, kuid kehaline nauding pole tõeline nauding. See on kunstlik. Me peame mõistma, et nii kaua kui meil on soov jätkata selliste kunstlike naudingute nautimist, pole me võimelised saavutama igavese naudingu seisundit.

Kehas viibimist tuleb vaadelda kui haiguslikku seisundit. Haige inimene ei saa aga tunda tõelist naudingut. Näiteks kollatõppe nakatunu tunneb kompveki suhkrut kibedana, samas kui täie tervise juures inimene tunneb selle magusust. Mõlemal juhul on tegu ühe ja sama kompvekiga, kuid vastavalt meie seisundile tunneme me selle maitset erinevalt. Samamoodi seni kui me pole välja ravinud oma haiglaslikke kehalisi arusaami, ei saa me ka tunda vaimse elu magusat maitset. Sel juhul tundub see meile tõepoolest kibedana. Ja samal ajal materiaalse elu nautimist suurendades, me vaid raskendame oma haiguslikku seisundit. Kõhutüüfust põdeval inimesel pole lubatud süüa tahket toitu ja kui keegi pakub talle seda nautimiseks, ja ta seda sööb, siis sellega ta vaid süvendab oma haigust ja seab ohtu oma elu. Kui me tõesti soovime vabadust kõigist materiaalse eksistentsi hädadest, peame me vähendama oma kehalised nõudmised ja vajadused miinimumini.

Tegelikult polegi materiaalne nauding nauding, sest tõeline nauding ei lõpe kunagi. "Mahābhāratas" on värss ramante yogino 'nante, mis tähendab, et ka joogid, kes püüdlevad vaimsele tasandile tõusmise poole, tunnevad naudingut (ramante), kuid nende nauding on anante, lõputu. Seda seetõttu, et nende nauding on seotud ülima nautijaga (Rāmaga), Śrī Kṛṣṇaga. Tegelik nautija on Bhagavān Śrī Kṛṣṇa, nagu kinnitab ka "Bhagavad-gītā":

"Targad, kes tunnevad Mind kui kõikide ohverduste ja askeeside lõplikku nautijat, kui kõikide planeetide ja pooljumalate Kõigekõrgemat Jumalat, kui kõikide elusolendite heasoovijat ja heategijat, saavutavad rahu kõigist materiaalsete hädade hoopidest." (Bg. 5.29)

Sõna bhoga tähendab "nauding", ja meie nauding lähtub meie positsiooni kui nauditava mõistmisest. Tegelik nautija on Kõigekõrgem Jumal, ja meie oleme Talle nauditavaiks.

Näite taolisest suhtest võib leida ka materiaalses maailmas suhtena abielus mehe ja naise vahel — mees on nautija (puruṣa) ja naine on nauditav (prakṛti). Sõna pri tähendab "naine". Puruṣa ehk vaim on subjektiks ja prakṛti ehk loodus on objektiks. Kuid sellegipoolest saavad naudingust osa mõlemad osapooled, nii mees kui naine. Kui on tõesti tegu naudinguga, ei ole mingit küsimust nagu naudiks mees rohkem ja naine vähem. Ehkki mees on dominant ja naine domineeritav ei teki naudingu seisukohalt siin mingit eristust. Ja laiemas skaalas pole ükski elusolend ise nautijaks.

Jumal paljunes mitmeks ja meie moodustamegi selle paljunemise. Jumal on üks ilma teiseta, kuid Ta soovis saada mitmeks, et nautida. Me teame ju oma kogemusest, et üksinda toas istumine ja iseendaga rääkimine ei paku just suurt naudingut. Kuid kui toas on juba näiteks viis inimest, on meie nauding märksa suurem, ning kui me saame arutada Kṛṣṇa filosoofiat paljude paljude inimeste hulgas, on meie nauding veelgi suurem. Nauding tähendab mitmekesisust. Jumal paljunes mitmeks Oma naudingu eesmärgil, ja seetõttu on meie positsioon olla nauditav. See on meie algolemuslik positsioon ja meie loomise eesmärk. Nii nautija kui nauditav omab teadvust, kuid nauditava teadvus on nautija teadvusele alistuv. Kuigi Kṛṣṇa on nautija ja meie oleme nauditavad, võivad kõik naudingust võrdselt osa saada. Meie nauding vaid täiustub kui me osaleme Jumala naudingus. Pole võimalik, et saaksime tunda naudingut üksi kehalisel tasandil. Materiaalse nautimist madalal jämedakoelise keha tasandil laidetakse maha läbi kogu "Bhagavad-gītā".

"Oo Kuntī poeg! Kuumus ja külmus, õnn ja ahastus vahelduvad nagu vahelduvad nagu aastaajad. Kõik need muutused tulenevad meeltetajust, ning tuleb õppida neid vastu võtma oma hingerahu häirimata." (Bg. 2.14)

Jämedakoeline keha on materiaalse looduse kolme guṇa vastastikuste toimete tulemus, mis on määratud hukule.

"Ainult purustamatu, mõõtmatu ja igavese elusolendi keha on määratud hukule, seepärast võitle, oo Bharata järglane." (Bg. 2.18)

Śrī Kṛṣṇa ärgitab meid tõusma kõrgemale eksistentsi kehalistest arusaamadest, et jõuda meie tegeliku, vaimse eluni.

"Kui kehas viibiv elusolend suudab tõusta kõrgemale materiaalse looduse kolmest guṇast [millisteks on voorus, kirg ja teadmatus], siis saab ta vabaks sünnist, surmast ja vananemisest, ning kõigist nendest tulenevatest hädadest, ja tema saab nautida nektarit juba selles elus." (Bg. 14.20)

Et kinnistada end puhtal brahma-bhūta vaimsel tasandil, kõrgemalseisvana materiaalse looduse kolmest guṇast, tuleb meil algust teha Kṛṣṇa teadvuse arendamisega. Jumal Caitanya Mahāprabhu kingitus, Kṛṣṇa nimede kordamine — Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare — lihtsustab seda protsessi. Seda meetodit nimetatakse bhakti-joogaks ehk mantra-joogaks, ning seda on rakendanud ja rakendavad kõrgeimal tasemel transtsendentalistid. Kuidas transtsendentalistid teadvustavad oma identiteeti väljapool sündi ja surma, väljapool oma materiaalset keha, ja kuidas nad kannavad end materiaalsest universumist vaimsesse universumi, on järgmiste peatükkide teemadeks.