Esimene Mantra

Vedalik tarkus on eksimatu, kuna see jõuab meieni jüngrite pärimustena, vaimsete õpetajate läbi, saades alguse Jumalast Enesest. Vedalik tarkus pärineb transtsedentaalsetest allikatest ja esimese sõna ütles Jumal Ise. Sõnu, mida ütles Jumal Ise, nimetatakse apauruṣeya, mis tähendab, et nad ei ole pärit ilmalikult isikult. Selle ilmaliku maailma elavail olendeil on neli puudust: 1) ta on määratud tegema vigu, 2) ta on sõltuv illusioonidest, 3) tal on kalduvus teisi petta, 4) tema meeled on ebatäiuslikud. Taolise nelja liiki ebatäiuslikkuse tõttu pole võimalik anda edasi täiuslikku informatsiooni kõikeläbivast tarkusest. Vedad ei ole loodud niisuguste ebatäiuslike autorite poolt. Vedade tarkus anti algselt edasi esimese elava olendi, Brahmā, südamesse ning Brahmā levitas seda omakorda oma poegade ja jüngrite seas, kes jätkasid seda kogu ajaloo vältel.

Kuna Jumal on pūrṇam, ehk täiesti täiuslik, siis ei allu Ta materiaalse looduse seadustele, samal ajal kui kõik elavad ja elutud olendid alluvad loodusseaduste kontrollile ning sõltuvad seega Jumala võimust. "Īśopaniṣad" on osa "Yajur vedast" ning sisaldab informatsiooni selle kohta, kellele kuulub kõik, mis eksisteerib universumis.

See leiab kinnitust "Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis (7.4-5), kus on arutlusel parā ja aparā prakṛti. Kõik looduse elemendid — maa, tuli, õhk, vesi, vaim, intelligents ja ego — see kõik on Jumala alama astme, ehk materiaalse energia võimuses, samal ajal kui elav olend, orgaaniline energia on sõltuv Jumala kõrgema astme energiast, parā prakṛtist. Kogu energia tuleneb Jumalast, järelikult on Tema kõige kontrollija. Maailmas ei ole midagi, mis ei kuuluks parā või aparā prakṛti alla, järelikult kuulub kõik otseselt Kõrgeimale Olevusele.

Kõrgeimal Olevusel, Jumaluse Absoluutsel Isiksusel, kes on Täiuslik Isik, on veatu ja lõplik intelligents korraldamaks kõike Oma erinevate potentsiaalide abil. Kõrgeimat Olendit võrreldakse tihti tulega ning kõike orgaanilist ja anorgaanilist võrreldakse tule soojuse ja valgusega. Tuli annab energiat ära soojuse ja valguse kaudu ning samuti jaotab Jumal Oma energiat erineval kombel ning jääb kõige kontrollijaks, ülalhoidjaks ja ainuvalitsejaks. Ta on Kõikvõimas, Ta on kõige Teadja, kõigi Heategija ning Tal on kujutelmatult palju võimu, rikkust, kuulsust, tarkust ja loobumust.

Seetõttu peaks inimene olema küllaldaselt tark mõistmaks, et kõik kuulub Jumalale ning, et vastu võib võtta seda, mis kuulub Jumala juurde. Näiteks annab lehm piima, kuid ei joo seda. Tema piim on määratud inimestele joomiseks. Lehm sööb rohtu ja õlgi, kuid ei joo oma piima. Selliselt on Jumal korraldanud ning meiegi peame rahulduma asjadega, mida Ta on oma helduses kõrvale pannud. Me ei tohi ära unustada, kellele kuuluvad tegelikult asjad, mida me omame.

Võtke näiteks elumaja, mis on valmistatud mullast, puust, kivist, metallist, tsemendist ja paljudest teistest materjalidest. Kui me mõtleme "Śrī Īśopaniṣadi" terminites, siis teame me, et ühtki neist ülalmainitud ehitusmaterjalidest ei suuda me ise luua. Me võime need lihtsalt kokku panna ja anda neile oma tööga erinevaid vorme. Tööline ei saa väita, et asi kuulub talle ainult seetõttu, et ta on selle kallal tööd teinud.

Tänapäeva ühiskonnas on töölised ja kapitalistid pidevas riius. Riid on praeguseks võtnud rahvusvahelised mõõtmed ja maailm on hädaohus. Inimesed lõrisevad vastamisi nagu koerad ja kassid. "Śrī Īśopaniṣad" ei saa anda nõu koertele ja kassidele, kuid see on Jumala teade inimestele, edasiantuna tõeliste ācāryade, pühade õpetajate kaudu. Ning inimkond peaks selle Vedade tarkuse vastu võtma; keegi ei peaks kaklema materiaalsete omanduste pärast. Inimene peaks rahulduma nende privileegidega, mis talle Jumala poolt antud on. Niikaua ei saa olema rahu kuni kommunistlik, kapitalistlik või ükskõik milline teine partei väidab end omavat loodusrikkusi, mis kuuluvad tervikuna Jumalale. Kapitalistid ei suuda hoida kommuniste vaos vaid poliitilise manööverdamisega, samuti ei saa kommunistid kapitalistidest võitu, võideldes lihtsalt varastatud leiva eest. Kuni nad ei tunnista, et kõik kuulub Jumalale, on kõik, mida nad väidavad end omavat, varastatud ning seetõttu saavad nad karistatud looduse seaduste järgi. Pomm on olemas nii kapitalistidel kui ka kommunistidel ning, kui nad ei tunnista Kõrgeima Jumaluse omandust, siis võib olla täiesti kindel, et lõpptulemusena hävitab pomm mõlemad pooled. Seetõttu peaksid mõlemad pooled järgima "Śrī Īśopaniṣadi" õpetust ning tooma selle abil maailmale rahu.

Inimolendid ei ole määratud kaklema nagu koer ja kass. Neil peaks olema küllaldaselt mõistust taipamaks inimelu tähtsust ning saamaks aru inimelu mõttest. Vedalik kirjandus on mõeldud inimestele ja mitte kassidele ja koertele. Kassid ja koerad võivad tappa toiduks teisi loomi ja sealjuures ei räägita patust. Kuid kui inimene tapab looma, et rahuldada oma tärkavat isu, siis on ta vastutav looduse seaduste rikkumise eest ning peab saama karistatud.

Inimolendite elu on loomadest erineval tasandil. Tiiger ei söö riisi ja nisu ega joo piima, kuna talle on tema osa jäetud loomade näol. On olemas palju loomi ja linde, kes on taime- või lihatoidulised, kuid ükski neist ei astu üle loodusseadustest, kuna nii on korraldanud Jumal. Loomad, linnud, roomajad, on otseselt seotud loodusseadustega ja selletõttu ei ole nende jaoks olemas küsimust eksimises, samuti pole Vedalikud õpetused mõeldud nende jaoks. Ainult inimelul on kohustused.

Ei ole õige arvata, et aitab ainult taimetoitlusest, et mitte üle astuda looduse seadustest. Ka taimedes on elu. Üks elu on mõeldud toitma teist elu. See on looduse seadus. Inimene ei peaks olema selle üle uhke, et ta on taimetoitlane. Tähtis on tunnetada Kõrgeimat Jumalat. Loomadel ei ole arenenud teadvust, et nad võiksid tunnetada Jumalat, kuid inimolend on küllaldaselt tark selleks, et võtta õppust Vedalikust kirjandusest ning seeläbi aru saada, kuidas toimivad looduse seadused. Kui inimene eitab Vedaliku kirjanduse õpetusi, siis on tema elu täis ohte. Seetõttu nõutakse inimeselt, et ta tunnistaks Kõrgeima Jumala ülemvõimu. Ta peab olema pühendunud Jumalale. Ta peab kõik ohverdama Jumalale ja võtma osa vaid Jumalale ohverdatud toidu jääkidest. Nii on tema õige kohus. "Bhagavad-gītās" (9.26) väidab Jumal selgelt, et Ta võtab vastu vaid taimetoitu, mis tuleb puhta pühendunu kätest. Seetõttu ei pea me olema vaid rangelt taimetoitlased, vaid olema ka pühendunud Jumalale, andma Jumalale kogu oma toidu ja võtma osa vaid prasādamist, Jumala armust.

Selline pühendunu elab õiget elu. Need, kes seda ei tee, söövad vaid patustades ja kannatavad mitmete hädade all, mis on mitmesuguste eksimuste tulemus (Bg. 3.13).

Patu juur on oma olemuselt looduse seadustele mittekuuletumine, selle eitamine, et kõik kuulub Jumalale. Looduse seadustele või Jumala käskudele mitteallumine toob endaga kaasa inimolendi hävimise. Kui inimene on mõistlik ja teab looduse seadusi, olemata mõjutatud mittevajalikest sidemeist ja põlastusest, siis võib ta olla kindel, et Jumal tunnistab ta omaks ning ta on kõlvulik minema tagasi Jumala juurde, tagasi oma igavesse koju.