Kaheteistkümnes Mantra

Sanskriti sõna asambhūti tähistab neid, kellel puudub iseseisev eksistents. Sambhūti on Jumala Absoluutne Isik, kes on absoluutselt kõigest sõltumatu. "Bhagavad-gītās" (10.2) kirjeldab Jumala Absoluutne Isik, Śrī Kṛṣṇa, end järgmiselt:

"Ma olen pooljumalatele, müstikutele ja suurtele tarkadele eraldatud võimu kõrgeim Põhjus. Seetõttu on nende käsutuses olev võim piiratud ja neil on väga raske aru saada, kuidas võin Ma oma sisemise energia abil ilmuda inimese kujul."

Kõik filosoofid ja suured müstikud, püüavad oma vähese aju jõuga eraldada Absoluuti suhtelisest. Nii või teisiti, kuid see võib neid viia lõpuks vaid relatiivsuse eitamiseni, võimaldamata sealjuures vähemalgi määral tunnetada Absoluuti. Absoluudi defineerimine eituse kaudu on ebatäiuslik kontseptsioon. Sellised negatiivsed definitsioonid viivad inimese oma kontseptsiooni loomiseni ja siis kujutatakse, et Absoluut peab olema kujutu ja ilma igasuguste omadusteta. Sellised eitused on vaid relatiivsete vormide ja omaduste vastandpoolused, seega ka ise relatiivsed. Taolise Absoluudi kontseptsiooniga on võimalik maksimaalselt jõuda vaid Jumala umbisikulise hiilguseni, mida tuntakse Brahmana, kuid pole võimalik jõuda edasi järgmise staadiumini, Bhagavānini, Jumala Isikuni.

Taolised mõtlejad ei tea, et Kṛṣṇa on Jumala Absoluutne Isiksus ja et ebaisikuline Brahman on tema transtsendentaalse keha hiilgus, kui Paramātmān, Ülihing, on tema kõikeläbiv esindaja. Nad ei tea, et Kṛṣṇal on Tema igavene kuju, millel on igavese õndsuse ja tarkuse transtsendentaalsed omadused. Sõltuvad pooljumalad ning suured targad peavad Teda ekslikult pooljumala sarnaseks ja arvavad, et Brahma hiilgus on lõplik Absoluutne Tõde. Kṛṣṇale pühendunud võivad aga Temale häirimatu pühendumise ja alistumisest saadud jõu najal teada, et Tema on Absoluutne Isik ning Temast tuleneb kõik. Taolised pühendunud teenivad pidevalt armastusega Kṛṣṇat, kes on kõige Algallikas.

"Bhagavad-gītās" (7.20) on samuti öeldud, et ainult segaduses olevad isikud, keda paneb liikuma suur meelte rahuldamise soov, palvetavad pooljumalate poole, et rahuldada oma ajutisi soove. Ajutise kergenduse saamine mingis teatud raskuses, mida annab oma armus mõni pooljumal, on vähese intelligentsiga inimeste soov. Elusolend on materiaalsetes raskustes ning selleks, et saavutada kestvat kergendust vaimsel tasemel, tuleb ta materiaalsetest sidemetest täielikult vabastada. Siis jõuab ta igavese õndsuse, elu ja tarkuseni.

"Gītās" (7.23) on öeldud, et pooljumalate poole palvetajad lähevad vastavate pooljumalate planeetidele. Kui Kuu poole palvetajad lähevad Kuule, siis Päikese poole palvetajad Päikesele jne. Kaasaegsed teadlased püüavad nüüd minna rakettide abil Kuule, milles ei ole tegelikult midagi uut. Inimolendit tema arenenud teadvusega ahvatleb reisimine kosmoses ning teistele planeetidele jõudmine, olgu siis sputnikute, müstilise jõu või mõnd planeeti valitseva jumaluse poole palvetamise abil. Vedalikus kirjanduses on öeldud, et teistele planeetidele on võimalik jõuda kõigil ülalkirjeldatud viisidel, kõige enam aga vastava planeedi pooljumala poole palvetamise teel. Kuid need planeedid on ajutised asukohad. Ainukesed igavesed planeedid on Vaikuṇṭhalokas ning asuvad vaimses taevas, kus valitseb Jumal. "Bhagavad-gītā" (8.16) kinnitab seda järgmiste sõnadega:

"Ehkki on võimalik jõuda kõrgeimale planeedile, Brahmalokale, tuleb tollel isikul tagasi minna. Aga, kui keegi jõuab Minuni, vaimsesse maailma, siis ei pea ta uuesti sündima."

"Śrī Īśopaniṣadis" on öeldud, et see, kes ripub materiaalsete planeetide kohal, jääb pimedamaisse piirkondadesse, ükskõik millised ka ei oleks tema vahendid. Kogu universum on kaetud hiiglasuurte materiaalsete elementidega ning sarnaneb kookospähkliga, mis on pooleldi täidetud veega. Kuna see on õhukindel ning täielikult kaetud, siis valitseb selles pimedus ja selletõttu on vajalikud Päike ja Kuu, mis universumit seestpoolt valgustaksid. Väljaspool universumit on piiritu brahmajyoti kosmos, mis on täis Vaikuṇṭhalokasid. Kõrgeim ja suurim planeet brahmajyotis on Kṛṣṇaloka ehk Goloka Vṛndāvana, kus elab Jumal Isiksus, Śrī Kṛṣṇa. Jumal Kṛṣṇa ei lahku kunagi Kṛṣṇalokast, kus ta elab koos oma igaveste kaaslastega, kuid sellest hoolimata on Ta alati kohal, kõigis materiaalse ja vaimse kosmose oludes. Antud fakti on juba selgitatud "Śrī Īśopaniṣadi" neljandas mantras. Jumal on kõikjal kohal, nagu Päike. Inimene võib rännata kosmoses kõige suurema võimaliku kiirusega, kuid alati leiab ta Päikese kohal olevat, ehkki Päike asub oma kõrvalekaldumatul orbiidil.

Elu probleemi ei ole võimalik lahendada Kuule minekuga. On olemas palju pseudo-palvetajaid, kes on usklikud vaid nime pärast. Sellised pseudo-usklikud ei taha sellest universumist välja saada, et jõuda vaimse taevani. Nad tahavad ainult säilitada status quo materiaalses maailmas, Jumala poole palvetamise katte all. Ning materialistid ja impersonalistid juhivad sellised pseudousklikud pimedamaisse piirkondadesse, jutlustades ateismi kultust. Ateist eitab Kõrgema Jumal Isiku eksisteerimist otseselt ja impersonalistid toetavad neid, jutlustades Kõrgema Jumala ebaisikulist eksistentsi. Üheski "Śrī Īśopaniṣadi" mantras ei ole kordagi eitatud Jumala Isikut. On öeldud, et Ta võib joosta kõigist kiiremini. Need, kes jooksevad planeetide järele, on kahtlemata isiksused ning juhul kui Jumal võib neist kõigist kiiremini joosta, siis milleks peaks teda pidama umbisikuliseks? Kõrgema Jumala umbisikuline kontseptsioon on rumaluse teine nägu, mille põhjuseks on vale arusaamine Absoluutsest Tõest.

Nii peavad rumalad pseudousklikud, nn. inkarnatsiooni fabritseerijad, kui nad otseselt moonutavad vedalikke korraldusi, minema universumi pimedamaisse piirkondadesse selletõttu, et nad viivad valele teele neid, kes neile järgnevad. Impersonalistid pakuvad end välja rumalaile, kellel pole aimu Vedalikust tarkusest, inkarnatsiooni läbiteinud Jumalaina. Ning juhul, kui need rumalad inimesed üldse midagi teavad, siis on see teadmine nende kätes ohtlikum, kui rumalus. Sellised impersonalistid ei palu isegi pooljumalaid, nagu on soovitatud pühakirjas. Pühakirjas on soovitatud pooljumalate poole palvetada teatud tingimustes, ehkki samal ajal on öeldud, et selleks ei ole tegelikku vajadust. "Bhagavad-gītās" (7.23) on selgelt öeldud, et pooljumalate palumine ei anna püsivat tulemust. Kogu materiaalne maailm ei ole alaline ning seetõttu ei ole miski selle materiaalse pimeduse eksistentsis saavutatu alaline. Probleem on järelikult selles kuidas saavutada tõelist ja igavest elu.

Jumal ütleb, et niipea kui inimene jõuab temani pühendunud teenimise teel, mis on ainuke tee Jumalani jõudmiseks, saavutab ta täieliku vabaduse sünni ja surma köidikutest. Teiste sõnadega, lunastus, ehk materiaalsuse kramplikust haardest vabanemine, sõltub täielikult teadmistest ja eraldumisest. Pseudousklikel ei ole teadmisi, ega eraldu nad ka materiaalsetest tegudest. Enamus soovib jätkata materiaalse seotuse kuldsetes ahelates, altruistlike ja filantroopiliste tegude varjus, religioossete põhimõtete nime all. Valelike religioossete tundeavalduste abil etendavad nad pühendumise teatrit, andes järele kõikvõimalikele ebamoraalsetele põhimõtetele ja sellest hoolimata peetakse neid vaimseteks õpetajateks ja Jumalale pühendunuiks. Taolised religioossete põhimõtete moonutajad ei austa ācāryasid, pühi õpetajaid, kes on otseselt õpetuse pärijad ning selleks, et inimesi täielikult valele teele juhtida, hakkavad nad ise ācāryadeks, ilma et järgiksid ācāryade põhimõtteid.

Sellised kelmid on ühiskonna kõige ohtlikum element, kuid kuna puudub religioosne valitsus, siis ei karistata neid seadusega. Nad ei pääse aga kõigest hoolimata Kõrgemast seadusest. "Bhagavad-gītās" (16.19-20) on selgelt öeldud, et need kadedad deemonid, kes esinevad religioossete propagandistidena, lähevad põrgu kõige pimedamaisse piirkondadesse. "Śrī Īśopaniṣad" kinnitab, et need pseudousklikud inimesed lähevad peale oma vaimse õpetamisega äri tegemist, mis on ainult meelte rahuldamine, universumi kõige ebameeldivamatesse paikadesse.