Kolmas Mantra
asuryā nāma te lokā
andhena tamasāvṛtāḥ
tāḿs te pretyābhigacchanti
ye ke cātma-hano janāḥ
asuryāh — asurate jaoks; nāma — tuntud nime all; te — need; lokāh — planeedid; andhena — rumalusega; tamasā — pimedusega; āvṛtāḥ — kaetud; tān — need planeedid; te — nad; pretya — peale surma; abhigacchanti — sisenevad; ye — keegi; ke — igaüks; ca — ja; ātma-hanaḥ — hingetapja; janāḥ — isiksused.
Hingetapja, kes ta ka ei oleks, satub vältimatult planeetidele, mida tuntakse uskmatute maailmana, kus valitseb pimedus ja rumalus.
Inimelu erineb looma omast tema raske vastutusega. Sellest vastutusest teadlikke nimetatakse suradeks, jumalikeks. Neid, kes eitavad taolist vastutust, või ei tea sellest midagi, nimetatakse asuradeks, deemoniteks. Kogu universumis on vaid kahte liiki inimolendeid. "Ṛg Vedas" on öeldud, et surad püüdlevad alati Kõrgema Olendi Viṣṇu lootosjalgade poole ja käituvad vastavalt. Nende teod on valgustatud nagu Päikese rada.
Mõtlev olend peab alati meeles pidama, et tema momendi kuju on miljonite aastate jooksul toimunud hinge rändamise tulemus. Seda materiaalset maailma on võrreldud ookeaniga ja inimese kuju paadiga, mis peab ookeani ületama. Vedade õpetust ning ācāryasid ehk pühasid õpetajaid, on võrreldud kogenud paadimeestega ja inimkeha eeliseid soodsa briisiga, mis aitab paadil kergesti liikuda soovitud suunas. Kui isik, kellel on olemas kõik eelised ei kasuta oma elu eneseteostuseks, siis peab sellist asurat pidama ātma-hānaks, hingetapjaks. Hingetapja peab minema rumaluse kõige pimedamasse paika ning seal lõputult kannatama. Selle eest hoiatab meid "Śrī Īśopaniṣad" väga selgelt.
Sigade, koerte, eeslite jne. materiaalsed vajadused on sama tähtsad kui meie omad. Loomade materiaalsed probleemid on lahendatud vastikutes tingimustes, samas on aga inimesele antud kõik võimalused mugavaks eluks, sest elul inimese kujul on suurem tähtsus, kui elul looma kujul. Milleks on aga inimesele antud parem elu kui sigadele või koertele? Miks on kõrgel positsioonil asuval inimesel suuremad võimalused mugavaks eluks, kui tavalisel ametnikul? Kõrgemal ametnikul on suuremad kohustused. Samuti on inimese kohustused suuremad looma omadest, kes on ametis vaid oma tühja kõhu täitmisega. Kaasaegne hingetappev tsivilisatsioon on aga vaid suurendanud tühja kõhu probleemi. Kui me pöördume moodsa tsivilisatsiooni esindaja vormis esineva täissöönud looma poole küsimusega, mis on tema tööks, vastab ta, et soovib lihtsalt töötada rahuldamaks oma soove ja et tal puudub vajadus eneseteostuseks. Kuid looduse seadused on nii julmad, et hoolimata valmisolekust teha oma kõhu täitmiseks rasket tööd, on siiski alati päevakorral tööpuuduse probleem. Seda ka siis, kui eneseteostus on häbimärgistatud.
Meile ei ole antud inimese kuju selleks, et me teeksime rasket tööd, nagu eeslid ja sead, vaid selleks, et me saavutaksime elus kõrgema täiuslikkuse. Kui me ei hooli eneseteostusest, siis me peame looduse seadustele vastavalt, tegema rasket tööd, ka siis, kui me seda ei soovi. Antud ajastul on inimene sunnitud tegema rasket tööd nagu rakendit vedav härg. Kui inimene ei tule toime oma inimolendi kohustustega, siis ta rändab planeetidele, mida kutsutakse asuryateks, kus ta elab alamat liiki elu ja peab tegema tööd pimeduses ja rumaluses.
"Bhagavad-gītās" (6.41-43) on samuti öeldud, et poolele teele jäänud inimestele antakse võimalus sündida śuci või śrīmata perekonnas. Śuci tähendab vaimselt edasijõudnud brahmaṇit ja śrīmata tähendab vaiśya ehk kaupmeeste ühingu liiget. Niisiis, lüüasaanud kandidaatidele antakse nende eelmistes eludes tehtud ausate pingutuste eest võimalus jõuda eneseteostuseni paremates tingimustes. Kui neile antakse võimalus sündida auväärsetesse perekondadesse, siis me võime vaevalt ette kujutada nende seisundit, kes on oma püüdlustes sihile jõudnud. Ainuüksi katse Jumalat tunnetada tagab järgmise sünni suursugusesse perekonda. Need aga, kes ei soovigi püüda ja tahavad olla pettekujutluste kammitsais, kes on liialt andunud materialistlikele naudingutele, peavad minema põrgu pimedamatesse piirkondadesse. Nii kinnitab kogu vedalik kirjandus. Sellised materialistidest asurad näitavad end vahel usklikena, soovides tegelikult vaid materialistlike hüvesid. "Bhagavad-gītā" noomib neid inimesi, keda peetakse suureks vale tõttu ja keda ajendavad rumalus ja materiaalne jõukus. Sellised asurad, kes hoiduvad eneseteostusest ja īśāvāsyast, Jumala põhimõtetest, võivad olla kindlad, et nad satuvad pimedamatesse piirkondadesse.
Me ei ole määratud lahendama vankuvale alusele toetuvaid materiaalseid probleeme, vaid kogu materiaalse elu probleemi, kuhu me oleme asetatud looduse seaduste tõttu.