Üheksas Mantra

Selles mantras võrreldakse vidyāt ja avidyāt. Avidyā, ehk rumalus on kahtlemata ohtlik, kuid vidyā, ehk ekslikud teadmised, mis teenivad valet eesmärki, on veel ohtlikumad. Kaasaegses tsiviliseeritud ühiskonnas on see "Śrī Īśopaniṣadi" seletus enam rakendatav kui ükskõik mil muul ajal minevikus. Kaasaegne tsivilisatsioon on märgatavalt edasi jõudnud massihariduses, kuid liigse rõhuasetamisega materiaalsele progressile, on inimesed endisest palju õnnetumad, sest neil puudub elus väga tähtis— vaimne aspekt.

Mis puutub vidyāsse, siis on "Śrī Īśopaniṣadi" esimeses mantras selgelt ära seletatud, et Kõrgem Jumal on kõige omanik ja selle asjaolu unustamine on rumalus. Mida rohkem inimene unustab, seda suuremas pimeduses ta on ning selles suhtes on Jumalata tsivilisatsiooni nn. hariduse areng märksa ohtlikum, kui tsivilisatsiooni oma, mis on vähem haritud.

On olemas mitu erinevat klassi inimesi: karmīd, jñānid ja yogad. Karmīd on need, kelle tegevus on seotud meelte rahuldamisega. Ligi 99, 9% kaasaegsest tsivilisatsiooni inimestest on seotud mitmesuguste meeli rahuldavate tegevustega, industrialiseerimise, majandusliku arengu, altruismi, poliitilise teadvuse jne. lipu all. Kuid kõigi nende tegevuste aluseks on meelte rahuldamine, millel pole midagi ühist "Śrī Īśopaniṣadi" esimeses mantras kirjeldatud Jumala teadvusega.

"Bhagavad-gītās" (7.15) on öeldud, et inimesed, kes on seotud labase meelte rahuldamisega on mūḍhad — pimeduses nagu eeslid, mis on rumaluse sümbol. Inimesed, kes ajavad taga meelte rahuldamist, saamata elust õieti mingit kasu, kummardavad "Śrī Īśopaniṣadi" määratluse järgi avidyāt. Ning need, kes mängivad taolises ühiskonnas hariduse edendajate osa, toovad rohkem kahju, kui need, kes tegelevad labase meelte rahuldamisega. Jumalata inimese õpingud on sama ohtlikud kui hinnaline juveel kobra peas. Kobra, kelle pea on kaunistatud hinnalise juveeliga, on sama ohtlik, kui kobra kellel seda ei ole. "Hari-bhakti-sudhodaya" järgi on Jumalata inimesele hariduse andmine sama, mis surnud keha kaunistamine. Indias nagu paljudes teisteski maades, on traditsiooniks kaunistatud surnukeha kandmine matuserongis, leinavate sugulaste meeleheaks. Samasugune on ka kaasaegne tsivilisatsioon, mis on nagu tegevuste lapitekk, kattes materiaalse, kuid jättes välja mõistuse, millest kõrgemal on intelligents ja sellest kõrgemal on vaim. Hariduse tõeliseks eesmärgiks peaks olema eneseteostus, hinge spirituaalsete väärtuste tunnetamine. Ükskõik milline teine haridus, mis ei vii elu taolise tunnetuseni, on avidyā, ehk mitteteadmine. Ning sellise mitteteadmise kultiveerimine viib alla, rumaluse pimedamaisse piirkondadesse.

Selliselt eksinud õpetajatel on vedalikus kirjanduses neli nime: 1) veda-vāda-rata, 2) māyayāpahṛta-jñāna, 3) āsuraṁ bhāvam āśrita ja 4) narādhama. Veda-vāda-rata inimesed näitavad end heade Vedaliku kirjanduse tundjatena, kuid kahjuks on nad täiesti kõrvale jätnud Vedade eesmärgi. "Bhagavad-gītās" (15.18-20) on öeldud, et Vedade eesmärgiks on Jumala Isiksuse tundmine, kuid need veda-vāda-rata inimesed pole Jumala Isiksusest üldse huvitatud. Nad on võlutud vaid sellistest tulemustest nagu taevasse minemine.

Nagu on öeldud "Śrī Īśopaniṣadi" esimeses mantras, peaksime me teadma, et kõik kuulub Jumalale; ning olema rahul osaga, mis on meie elu vajadusteks eraldatud. Kogu Vedaliku kirjanduse eesmärgiks on inimolendi Jumalast teadlikuks olemise äratamine ning sama põhimõte kehtib maailma erinevate pühakirjade kohta, mis on mõeldud rumalale inimkonnale arusaamiseks. Lõplikuks eesmärgiks on inimese tagasitoomine Jumala juurde.

Kuid veda-vāda-rata inimesed, selle asemel, et aru saada Vedade eesmärgist, võtavad kõige tähtsamana taolisi kõrvalteemasid nagu meelte taevaliku rahulduse saavutamist, lõbu, mis on materiaalses seostuses esimesel kohal ning selle põhjus. Nad peavad seda Vedades kõige tähtsamaks. Sellised inimesed viivad Vedade vale tõlgendamisega eksiteele ka teisi ning vahel neavad nad Purāṇasid, seetõttu vedaliku seletuse järgi ei ole nad vaimulikud. Nad seletavad Vedasid oma tahtmist mööda, pidamata millekski ācāryadeks nimetatud suurte õpetajate autoriteetsust. Nad püüavad eneste seast üles tõsta mõnd südametunnistuseta isikut, näidates teda nagu Vedaliku tarkuse väljapaistvat näidet.

Antud "Srī Īśopanisadi" mantras taunitakse taolisi inimesi eriti, kasutades nende kohta sanskritikeelset sõna vidyā-rata. Vidyā tähendab Vedasid ning rata tähendab hõivatud olemist. Need nn. vidyā-ratad on ära neetud, kuna nad ei kuuletu ācāryadele. Need veda-vāda-ratad on harjunud leidma igale Vedade sõnale seletuse, mis teenib nende eesmärke. Nad ei tea, et Vedad ei ole harilike raamatute kollektsioon ning neid on võimalik mõista vaid jüngreid järgides.

Inimene peab minema tõelise vaimse õpetaja juurde, et saada aru Vedade transtsendentaalsest sõnumist. Selline on "Kaṭha Upaniṣadi" suunitlus. Kuid neil veda-vāda-rata inimestel on oma ācārya, kes ei ole transtsendentaalsest õpilaste ahelast. Nii lähevad nad Vedaliku kirjanduse vale tõlgendamise eest rumaluse pimedamaisse piirkondadesse kindlamalt veel kui need, kellel pole Vedadest üldse mingit aimu.

Māyayāpahṛta-jñāna klassi inimesed on isetehtud "jumalad". Need inimesed arvavad, et nad on Jumalad ning seetõttu ei ole tarvis kummardada ühtegi teist Jumalat. Nad on nõus kummardama harilikku inimest, kui too juhtub olema rikas, kuid ei kummarda kunagi tegelikku Jumal Isiksust. Sellised rumalad inimesed ei saa oma rumalusest ise aru, küsimaks, kuidas võiks juhtuda, et Jumal on illusioonide poolt lõksu meelitatud. Kui Jumal oleks illusioonide kütkeis, siis tähendaks see, et illusioon on Jumalast võimsam. Kuid nad väidavad, et Jumal on kõikvõimas, siis kuidas võiks illusioon olla Temast tugevam? Isetehtud "jumalad" ei suuda neile küsimustele anda kuigi selget vastust, kuid nad on rahul, et neist endist on saanud "jumalad".