Neljas värss

Selles värsis selgitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, kuidas sooritada pühendunud teenimist teiste pühendunute suhtes. Selline pühendunud teenimine hõlmab kuute laadi tegevusi: (1) pühendunutele kingituste tegemine, (2) pühendunutelt kingituste vastuvõtmine, (3) oma mõistuse avamine teistele pühendunutele, (4) nende poole pöördumine palvega avada meile oma mõistust Jumala teenimise teemadel, (5) pühendunute pakutud prasādami ehk vaimse toidu austamine ning (6) pühendunute toitmine prasādamiga. Kogenud pühendunu selgitab ja kogenematu pühendunu kuulab tema õpetusi. See on sõnade guhyam ākhyāti pṛcchati tähendus. Kui pühendunu jagab prasādamit, Jumala Kõrgeimale Isiksusele pakutud toidu jäänuseid, peame me pühendunud teenimise vaimu säilitamiseks selle prasādami vastu võtma kui Jumala armulikkuse, mida Ta läbi puhaste pühendunute meile annab. Me peaksime kutsuma puhtaid pühendunuid oma koju, pakkuma neile prasādamit ja olema valmis rahuldama neid igas mõttes. Selline on sõnade bhuṅkte bhojayate caiva tähendus.

Isegi tavalises ühiskonnas on kahe armastava sõbra vahelistes suhetes nende kuue tegevuse sooritamine möödapääsmatu. Näiteks kui üks ärimees soovib luua sidemed teise ärimehega, korraldab ta hotellis pidusöögi, mille käigus ta kõneleb avameelselt oma plaanidest. Seejärel küsib ta oma ärisõbralt, kuidas ta peaks toimima ning mõnikord vahetavad nad vastastikku kingitusi. Seega sooritatakse nimetatud kuut tegevust alati, kui on tegu prīti ehk armastusega lähedastes suhetes. Eelmises värsis andis Śrīla Rūpa Gosvāmī nõuande loobuda suhtlemisest ilmalike inimestega ja suhelda vaid pühendunutega (saṅga-tyāgāt sato vṛtteḥ). Rahvusvaheline Kṛṣṇa Teadvuse Ühing on rajatud selleks, et võimaldada pühendunutel luua ülalnimetatud kuuele armastusavaldusele tuginevaid suhteid. Selle ühingu algatajaks oli üksainus inimene, ent kuna inimesed pakuvad meile oma abi ja tunnustavad vastastikuste teenete poliitikat, on meie ühing nüüd laienemas üle kogu maailma. Me tunneme rõõmu, et inimesed annetavad väga heldekäeliselt meie ühingu tegevuse laiendamise heaks ning võtavad vaimustusega vastu kõik tagasihoidlikud kingitused, mida me neile tänutäheks teeme – raamatud ja ajakirjad, mis kõnelevad üksnes Kṛṣṇa teadvusest. Vahel korraldame me Hare Kṛṣṇa festivale ja kutsume ühingu eluaegseid toetajaid ja sõpru osa saama pidustustest, kostitades neid prasādamiga. Ehkki enamik meie ühingu toetajatest on pärit ühiskonna kõrgklassist, tulevad nad sellegipoolest meie üritustele ja võtavad vastu selle vähese prasādami, mida meil on võimalik neile pakkuda. Vahel esitavad meie ühingu toetajad ja pooldajad väga usalduslikke küsimusi pühendunud teenimise meetodite kohta ning me püüame neile neid meetodeid selgitada. Sel moel levib meie ühing edukalt üle kogu maailma ja kõikide maade haritlaskond hakkab järk-järgult hindama Kṛṣṇa teadvuse ühingu tegevust. Kṛṣṇa teadvuse ühingu elu toitub nimetatud kuut laadi vastastikustest armastusavaldustest ühingu liikmete vahel ning seetõttu tuleb kõikidele inimestele anda võimalus suhelda ISKCONi pühendunutega, sest nimetatud kuuele printsiibile rajanevate vastastikuste suhete läbi võib tavaline inimene endas äratada uinunud Kṛṣṇa teadvuse. „Bhagavad-gītās" (2.62) kinnitatakse, et inimese soovid ja taotlused kujunevad vastavalt tema suhtluskonnale – saṅgāt sañjāyate kāmaḥ. Sageli öeldakse, et seda, milline on inimene, võib kindlaks teha tema sõprade järgi, ning kui tavaline inimene suhtleb pühendunutega, arendab ta endas kahtlematult temas uinunud Kṛṣṇa teadvust. Igal elusolendil on loomupärane võime mõista Kṛṣṇa teadvust ja kui ta sünnib inimkehas, on Kṛṣṇa teadvus temas juba teatud määral välja arenenud. „Śrī Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.107) öeldakse:

„Puhas armastus Kṛṣṇa vastu asub igavesti elusolendite südametes. Seda pole võimalik omandada välisest allikast. Kui süda kuulamise ja kordamise käigus puhastub, ärkab elusolend loomulikul moel unest." Kuna kõik elusolendid omavad loomupäraselt Kṛṣṇa teadvust, tuleb kõigile anda võimalus kuulda Kṛṣṇast. Piisab kuulamisest ja kordamisest – śravaṇaṁ kīrtanam – , et elusolendi süda vahetult puhastuks ja et selles ärkaks otsekohe algne Kṛṣṇa teadvus. Kṛṣṇa teadvus ei ole südame jaoks midagi sunniviisilist – see juba eksisteerib seal. Kui inimene kordab Jumala Kõrgeima Isiksuse püha nime, puhastub süda kogu materiaalsest saastast. Jumal Śrī Caitanya Mahāprabhu lausub Oma „Śrī Śikṣāṣṭaka" esimeses salmis:

„Kogu au Śrī Kṛṣṇa saṅkīrtanale, mis puhastab südame täielikult tolmust, mis sinna pikkade aastate jooksul on kogunenud ja kustutab tingimustest sõltuva eksistentsi ning korduvate sündide ja surmade kahjutule. Saṅkīrtana liikumine on suurim õnnistus kogu inimkonnale, sest see levitab õnnistava kuu kiiri. Selles lasub kõikide transtsendentaalsete teadmiste hing. See suurendab transtsendentaalse õndsuse ookeani ja võimaldab meil täiel määral maitsta nektarit, mida me alati ihaldame."

Korrates mahā-mantrat, puhastab inimene südant mitte üksnes iseendal, vaid ka igaühel, kes juhtub kuulma transtsendentaalset helivibratsiooni Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Kuuldes lihtsalt seda transtsendentaalset helivibratsiooni, puhastuvad isegi need hinged, kes on kehastunud loomade, putukate, puude ning teiste madalamate eluvormidena. Sedasi valmistavad nad end ette täielikuks Kṛṣṇa teadvuseks. Sellest rääkis Ṭhākura Haridāsa, kui Caitanya Mahāprabhu küsis temalt, kuidas on võimalik materiaalsest vangistusest vabastada neid elusolendeid, kes asuvad inimkehadest madalamates kehades. Ṭhākura Haridāsa vastas, et pühade nimede kordamine on sedavõrd mõjuvõimas, et isegi juhul, kui keegi kordab neid sügaval dz̆unglis, võimaldab selle helivibratsiooni kuulmine sealsetel puudel ja loomadel arendada endas Kṛṣṇa teadvust. Śrī Caitanya Mahāprabhu kinnitas seda isiklikult. Kui Ta kõndis läbi Jhārikhaṇḍa metsa, loobusid tiigrid, maod, hirved ja kõik teised loomad oma loomupärasest vihavaenust ning ühinesid saṅkīrtanaga, hakates laulma ja tantsima. Loomulikult ei ole meil võimalik Śrī Caitanya Mahāprabhu tegevusi jäljendada, kuid me peaksime järgima Tema eeskuju. Me ei ole sedavõrd võimsad, et võiksime lummata tiigreid, madusid, kasse ja koeri ning meelitada neid tantsima, ent andes inimestele võimaluse kuulda Jumala pühasid nimesid, on meil võimalik tuua paljusid inimesi üle kogu maailma Kṛṣṇa teadvuse juurde. Jumala püha nime levitamine on suurepärane näide annetamisest või heategevusest (ehk dadāti põhimõttest). Samadele alustele tuginedes peame me järgima ka pratigṛhṇāti põhimõtet – me peame olema nõus ja valmis vastu võtma transtsendentaalset kingitust. Mõistmaks selle materiaalse maailma olemust, peame me esitama küsimusi Kṛṣṇa teadvuse liikumise kohta ja avama oma mõistuse teistele pühendunutele. Sedasi on meil võimalik praktiseerida guhyam ākhyāti pṛcchati põhimõtet.

Rahvusvahelise Kṛṣṇa Teadvuse Ühingu pühendunud kutsuvad ühingu kõikides harudes selle toetajaid ning pooldajaid koos nendega einestama, korraldades pühapäeviti „armastuse pidusööke". Paljud huvi tundvad inimesed tulevad prasādamit austama ning mil iganes võimalik, kutsuvad pühendunuid oma kodudesse ja toidavad neid ohtralt prasādamiga. Sel moel saavad kasu nii ühingu liikmed kui ka tavalised inimesed. Inimesed peaksid loobuma suhtlemisest niinimetatud joogide, jñānīde, karmīde ja filantroopidega, sest selline suhtlemine ei too kellelegi kasu. Kui inimene soovib tõepoolest saavutada inimelu eesmärki, peaks ta suhtlema Kṛṣṇa teadvuse liikumise pühendunutega, sest see on ainus liikumine, kus õpetatakse, kuidas arendada endas armastust Jumala vastu. Religioonil on inimühiskonnas eriline otstarve – just religioon eristab inimühiskonda loomaühiskonnast. Loomadel pole kirikut, mos̆eed või religioosset õpetust. Ent ükskõik kui primitiivne inimühiskond maailma mõningates paikades ka poleks, kõikjal eksisteerib teatud religioosne õpetus. Seda omavad isegi hõimudena dz̆unglites elavad pärismaalased. Kui religioosse õpetuse järgimine aitab inimesel edasi arenedes jõuda Jumala armastamise tasandile, võib seda õpetust pidada efektiivseks. „Śrīmad-Bhāgavatami" esimeses laulus (1.2.6) öeldakse:

„Kogu inimkonna kõrgeim tegevus [dharma] on see, mille abil inimestel on võimalik saavutada transtsendentaalse Jumala armastuslik pühendunud teenimine. Selleks, et hing tunneks täielikku rahuldust, peab selline pühendunud teenimine olema katkematu ning vaba isiklikest tagamõtetest."

Kui inimühiskonna liikmed soovivad tõepoolest leida meelerahu, sisemist tasakaalu ja sõbralikke suhteid inimeste ja rahvaste vahel, peavad nad järgima Kṛṣṇa teadvuse religioosset õpetust, mis võimaldab neil arendada endas oma uinunud armastust Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse vastu. Niipea kui inimesed pöörduvad Kṛṣṇa teadvuse juurde, täituvad nende mõistused otsekohe rahu ja sisemise tasakaaluga.

Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura annab seda värssi käsitledes hoiatuse kõikidele pühendunutele, kes on hõivatud Kṛṣṇa teadvuse liikumise laiendamisega, mitte astuda kõnelustesse māyāvādīdest impersonalistidega, kes on alati meelestatud selliste teistlike liikumiste vastu. Maailm on täis māyāvādīsid ja ateiste ning maailma poliitilised parteid kasutavad nende filosoofiaid ära materialismi propageerimiseks. Vahel asuvad māyāvādīd ja teised ateistid ise mõnd tugevat parteid toetama, et Kṛṣṇa teadvuse liikumise vastu võidelda. Nad ei taha, et Kṛṣṇa teadvuse liikumine kasvaks, sest see jagab inimestele haridust Jumala teadvusest. Selline on ateistide tegutsemisviis. Mao toitmine piima ja banaanidega ei too mitte mingit kasu, sest madu ei tunne sellest kunagi rahuldust. Vastupidi, piima juues ja banaane süües muutub madu veelgi mürgisemaks (kevalaṁ viṣa-vardhanam). Kui joota maole piima, suureneb tema mürgi hulk. Analoogselt ei tohiks me avada oma mõistust maosarnastele māyāvādīdele ja karmīdele. Sellisest avameelsusest pole kunagi mingit kasu. Kõige parem on vältida nendega suhtlemist täielikult ja mitte esitada neile usalduslikke küsimusi, sest māyāvādīd ja karmīd ei suuda meile head nõu anda. Samuti ei tohiks me māyāvādīsid ja ateiste endale külla kutsuda ega vastu võtta nendepoolseid küllakutseid, sest selliste lähedaste suhete tõttu võime me sattuda nende ateistlike vaadete mõju alla (saṅgāt sañjāyate kāmaḥ). See värss keelab meil anda midagi māyāvādīdele ja ateistidele või neilt midagi vastu võtta. Ka Śrī Caitanya Mahāprabhu hoiatas: viṣayīra anna khāile duṣṭa haya mana. „Toit, mille on valmistanud ilmalik inimene, saastab selle sööja mõistust." Asumata väga kõrgel vaimsel tasandil, ei suuda pühendunu kõikide inimeste annetusi Kṛṣṇa teadvuse liikumise edasiseks edendamiseks ära kasutada, seepärast ei tohiks ta põhimõtteliselt māyāvādīde või ateistide annetusi vastu võtta. Enamgi veel – Śrī Caitanya Mahāprabhu keelas pühendunutel suhelda isegi tavaliste inimestega, kes on liigselt kiindunud materiaalsetesse meelelistesse naudingutesse.

Järeldus on see, et me peame alati suhtlema pühendunutega, järgima pühendunud teenimise reguleerivaid printsiipe, järgima ācāryate eeskuju ning täies kuulekuses täitma vaimse õpetaja korraldusi. Sel moel suudame me pühendunud teenimises areneda ning äratada endas uinunud Kṛṣṇa teadvuse. Pühendunu, kes ei ole ei algaja ega ka mahā- bhāgavata (äärmiselt arenenud pühendunu), vaid asub pühendunud teenimise keskmisel tasandil, peab suhtuma armastusega Jumala Kõrgeimasse Isiksusse, sõbrustama pühendunutega, olema lahke teadmatuses viibivate inimeste vastu ja hoiduma suhtlemisest kadedate ja deemonlike isikutega. Käesolevas värsis mainitakse meetodit Jumala Kõrgeima Isiksusega armastuslike suhete loomiseks ja pühendunutega sõbrustamiseks. Dadāti põhimõtte kohaselt peab edasijõudnud pühendunu kulutama vähemalt viiskümmend protsenti oma sissetulekust Jumala ja Tema pühendunute teenimisele. Śrīla Rūpa Gosvāmī näitas ise oma eluga sellist eeskuju. Kui ta otsustas oma ametikohalt tagasi astuda, annetas ta viiskümmend protsenti elu jooksul teenitud rahast Kṛṣṇa teenimiseks ja kakskümmend viis protsenti oma sugulastele. Ülejäänud kakskümmend viis protsenti säilitas ta isiklikeks hädaolukordadeks. Sellist eeskuju peaksid järgima kõik pühendunud – olenemata pühendunu sissetulekust peaks ta viiskümmend protsenti sellest kulutama Kṛṣṇa ja Tema pühendunute heaks. Sel moel on tal võimalik järgida dadāti põhimõtet.

Järgmises värsis annab Śrīla Rūpa Gosvāmī meile teada, millise vaiṣṇavaga on sobilik sõbrustada ja kuidas vaiṣṇavaid teenida.