Viies värss

Selleks, et arukalt rakendada eelmises värsis nimetatud kuut vastastikuste armastuslike suhete põhimõtet, peame me hoolikalt valima, kellega suhelda. Śrīla Rūpa Gosvāmī soovitab meile käesolevas värsis rajada oma suhted vaiṣṇavatega vastavalt nende arenguastmele. Ta selgitab siinkohal, kuidas suhelda kolme laadi pühendunutega – kaniṣṭha- adhikārī, madhyama-adhikārī ja uttama-adhikārīga. Kaniṣṭha-adhikārī on algaja pühendunu, kes on saanud hari-nāma pühitsuse vaimselt õpetajalt ning kes üritab korrata Kṛṣṇa püha nime. Sellist pühendunut tuleb austada oma mõistuses kui kaniṣṭha-vaiṣṇavat. Madhyama-adhikārī on saanud vaimse pühitsuse vaimselt õpetajalt, kes on hõivanud ta täielikult Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimisega. Madhyama- adhikārīt tuleb pidada pühendunud teenimises keskmisele tasemele jõudnuks. Uttama-adhikārī on aga täiuslik pühendunu, kes on saavutanud pühendunud teenimises äärmiselt kõrge tasandi. Uttama-adhikārī on vaba soovist teisi teotada ning tema süda on laitmatult puhas. Ta on teadvustanud puhta Kṛṣṇa teadvuse olemuse. Śrīla Rūpa Gosvāmī kinnitab, et sellise mahā-bhāgavata ehk täiusliku vaiṣṇava teenimine ja temaga suhtlemine on pühendunule äärmiselt kasulik.

Pühendunu ei tohi jääda pidama kaniṣṭha-adhikārī ehk pühendunud teenimise madalaimale tasandile, kus ta on huvitatud üksnes templis asuva jumaluse teenimisest. Sellist pühendunut kirjeldatakse „Śrīmad- Bhāgavatami" üheteistkümnendas laulus (11.2.47):

„Inimest, kes teenib ustavalt templis asuvat jumalust, kuid kes ei tea, kuidas käituda pühendunute ja teiste inimestega, nimetatakse prākṛta- bhaktaks ehk kaniṣṭha-adhikārīks."

Seepärast peab pühendunu tõusma kõrgemale kaniṣṭha-adhikārī tasandilt ja saama madhyama-adhikārīks. Madhyama-adhikārīt kirjeldatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (11.2.46) järgmiselt:

„Madhyama-adhikārī on pühendunu, kes kummardab Jumala Kõrgeimat Isiksust kui kõrgeimat armastuse objekti, sõbrustab Jumala pühendunutega, on armulik teadmatuses asuvate elusolendite vastu ning väldib suhtlemist nendega, kes on loomult kadedad."

Selline on õige lähenemine pühendunud teenimise praktikale ning siinkohal annab Śrīla Rūpa Gosvāmī meile nõu, kuidas suhelda erinevate pühendunutega. Me võime praktilise kogemuse põhjal veenduda, et eksisteerib erinevaid kategooriaid vaiṣṇavaid. Enamik prākṛta-sahajiyāid kordavad Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat, kuid on samas ometigi kiindunud naistesse, rahasse ja uimastavatesse ainetesse. Ehkki sellised isikud võivad korrata Jumala püha nime, ei ole nad veel piisavalt puhastunud. Selliseid inimesi peab mõttes austama, kuid nendega suhtlemist tuleb vältida. Nende süütude hingede vastu, kes on halva suhtluskonna tõttu valele teele sattunud, tuleb ilmutada armulikkust, kui nad avaldavad soovi saada tõeseid juhendusi puhastelt pühendunutelt. Algajale pühendunule, kes on juba saanud pühitsuse tõeliselt vaimselt õpetajalt ning püüab täie tõsidusega täita tema korraldusi, tuleb aga avaldada lugupidamist.

Kṛṣṇa teadvuse liikumine on avatud kõigile, olenemata inimese kastikuuluvusest, usutunnistusest või nahavärvist. Me kutsume kõiki üles ühinema selle liikumisega, istuma meie keskel, sööma prasādamit ja kuulama Kṛṣṇast. Kui me näeme, et inimene on tõepoolest huvitatud Kṛṣṇa teadvusest ja soovib saada pühitsust, siis me võtame ta vastu õpilaseks Jumala püha nime kordamises. Kui algaja pühendunu on juba saanud pühitsuse ja tegeleb pühendunud teenimisega vastavalt vaimse õpetaja korraldustele, tuleb ta otsekohe tunnistada tõeliseks vaiṣṇavaks ning talle tuleb avaldada lugupidamist. Paljude selliste vaiṣṇavate hulgas võib leiduda ehk üks, kes tegeleb väga tõsiselt Jumala teenimisega ning järgib rangelt kõiki reguleerivaid printsiipe, korrates japa helmestel ettenähtud arv ringe mahā-mantrat ja mõeldes pidevalt Kṛṣṇa teadvuse liikumise laiendamise võimalustest. Selline vaiṣṇava tuleb tunnistada uttama-adhikārīks, väga kõrgele tasemele jõudnud pühendunuks, ning temaga suhtlemise poole tuleb alati püüelda.

"Caitanya-caritāmṛtas" (Antya 4.192) kirjeldatakse meetodit, mille abil pühendunus areneb kiindumus Kṛṣṇasse.

„Kui pühendunu alistub pühitsuse saamise hetkest alates täielikult Jumala teenimisele, hakkab Kṛṣṇa temasse suhtuma kui Endaga samaväärsesse."

Śrīla Jīva Gosvāmī selgitab dīkṣā ehk vaimse pühitsuse tähendust oma raamatus „Bhakti-sandarbha" (868):

„Tänu dīkṣāle kaob inimeses vähehaaval huvi materiaalsete naudingute vastu ning ta huvitub järk-järgult vaimsest elust."

Me võime leida sellest hulgaliselt näiteid, eriti Euroopas ja Ameerikas. Paljud meie liikumise õpilased, kes on pärit rikastest ja lugupeetud perekondadest, kaotavad kiiresti igasuguse huvi materiaalsete naudingute vastu ning ilmutavad soovi astuda vaimsesse ellu. Ehkki nad on pärit väga rikastest peredest, nõustuvad paljud neist elama tingimustes, mis ei võimalda suuri mugavusi. Õigupoolest on nad Kṛṣṇa nimel valmis nõustuma igasuguste elamistingimustega – nende ainus soov on elada templis ja suhelda vaiṣṇavatega. Kui inimene muutub sedavõrd ükskõikseks materiaalsete naudingute suhtes, on ta vääriline kandidaat vaimselt õpetajalt pühitsuse saamiseks. „Śrīmad-Bhāgavatamis" (6.1.13) antakse vaimses elus edasi arenemiseks ettekirjutus: tapasā brahmacaryeṇa śamena ca damena ca. Kui inimene tõepoolest soovib saada dīkṣāt, peab ta olema valmis sooritama askeese, järgima tsölibaati ning kontrollima mõistust ja keha. Kui inimene on selleks valmis ja soovib vaimselt valgustuda (divyaṁ jñānam), siis väärib ta pühitsust. Divyaṁ jñānam kohta kasutatakse terminit tad-vijñāna, mis tähendab „teadmised Kõigekõrgemast". Tad-vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet – kui inimene tunneb huvi Absoluutse Tõe transtsendentaalse teema vastu, tuleb talle anda pühitsus. Selline inimene peab dīkṣā saamiseks pöörduma vaimse õpetaja poole. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamist" (11.3.21) leiame korralduse: tasmād guruṁ prapadyeta jijñāsuḥ śreya uttamam. „Kui inimene tunneb tõsist huvi Absoluutse Tõe transtsendentaalse teaduse vastu, peab ta pöörduma vaimse õpetaja poole."

Vaimset õpetajat tohib vastu võtta ainult juhul, kui soovitakse järgida tema juhendusi. Vaimset õpetajat ei tohi vastu võtta lihtsalt moe pärast, et näidata end vaimses elus edasijõudnud inimesena. Inimene, kes tahab vastu võtta vaimset õpetajat, peab olema jijñāsu. See tähendab, et ta peab omama väga tugevat soovi saada tõeliselt vaimselt õpetajalt teadmisi. Küsimused, mida õpilane esitab, peavad käsitlema üksnes transtsendentaalset teadust (jijñāsuḥ śreya uttamam). Sõna uttamam viitab sellele, mis asub väljaspool materiaalseid teadmisi. Tama tähendab „selle materiaalse maailma pimedus" ja ut tähendab „transtsendentaalne". Tavaliselt pakuvad inimestele huvi ilmalikud teemad, ent kui inimeses on selline huvi kadunud ja ta huvitub üksnes transtsendentaalsetest teemadest, on ta valmis pühitsust saama. Kui pühendunu saab tõeliselt vaimselt õpetajalt tõelise pühitsuse ning kui ta rakendab end täie tõsidusega Jumala teenimisse, siis tuleb teda pidada madhyama-adhikārīks.

Kṛṣṇa pühade nimede kordamine on sedavõrd ülendav, et kui inimene kordab Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat solvanguteta – vältides hoolikalt kümne solvangu sooritamist – jõuab ta järkhaaval kindlasti tasandile, millel mõistab, et Jumala püha nime ja Jumala Enda vahel ei ole mitte mingit erinevust. Sellisele tasemele jõudnud pühendunu väärib algajate pühendunute sügavaimat lugupidamist. Pühendunu peab kindlalt teadma, et kordamata Jumala püha nime solvanguteta, ei ole Kṛṣṇa teadvuses arenemine võimalik. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.69) öeldakse:

„Seda, kelle usk on nõrk ja kergesti murtav, nimetatakse algajaks pühendunuks, kuid järgides Kṛṣṇa teadvuse protsessi, tõuseb ta aja jooksul esmaklassilise pühendunu tasemele." Kõik alustavad oma pühendumuslikku elu algaja positsioonist, ent kui pühendunu kordab korralikult ettekirjutatud arv ringe hari-nāmat, jõuab ta järk-järgult arenedes lõpuks kõrgeimale, uttama-adhikārī tasandile. Selles Kṛṣṇa teadvuse liikumises kohustame me oma õpilasi kordama iga päev kuusteist ringi, sest Lääneriikide inimesed ei suuda palvehelmestel mahā-mantrat korrates pikaajaliselt keskenduda. Seepärast ongi meie ettenähtud normiks miinimum arv ringe. Ometigi tavatses Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura öelda, et igaüht, kes ei korda päevas vähemalt kuuskümmend neli ringi japat (sada tuhat nime), tuleb pidada langenuks (patita). Tema hinnangu kohaselt oleme me kõik praktiliselt langenud, ent kuna me püüame teenida Kõigekõrgemat Jumalat kogu tõsidusega ja kahemõtteliste eesmärkideta, võime me loota Jumal Śrī Caitanya Mahāprabhu armulikkuse peale, sest Jumal Caitanya on tuntud kui patita-pāvana – langenute päästja.

Kui Śrīla Satyarāja Khān, Śrī Caitanya Mahāprabhu väljapaistev pühendunu küsis Jumalalt, kuidas vaiṣṇavat ära tunda, andis Jumal Caitanya vastuse:

„Kui te kuulete kedagi kasvõi korra lausumas „Kṛṣṇa", tuleb teda otsekohe tunnistada parimaks tavaliste inimeste seas." (Cc. Madhya 15.106) Jumal Caitanya Mahāprabhu jätkas:

„Inimest, kes ilmutab huvi Kṛṣṇa püha nime kordamise vastu või kellele meeldib korrata Kṛṣṇa nimesid, tuleb pidada vaiṣṇavaks ning austada vähemalt mõistuses." (Cc. Madhya 15.111) Ühele meie sõpradest, kuulsale inglise muusikule, hakkas meeldima Kṛṣṇa pühade nimede kordamine ja isegi oma plaatidel mainib ta Kṛṣṇa püha nime korduvalt. Ta avaldab oma kodus lugupidamist Kṛṣṇa piltidele ja võtab austavalt vastu Kṛṣṇa teadvuse jutlustajaid. Ta on Kṛṣṇa nimest ja Tema tegevustest igas mõttes väga heal arvamusel ning nähes, kuidas see härrasmees järk- järgult Kṛṣṇa teadvuses edasi areneb, avaldame me talle täielikku lugupidamist. Sellisele inimesele tuleb alati lugupidamist avaldada. Järelikult peab vaiṣṇava austama igaühte, kes püüab Kṛṣṇa teadvuses edasi areneda, korrates regulaarselt püha nime. Teisest küljest oleme me olnud tunnistajaiks sellele, kuidas mitmed meie kaasaegsed, kes olid väidetavalt väljapaistvad jutlustajad, on tasahaaval langenud materiaalse elukäsitluse tasandile, kuna nad olid hooletud Jumala püha nime kordamise suhtes.

Sanātana Gosvāmīle juhendusi andes jagas Jumal Caitanya pühendunud teenimise kolme kategooriasse.

„Inimest, kes ei ole vääramatu śāstrates antud teadmiste tundmises, kuid kes on arendanud endas välja tugeva usu Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamisse ning kes samal ajal tegeleb kõigutamatult ettekirjutustega kooskõlas oleva pühendunud teenimisega, tuleb pidada madhyama- adhikārīks. Sellisele isiksusele on osaks langenud äärmiselt suur õnn." (Cc. Madhya 22.67) Madhyama-adhikārī on śraddhāvān, kõigutamatut usku omav inimene, kes omab kõiki eeldusi pühendunud teenimises edasi arenemiseks. Seepärast öeldakse „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.64):

„Inimest tuleb pidada algajaks, edasijõudnud või kõrgeima tasandi saavutanud pühendunuks vastavalt sellele, kuivõrd tugevaks on kasvanud tema śraddhā [usk]." Veel ühes „Caitanya-caritāmṛta" värsis (Madhya 22.62) öeldakse:

„Tegeledes Kṛṣṇa transtsendentaalse teenimisega, täidab inimene ka kõiki teisejärgulisi kohustusi. Seda tugevat ja sügavat usku, mis soodustab pühendunud teenimise sooritamist, nimetatakse śraddhāks." Kṛṣṇa teadvus algabki śraddhāst, usust Kṛṣṇasse. Usu all peame me silmas tugevat usku. „Bhagavad-gītā" sõnad kujutavad endast autoriteetseid juhendusi usku omavatele inimestele ja kõik Kṛṣṇa poolt „Bhagavad-gītās" kõneldav tuleb vastu võtta otseselt, ilma tõlgitsusteta. Just sedasi võttis „Bhagavad-gītāt" vastu Arjuna. Pärast „Bhagavad-gītā" ärakuulamist, ütles ta Kṛṣṇale: sarvam etad ṛtaṁ manye yan māṁ vadasi keśava. „Oo, Kṛṣṇa, ma tunnistan kõike, mida Sa oled mulle öelnud, kui täielikku tõde." (Bg. 10.14)

Selline on tee „Bhagavad-gītā" õigele mõistmisele ja seda nimetatakse śraddhāks. Keelatud on vastu võtta üksnes mõnd „Bhagavad-gītā" osa, tõlgitsedes seda isiklikest huvidest lähtudes, ja heita ülejäänud osad kõrvale. See ei ole śraddhā. Śraddhā tähendab kõikide „Bhagavad-gītā" juhenduste vastuvõtmist. Eriti tähtis on seejuures „Bhagavad-gītā" viimane juhendus: sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja. „Hülga kõik religioonid ning alistu Minule." (Bg. 18.66) Kui inimene peab täpselt kinni sellest juhendusest, saab tema tugev usk aluseks tema arengule vaimses elus.

Kui inimene pühendab end täielikult Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamisele, teadvustab ta järk-järgult oma vaimset olemust. Sevonmukhe hi jihvādau svayam eva sphuraty adaḥ („Bhakti-rasāmṛta-sindhu" 1.2.234) – Kṛṣṇa avab End üksnes inimesele, kes kordab järjekindlalt Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat. Jumala Kõrgeimat Isiksust pole võimalik teadvustada kunstlike meetoditega. Me peame Jumalat järjekindlalt teenima. Jumala teenimine algab keelest (sevonmukhe hi jihvādau), mis tähendab, et me peame alati kordama Jumala pühasid nimesid ja sööma kṛṣṇa-prasādamit. Me ei tohiks korrata või süüa midagi muud. Kui seda protsessi järjekindlalt järgida, avab Jumal End pühendunule.

Kui inimene teadvustab, et ta on Kṛṣṇa igavene teener, kaotab ta huvi kõige muu vastu peale Kṛṣṇa teenimise. Mõeldes alati Kṛṣṇast ja otsides võimalusi Kṛṣṇa nime levitamiseks, mõistab ta, et tema ainsaks ülesandeks on levitada Kṛṣṇa teadvuse liikumist üle kogu maailma. Sellist inimest tuleb pidada uttama-adhikārīks ning võimalus temaga suhelda tuleb otsekohe vastu võtta vastavalt kuuele protsessile (dadāti pratigṛhṇāti jne). Selline edasijõudnud uttama-adhikārī vaiṣṇavast pühendunu on tõepoolest isiksus, keda tunnistada oma vaimse õpetajana. Tema käsutusse peab inimene andma kõik, mis tal on, sest pühakirjades kinnitatakse, et kõik, mida me omame, tuleb anda vaimsele õpetajale. Eriti oluline on see brahmacārī jaoks, kes peab käima teistelt inimestelt almuseid korjamas, et need seejärel oma vaimsele õpetajale tuua. Samas ei tohiks mitte keegi, kes ei ole veel oma vaimset olemust teadvustanud, edasijõudnud pühendunu ehk mahā-bhāgavata käitumist jäljendada, sest taolise jäljendamise tagajärjeks on lõppkokkuvõttes langemine.

Antud värsis annab Rūpa Gosvāmī pühendunutele soovituse omada piisavalt arukust eristamaks üksteisest kaniṣṭha-adhikārīt, madhyama- adhikārīt ja uttama-adhikārīt. Pühendunu peab samuti olema teadlik iseenda positsioonist ja mitte püüdma jäljendada pühendunut, kes asub temast kõrgemal tasandil. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura andis praktilise juhenduse, kuidas uttama-adhikārī vaiṣṇavat ära tunda, öeldes, et selline pühendunu paistab silma võime poolest teha paljudest langenud hingedest vaiṣṇavad. See, kes ei ole saavutanud uttama-adhikārī tasandit, ei tohiks astuda vaimse õpetaja positsiooni. Ka algaja või keskmisel arenguastmel asuv vaiṣṇava võib vastu võtta õpilasi, kuid viimased peavad asuma temaga samal tasandil ja seejuures ei ole õpilastel võimalik tema puuduliku juhendamise abil elu lõpliku eesmärgi poole väga kiiresti liikuda. Seepärast peab õpilane hoolikalt valima oma vaimseks õpetajaks just uttama-adhikārī tasandil asuva pühendunu.