Seitsmes värss

Jumal Kṛṣṇa püha nime, Tema omaduste, mängude jne olemuseks on absoluutne tõde, ilu ja õndsus. Nad on loomupäraselt väga magusad, justnagu karamellkompvek, mis meeldib kõigile. Teadmatust võrreldakse seevastu kollatõvega, mida põhjustavad sapieritised. Kollatõppe haigestunud inimese keel ei suuda nautida karamellkompveki meeldivat maitset. Vastupidi, kollatõbe põdev inimene tunneb kõiges magusas väga kibedat maitset. Samamoodi võtab avidyā (teadmatus) inimeselt võime nautida Kṛṣṇa nime, omaduste, kuju ja mängude transtsendentaalset maitset. Ent kui inimene sellest haigusest hoolimata pöördub suure hoolikuse ja tähelepanuga Kṛṣṇa teadvuse poole, hakates kordama püha nime ja kuulama jutustusi Kṛṣṇa transtsendentaalsetest mängudest, hävib tema teadmatus ja tema keel suudab tunda Kṛṣṇa transtsendentaalse looduse ja kõige Temaga seotu magusat maitset. Selline vaimne tervenemine saab võimalikuks üksnes läbi Kṛṣṇa teadvuse regulaarse praktiseerimise.

Kui materiaalses maailmas asuv inimene huvitub rohkem materialistlikust elulaadist kui Kṛṣṇa teadvusest, tuleb teda pidada haigeks. Oma normaalses seisundis jääb elusolend alati Jumala igaveseks teenriks (jīvera 'sva-rūpa' haya — kṛṣṇera 'nitya-dāsa'). Kui elusolendil tekib huvi Jumal Kṛṣṇa māyāks nimetatava energia väliste omaduste vastu ja ta unustab seetõttu Kṛṣṇa, kaotab ta oma terve seisundi. Māyā maailm kannab nime durāśraya, mis tähendab „vale või halb varjupaik". Sellel, kes loodab durāśraya peale, jääb oodata vaid imet. Kõik materiaalses maailmas elavad elusolendid püüavad õnnelikuks saada ning ehkki nende materiaalsed ettevõtmised täielikult nurjuvad, ei suuda nad teadmatuse tõttu oma vigu mõista. Inimesed püüavad ühte viga parandada, tehes teise vea. Selline on materiaalses maailmas toimuv olelusvõitlus. Kui aga sellises olukorras asuvale inimesele soovitatakse pöörduda Kṛṣṇa teadvuse poole ja saada seeläbi õnnelikuks, ei võta ta seda nõuannet kuulda.

Me levitame seda Kṛṣṇa teadvuse liikumist üle kogu maailma just selleks, et ravida inimesi terveks nende täielikust teadmatusest. Olles juhitud pimedate liidrite poolt, satuvad lihtsad inimesed eksiteele. Inimühiskonna juhid – poliitikud, filosoofid ja teadlased – on pimedad, kuna nad ei oma Kṛṣṇa teadvust. „Bhagavad-gītās" nimetatakse neid, kes elavad ateistlikku elu ja kel seetõttu puuduvad tõelised teadmised, patusteks kurikaeladeks ja kõige madalamateks inimeste hulgas.

„Need uskmatud, kes on läbinisti rumalad, kes on madalaimad inimkonna seas, kelle teadmised on varastanud illusioon, ning kes omavad deemonite ateistlikku loomust, ei alistu Minule." (Bg. 7.15)

Sellised inimesed ei alistu kunagi Kṛṣṇale ning nad püüavad tõkestada nende inimeste jõupingutusi, kes soovivad leida varjupaika Kṛṣṇa juures. Kui sellistest ateistidest saavad ühiskonna liidrid, täitub kogu atmosfäär teadmatusega. Sellises atmosfääris elades ei teki inimestel suurt entusiasmi Kṛṣṇa teadvuse liikumist omaks võtta, täpselt samamoodi nagu kollatõbe põdev inimene ei tunne karamellkompveki magusust. Ometigi peab ta teadma, et peale karamellkompveki ei ole kollatõve vastu teisi ravimeid. Analoogselt ei ole tänapäeval segadusse sattunud inimkonnale maailma korda seadmiseks ühtegi teist ravimit peale Kṛṣṇa teadvuse, peale Jumala pühade nimede kordamise: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Ehkki haige inimese jaoks ei pruugi Kṛṣṇa teadvus olla väga meeldiv, annab Śrīla Rūpa Gosvāmī ikkagi soovituse, mille kohaselt igaüks, kes soovib paraneda materiaalsuse haigusest, peab asuma selle protsessi hoolika ja tähelepaneliku praktiseerimise juurde. Tema ravi saab alguse Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamisest, sest Jumala püha nime korrates vabaneb mateeriast sõltuv inimene kõikidest valedest arusaamadest (ceto-darpana-mārjanam). Avidyā ehk vale arusaam oma vaimsest olemusest loob aluse ahaṅkārale ehk valele egole südames.

Tegelik haigus paikneb meie südames. Kui inimese mõistus ja teadvus on aga puhastunud, ei ole tema jaoks ükski materiaalne haigus enam ohtlik. Selleks, et puhastada mõistust ja südant kõikidest valedest arusaamadest, on vaja korrata Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat. See on lihtne ja samal ajal kasulik. Korrates Jumala püha nime, pääseb inimene otsekohe materiaalse eksistentsi lõõmavast tulekahjust.

Jumala püha nime kordamises eksisteerib kolm tasandit – solvangutega kordamise tasand, solvangute vähendamise tasand ja puhta kordamise tasand. Kui algaja pühendunu hakkab kordama Hare Kṛṣṇa mantrat, sooritab ta tavaliselt palju solvanguid. Püha nime kordamises eksisteerib kümme peamist solvangut ja kui pühendunu suudab neid vältida, jõuab ta vähehaaval järgmisele tasandile, mis asub solvangutega kordamise ja puhta kordamise vahel. Kui inimene saavutab puhta kordamise tasandi, saab temast otsekohe vabanenud isiksus. See tasand kannab nimetust bhava-mahā-dāvāgni-nirvāpanam. Kohe, kui inimene pääseb materiaalse eksistentsi lõõmavast tulekahjust, suudab ta tunda transtsendentaalse elu maitset.

Selleks, et vabaneda materiaalsuse haigusest, tuleb järelikult omaks võtta Hare Kṛṣṇa mantra kordamise protsess. Kṛṣṇa teadvuse liikumine ongi rajatud eelkõige selleks, et luua atmosfäär, milles inimestel oleks võimalus asuda kordama Hare Kṛṣṇa mantrat. Selleks, et seda protsessi alustada, on vaja omada usku. Kui Hare Kṛṣṇa mantra kordamise käigus inimese usk tugevneb, võib ta astuda meie ühingu liikmeks. Me saadame saṅkīrtana gruppe üle kogu maailma ning nad on kogenud, et isegi maailma kõige ligipääsematutes paikades, kus puuduvad igasugused teadmised Kṛṣṇast, meelitab Hare Kṛṣṇa mahā-mantra tuhandeid inimesi meie liikumise juurde. Osades paikades on inimesed hakanud pühendunuid jäljendama, ajades endil samuti pead kiilaks ja korrates Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat juba mõni päev pärast selle mantra kuulmist. See on ehk küll kõigest jäljendamine, kuid millegi hea jäljendamine on teretulnud nähtus. Osadel sellistest jäljendajatest tekib aja jooksul huvi saada vaimselt õpetajalt pühitsus ning nad pöörduvad sellise palvega meie poole.

Kui inimene on siiras, saab ta pühitsuse. See tasand kannab nimetust bhajana-kriyā. Seejärel rakendab ta end tõeliselt pühendunud teenimisse, korrates regulaarselt Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat – kuusteist ringi päevas – ja hoidudes ebaseaduslikust seksuaalelust, uimastavate ainete tarbimisest, liha söömisest ja hasartmängudes osalemisest. Bhajana- kriyā abil puhastub inimene materialistliku elu saastast. Ta loobub restoranides ja hotellides käimisest, et nautida seal niinimetatud maitsvaid toite, mille valmistamiseks on kasutatud liha ja sibulat; ta ei tunne enam huvi suitsetamise või tee ja kohvi joomise vastu ning ta loobub mitte ainult ebaseaduslikust seksuaalelust, vaid hakkab seksi täielikult vältima. Samuti ei paku talle enam huvi raisata oma aega spekulatsioonide või hasartmängude peale. Sel moel puhastub inimene kõigest ebasoovitavast (anartha-nivṛtti). Sõna anartha viitab sellele, mis on ebasoovitav. Kui inimene kiindub Kṛṣṇa teadvuse liikumisse, siis saab ta võitu anarthade üle.

Vabanedes kõigest ebasoovitavast, muutub inimene Kṛṣṇa teenimises sihikindlaks. Enamgi veel – ta kiindub pühendunud teenimisse ja kogeb sellest ekstaasi. See tasand kannab nimetust bhāva ning sellel tasandil ärkab inimeses uinunud armastus Jumala vastu. Sedasi vabaneb tingimustest sõltuv hing materiaalsest eksistentsist ning kaotab huvi kehalise elukäsitluse, sealhulgas materiaalse külluse, materiaalsete teadmiste ja kõikide materiaalsete kiindumuste vastu. Sellisele tasandile jõudes mõistab pühendunu, kes on Jumala Kõrgeim Isiksus ja mida kujutab endast Tema energia, mida nimetatakse māyāks.

Pühendunut, kes on saavutanud bhāva tasandi, ei suuda māyā enam häirida, isegi kui ta puutub sellega kokku, sest ta suudab näha māyā tegelikku positsiooni. Māyā tähendab Kṛṣṇa unustamist ning Kṛṣṇa teadvus ja Kṛṣṇa unustamine on justkui valgus ja vari. See, kes seisab varjus, ei saa ära kasutada võimalusi, mida pakub valgus ning seda, kes püsib valguses, ei suuda varju tekitatud pimedus häirida. Pöördudes Kṛṣṇa teadvuse juurde, jõuab inimene aja jooksul vabanemiseni ja seejärel ei lahku ta valgusest – pimedus ei suuda teda enam puudutada. Seda kinnitatakse „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.31):

„Kṛṣṇa sarnaneb päikesepaistele ja māyā pimedusele. Seal, kus paistab päike, pole kohta pimedusele. Niipea kui inimene pöördub Kṛṣṇa teadvuse poole, haihtub illusiooni pimedus – välise energia mõju – otsekohe."