2

Me oleme kuulnud paljudest erinevate nimedega joogaõpetustest ja joogidest, kui "Bhagavad-gītās" ütleb Kṛṣṇa, et tegelikult on tõeline joogi vaid see, kes on "täielikult alistunud Minule". Kṛṣṇa kinnitab seejuures, et jooga ja loobumus, sannyāsa, on üks ja see sama.

"See, mida nimetatakse loobumuseks, on see sama, mis jooga, ehk enese Kõrgeimaga ühendamine, ning mitte keegi ei saa saada joogiks meelelisi naudinguid ihaldavatest soovidest lahti ütlemata." (Bg. 6.2)

"Bhagavad-gītās" kirjeldatakse kolme põhilist joogaõpetust — karma-joogat, jñāna-joogat ja bhakti-joogat. Joogasüsteeme võib võrrelda omamoodi trepiga, kus keegi võib olla võtmas alles esimest astet, keegi võib asuda poolel teel, ja keegi võib olla jõudnud ka kõige ülemisele astmele. Vastavalt tasemele, kuhu inimene tõusnud on, nimetataksegi teda kas karma- joogiks, jñāna-joogiks jne. Kuid kõikidel juhtudel jääb Ülima Jumala teenimise põhimõte samaks, vahe seisneb ainult taseme kõrgusastmes. Ning nõndaviisi räägibki Śrī Kṛṣṇa Arjunale, et on oluline mõista loobumuse (sannyāsa) ja jooga tähenduslikku samasust, sest vabanemata ihadest meeleliste naudingute järele ei saa inimene saada ei joogiks ega sannyāsiks.

Esineb joogisid, kes rakendavad joogaõpetust oma isikliku kasusaamise eesmärgil, kuid tõeline jooga ei seisne selles. Kõik oma tegevused tuleb rakendada Jumala teenimisele. Ükskõik, mida inimene ka teeks, kas siis joogina, sannyāsina, lihttöölisena või filosoofina, tuleb seda teha Kṛṣṇa teadvuses. Kui me oleme koondanud kõik oma mõtted Kṛṣṇa teenimisele, ning viibime seeläbi Kṛṣṇa teadvuses, siis võime meiegi saada tõelisteks joogideks või sannyāsideks.

Joogasüsteemi esimesi astmeid võtvad inimesed ei tohiks arvata, et nad peavad nüüd koheselt oma tööst loobuma. Joogasüsteemi esimestel astmetel tuleks jätkata oma tavapärast tööd. "Bhagavad-gītās" palub Śrī Kṛṣṇa küll Arjunat joogiks saama, kuid ta ei lausu kordagi, et Arjuna peaks loobuma võitlemast. Ta lausub hoopis vastupidist. Paljudel võib muidugi tekkida küsimus, kuidas saab inimene olla joogi olles samal ajal ka sõdalane? Meie kontseptsioonis kohaselt saab joogat praktiseerida istudes ülimalt sirgelt, jalad ristatud ning silmad poolsuletult koondatud ninaotsale, ning seda kõike tuleb teha eraldatud ja üksikus paigas. Miks palub aga siis Kṛṣṇa Arjunat saama joogiks, kui Ta tahab samal ajal, et Arjuna astuks koletusse kodusõtta? See ongi "Bhagavad-gītā" saladus: inimene võib olla samal ajal nii võitlev sõdalane kui kõrgeimal tasemel joogi. Kuidas on see ometi võimalik? Vastus on lihtne: see on võimalik Kṛṣṇa teadvuses. Tuleb lihtsalt võidelda Kṛṣṇa heaks, töötada Kṛṣṇa heaks, süüa Kṛṣṇa heaks, magada Kṛṣṇa heaks, ja pühendada kõik oma teod Kṛṣṇale. Sedasi on võimalik saada kõrgeimal tasemel joogiks ja sannyāsiks. Ja see ongi kogu saladus.

"Bhagavad-gītā" kuuendas peatükis annab Śrī Kṛṣṇa Arjunale juhised meditatsioonijooga praktiseerimiseks, kuid Arjuna lükkab need tagasi kui liialt palju nõudvad. Miks peetakse siis aga Arjunat ikkagi suureks joogiks? Kuigi Kṛṣṇa nägi, kuidas Arjuna meditatsioonijooga kõrvale heitis, kuulutas Ta Arjuna kõrgeimal tasemel joogiks seetõttu, et "Sa mõtled pidevalt Minust." Kṛṣṇast mõtlemine on kõikide joogasüsteemide olulisim osa, olgu see siis haṭha, karma, jñāna, bhakti või ükskõik milline teine jooga- või ohverdussüsteem. Kõik vaimseks eneseteadvustuseks ette nähtud tegevused jõuavad lõpuks Kṛṣṇa teadvuseni ning pideva Kṛṣṇast mõtlemiseni. Inimese elu tõeline täiuslikkus seisneb alalises Kṛṣṇa teadvuses viibimises, unustamata Teda ühegi oma toimingu juures.

Esimese sammuna soovitatakse suunata kogu oma töö Kṛṣṇa heaks. Inimene peab otsima endale pidevat rakendust, sest kasvõi sekundikski laisklema jäämine on juba halb teguviis. Kui selliste toimingute läbi tõustakse juba kõrgemale astmele, ei pea edasine töö enam seisnema füüsilises töös, sest saavutatud tasandil juba mõeldakse pidevalt Kṛṣṇast. Algtasandil soovitatakse aga kõigil rakendada ka oma meeled Kṛṣṇa teenimisse.

Kṛṣṇa teenimiseks on palju erinevaid võimalusi. Rahvusvahelise Kṛṣṇa Teadvuse Ühingu üheks eesmärgiks on ka aidata kõiki algajaid pühendunuid. Neile, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses, pole ööpäevas iial piisavalt tunde, et soovide kohaselt Kṛṣṇat teenida. Alati leidub kohustusi, ja seda nii päeval kui ööl, mida Kṛṣṇa teadvuse õpilased on nõus rõõmuga täitma. See ongi tõelise õnne tasand kui ollakse pidevalt hõivatud Kṛṣṇa heaks töötamise ja Kṛṣṇa teadvuse üle maailma levitamises. Materiaalses maailmas ei saa inimene töötada pidevalt, varem või hiljem ei suudaks ta väsimuse tõttu enam tööd teha, kuid Kṛṣṇa teadvuses töötades võib inimene laulda Hare Kṛṣṇa mantrat ja teenida sedasi pühendunult Kṛṣṇat kakskümmend neli tundi ööpäevas, ise seejuures eales väsimata. Mõnd ilmaliku vibratsiooniga sõna korrates poleks see loomulikult võimalik. Kuid vaimsele platvormile jõudnuina ei teki meil küsimust väsimusest. Vaimne tasand on absoluutne. Materiaalses maailmas töötab igaüks omaenese meelelise rahuldamise nimel, kasutades oma töö eest saadud tasu ainult meeltele naudingu pakkumiseks. Kuid tõelisel joogil sellised soovid puuduvad. Tema ainsaks sooviks on Kṛṣṇa, ning Kṛṣṇa juba viibibki ta juures.