4

Läbi kogu "Bhagavad-gītā" ärgitab Kṛṣṇa Arjunat võitlusse astuma, sest Arjuna oli sõdalane ning sõdimine oli tema kohuseks. Ja ehkki "Bhagavad-gītā" kuuendas peatükis annab Kṛṣṇa Arjunale kirjelduse meditatsioonijoogast, ei suru Ta seda peale kui kohustuslikku teed. Ta tunnistab, et selle praktiseerimine on vägagi raske:

"Kõikvõimas Jumal lausus: Oo tugevakäeline Kuntī poeg, rahutu mõistuse ohjeldamine on kahtlematult ülimalt raske, kuid püsiva eraldatuses praktiseerimise läbi on see võimalik." (Bg. 6.35)

Siin rõhutab Kṛṣṇa mõistuse üle kontrolli saavutamise vahenditena pidevat praktiseerimist ja loobumust. Kuid mida mõista loobumuse all? Tänapäeval osutub meile peaaegu võimatuks üldse eneste millestki lahti ütlemine, sest me oleme niivõrd harjunud väga paljude meeleliste naudingutega. Vaatamata oma kontrollimatute meeleliste tungidega elule osaleme me joogakursustel ja usume edu saavutavat. Tegelikuks, jooga täpseks praktiseerimiseks eksisteerib aga väga suur hulk täpseid ettekirjutusi, samas kui paljud meist ei suuda aga lahti öelda sellisestki lihtsast harjumusest nagu suitsetamine.

Ent Kṛṣṇa, kõneldes meditatsioonijoogast, kinnitab, et joogat ei saa korralikult praktiseerida isegi mitte siis, kui inimene sööb liiga palju või liiga vähe. Inimene, kes nälgib, ei saa korralikult joogat praktiseerida. Seda ei saa teha ka liigsööja. Söömine peab olema mõõdukas ning mitte naudingu eesmärgil, vaid lihtsalt selleks, et rahuldada oma keha vajadusi. Kui meil on võimalus valida paljude roogade hulgast, võtame me neist tihti mitte ainult ühe, vaid kaks, kolm või neli, ning meie keel nõuab ikka enamat. Indias pole aga mingiks harulduseks kohata joogit, kes sööb päevas vaid lusikatäie riisi. Samuti ei saa meditatsioonijoogat korralikult praktiseerida see, kes magab liiga palju, või vastupidi, magab ebapiisavalt. Kṛṣṇa ei püüagi meile seejuures väita, nagu oleks olemas unenägudeta uni. Niipea kui me uinume, hakkame me nägema und, ehkki me ei pruugi seda pärast enam mäleta. Kuid "Gītās" hoiatab Kṛṣṇa, et see kes näeb liiga palju unenägusid, ei saa joogat korralikult praktiseerida. Uni peaks piirduma kuue tunniga ööpäevas. Samuti ei saa joogat korralikult praktiseerida unetuse all kannatavad inimesed, sest keha vajab vahepeal puhkust. Võime ise veenduda, et Kṛṣṇa toob välja vägagi palju nõudeid, kuidas me oma keha peame distsiplineerima. Kõik need nõuded võib ometigi lõppkokkuvõttes taandada neljale peamisele reeglile: mitte astuda ebaseaduslikesse seksuaalvahekordadesse, mitte kasutada toksilisi aineid, mitte süüa liha ja mitte osaleda hasartmängudes. Need on neli jooga praktiseerimiseks olulisimat printsiipi. Ja kellele poleks need reeglid rakendatavad? Need on printsiibid, mille põhjal võime otsustada oma jooga praktiseerimise edukuse üle.

"Transtsendentalist peab püüdma koondada kõik oma mõtted Ülimale Isiksusele, ta peaks elama üksikus eraldatud paigas, ja alati tähelepanelikult kontrollima oma mõistust. Ta peab olema vaba kõigist ihadest ja soovidest midagi omada." (Bg. 6.10) Sellest värsist saame me teada, et joogi kohustuseks on viibida joogat praktiseerides alati üksinduses. Meditatsioonijoogat ei saa praktiseerida suurtes saalides avalikult, vähemasti "Bhagavad-gītā" järgi pole see võimalik. Meditatsioonijooga õpetuse kohaselt on mõistuse Ülihingele keskendamine võimalik ainult üksikus eraldatatud paigas. Indias kogunevad paljud joogid teatud aja järel paika, mida kutsutakse Kumbha Melā. Kõik nad elavad küll üksinduses, kuid harvadel juhtudel kogunevad nad teatud eriti pidulikeks toiminguteks. Indias on veel teisigi paiku, nagu Allahabad, kuhu tavapäraselt iga kaheteist aasta järel kogunevad tuhanded joogid ja mõttetargad, täpselt nagu Ühendriikides toimuvad teatud aja järel tähtsad ärimeeste koosolekud. Joogi peaks lisaks sellele, et ta peab elama üksikus eraldatud paigas, olema ka vaba kõikidest ihaldustest, ning praktiseerima joogat mitte teatud materiaalsete jõudude omandamiseks. Samuti ei tohi ta vastu võtta mingeid ande ega kingitusi. Kui ta soovib praktiseerida joogat korrektselt, tuleb tal elada üksinda dzhunglis, metsas või mägedes, vältides igasugust kokkupuudet ühiskonnaga. Ta ei tohi hetkekski unustada, kelle nimel temast joogi on saanud. Ometigi ei pea ta end iial üksinda olevaks, sest ta teab, et Paramātmā, Ülihing, on pidevalt koos temaga.

Nüüd võime mõista, et tänapäeva ühiskonnas on taolisel kujul jooga korrektne praktiseerimine tõepoolest ülimalt raske. Praeguse Kali-yuga ajastu ühiskond on muutnud võimatuks olla kaua aega täiesti üksinda, ihaldusteta ja mitte midagi omamata.

Kṛṣṇa kirjeldab meditatsioonijooga praktiseerimiseks vajalikke nõudeid Arjunale veelgi üksikasjalikumalt:

"Et praktiseerida joogat, tuleb minna üksikusse eraldatud paika, asetada maha kuśa murust tehtud vaip ja katta see seejärel põdranaha ja pehme riidega. Selline iste peab asetsema pühas paigas ning ta ei tohi olla ei liiga kõrge ega liiga madal. Joogi peab istuma sellel liikumatult, ning jooga praktiseerimise läbi kontrollima oma mõistust ja meeli, puhastades südant ja fikseerides oma tähelepanu ühele punktile." (Bg. 6.11 – 12)

Tavaliselt istuvad joogid kas põdra- või tiigrinahal, sest nendele nahkadele ei tule roomajaid, kes võiksid nende mediteerimist häirida. Näib, et Jumala loomes on kõigel otstarve. Ka iga taim on millekski kasutatav, kuigi me ei pruugi seda täpselt teada. Ja "Bhagavad-gītās" annab Kṛṣṇa joogidele teadmise, kuidas vältida roomajate poolset häirimist. Omandanud hea istepaiga eraldatud keskkonnas alustab joogi oma ātmā — keha, mõistuse ja hinge puhastamist. "Nüüd omandan ma mitmed imepärased võimed," oleks joogi poolt aga väär mõte. Tõsi, joogid võivad jooga praktiseerimise käigus omandada teatud kindlad siddhid ehk võimed, kuid see pole jooga tegelik eesmärk. Tõelised joogid ei esine oma võimetega. Tõeline joogi mõtleb: "Hetkel olen ma sellest materiaalsest ümbrusest saastatud. Järelikult pean ma alustama puhastumist."

Me näeme peagi, et keha ja mõistuse kontrollimine pole sugugi sama lihtne kui poodi kauba järgi minek. Kuid Kṛṣṇa kinnitab, et ka nende üle kontrolli saavutada aitavate reeglite järgimine pole kuigivõrd raske kui me viibime Kṛṣṇa teadvuses.

Loomulikult on kõik huvitatud seksuaalelust, kuid seksuaalelu pole ju tegelikult keelatud. Niikaua kui meil on see materiaalne keha, on meil ka seksuaalsed vajadused. Niikaua kui meil on see keha ei saa me loobuda ka söömisest ega magamisest, sest meie keha vajab energiat ja puhkust. Me ei saa neid toiminguid eitada, kuid Vedakirjandus annab meile juhtnöörid magamise, söömise, seksuaalelu ja teiste seesuguste tegevuste reguleerimiseks. Kui me soovime jooga praktiseerimises üldse mingit edu saavutada, ei saa me ju lasta end juhtida oma ohjeldamatutel meeltel. Seepärast antaksegi meile juhtnöörid, kuidas õieti toimida. Jumal Śrī Kṛṣṇa soovitab püüda saavutada kontrolli oma mõistuse üle reguleerivate printsiipide abil. Kui me ei alluta oma tegevusi regulatsioonile, satub mõistus üha enam ja enam üha uute ja uute häirimiste ohvriks. Reguleerimine ei tähenda nende tegevuste lõpetamist, nad tuleb lihtsalt allutada pidevalt Kṛṣṇa teadvuses viibiva mõistuse kontrollile. Sooritada pidevalt ühel või teisel viisil Kṛṣṇaga seotud tegevusi ongi tõeline samādhi. Samādhis viibimine ei tähenda veel seda, et inimene enam ei söö, tööta, maga ega naudi end enam ühelgi moel. Pigem võib samādhi defineerida kui reguleeritud tegevuste sooritamine pidevalt Kṛṣṇale mõeldes.

"Neile, kelle mõistus on endiselt ohjeldamatu, on eneseteadvustamine raske ülesanne." (Bg. 6.36) On kõigile teada, et ohjeldamatu metshobusega on ohtlik sõita, sest ta võib igal hetkel täie kiiruse pealt uude suunda pöörduda, ning ratsutajale jääb sel juhul üsna vähe shansse vigastusteta pääsemiseks. Ning seni kaua kui meie mõistus on meile samasugune ohjeldamatu metshobu, on jooga praktiseerimine meile ilmselgelt ülimalt raske, nagu lausub ka Arjuna. Kṛṣṇa on temaga nõus, kuid lisab siiski: "Kuid see, kes on saavutanud mõistuse üle kontrolli, ning kes pürgib edasi õigeid vahendeid kasutades, saavutab kindlasti edu. Selline on Minu otsustus." (Bg. 6.36) Mida mõista ütluse "pürgib edasi õigeid vahendeid kasutades" all? Tuleb üritada järgida eelpool nimetatud nelja peamist printsiipi ning sooritada kõik oma toimingud Kṛṣṇa teadvuses viibides.

Kui keegi soovib tegelda joogaga oma kodus, tuleb tal kindlaks määrata, et tema teised tegevused oleksid mõõdukad. Ta ei saa hõivata end pikkadeks tundideks vaid elatiseteenimiseks vajaliku tööga. Töötada tuleb mõõdukalt, süüa tuleb mõõdukalt, oma meeli tuleb rahuldada mõõdukalt, ning kogu oma elu tuleb hoida kõiksugustest muredest nii vaba kui võimalik. Vaid sel viisil võime me jooga praktiseerimises edu saavutada.

Mis võiks olla aga selleks märgiks, mille põhjal me võiksime otsustada, kes on saavutanud jooga täiuslikkuse? Kṛṣṇa kinnitab, et inimene on saanud joogiks, kui ta on teadvuse täielikult allutanud oma kontrollile.

"Kui joogi jooga praktiseerimise läbi saavutab oma mõttetegevuse üle kontrolli ja jõuab transtsendentaalse tasandini, vabana kõigist materiaalsetest soovidest, on ta saavutanud jooga lõppeesmärgi." (Bg. 6.18) See, kes on saavutanud jooga lõppeesmärgi ei ole enam sõltuv oma mõistuse hetkesoovidest, vaid nüüdsest allub mõistus juba tema kontrollile. Mõistust ei kustutata ega heideta kõrvale, tema ülesandeks on lihtsalt mõelda kogu aeg Kṛṣṇast, või Viṣṇust. Joogi ei tohi lasta oma mõistusel sattuda kõrvalistele asjadele. See võib esmapilgul tunduda küll väga raskena, kuid kui inimene on pidevalt hõivatud tegevustega Kṛṣṇa teadvuses, kuidas saakski siis mõistus ekselda eemale Kṛṣṇast? Kṛṣṇat teenides saame me koheselt mõistuse oma kontrolli alla.

Samuti peab joogi olema vaba kõigist soovidest meeleliste naudingute järele. Kṛṣṇa teadvuses viibides pole tal ühtki teist soovi peale Kṛṣṇa. Pole võimalik soovidest täielikult vabaneda, kuid puhastumisprotsessi läbi tuleb üle saada soovidest meeleliste naudingute järele, ning arendada soovi Kṛṣṇa järele. Me kanname lihtsalt kõik oma teised soovid üle Kṛṣṇale. See ei tähenda kõigi oma soovide hävitamist, see pole lihtsalt võimalik, soov millegi või kellegi järele on elusolendi pidev kaaslane, kuid Kṛṣṇa teadvuse kaudu puhastame me oma soovid ning paljude meeleliste naudingute ja materiaalsete objektide asemel saab meie ainsaks sooviks Kṛṣṇa teenimiseks vajalik. Näiteks esineb meil ikka soov midagi süüa, kuid toidu enesele valmistamise asemel võime me valmistada seda Kṛṣṇa heaks, pakkudes seda kõigepealt Kṛṣṇale. Tegevus kui selline jääb samaks, kuid teadvuses on ometigi toimunud märgatav nihe, kui teadvustame, et me sooritame antud tegevust mitte eneste meeleliseks rahuldamiseks, vaid Kṛṣṇa heaks. Me võime valmistada kas piimatoite, aedviljaroogasid, teraviljatoodetest valmistatud toite, või ükskõik milliseid teisi taimseid roogasid, tehes seda kõike Kṛṣṇa heaks. Toidu valmides pakume me seda Kṛṣṇale, palvetades: "See materiaalne keha on vaid tükk teadmatust ja meeled on teerajad, mis juhivad meid surma, ning kõikidest meeltest kõige raskemini ohjeldatav on keel. Ja et selles maailmas on keelt väga raske kontrollida, on Kṛṣṇa andnud meile selle suurepärase prasāda, vaimse toidu. Võtkem siis see prasāda eneste täielikuks rahuldamiseks ning Nende Jumalikkuste Śrī Śrī Rādhā ja Kṛṣṇa austuseks ja kiituseks, paludes armastuses Jumal Caitanya ja Nityānanda Prabhu toetust." Sel viisil vabaneme me selle toidu karmast, sest toidu valmistamise alustamisest peale oleme me pidevalt mõelnud selle Kṛṣṇale pakkumisest. Meil ei tohi olla mingeid isiklikke soove selle toidu järele. Vaid oma armust annab Kṛṣṇa seda toitu meilegi süüa, täites sel viisil meie soovi.

Kujundanud oma elu sel viisil, ühendanuna kõik oma soovid sooviga Kṛṣṇa järgi, ongi inimene saavutanud jooga täiuslikkuse. Üksi sügavalt hingamine ja mõningate harjutuste sooritamine ei ole veel jooga, vähemasti mitte "Bhagavad-gītā" määratluse kohaselt. Oluline on kogu teadvuse puhastamine.

On väga oluline, et jooga praktiseerimise ajal mõistust ei segataks.

"Nii nagu küünlaleek tuulevaikses kohas ei värele, nii on ka transtsendentalist, kelle mõistus on allutatud kontrollile, pidevalt ja häirimatult keskendunud oma transtsendentaalsele minale." (Bg. 6.19) Kui küünal on tuulevaikses kohas, püsib leek sirgena ega värele. Nagu leek on mõistuski väga kergelt mõjutatav, sest see on häiritav paljude paljude materiaalsete soovide poolt. Väikegi mõistusevääratus võib muuta kogu teadvust. See ongi põhjuseks, miks Indias tõsiselt joogat praktiseerivad inimesed on valinud brahmacārī elu ehk tsölibaadi, ning teised, keda nimetatakse gṛhastha-brahmacārī, on küll abielus, kuid ei suhtle ühegi teise naisega, ning suhted oma naisegagi on rangelt reguleeritud. Sel viisil, kas täieliku tsölibaadi või piiratud seksuaaleluga, on võimalik hoida oma mõistust häirimatuna. Ometigi võivad needki, kes on andnud vande täielikust tsölibaadist, langeda seksuaaltungi mõju alla, mistõttu pole Indias sellistel iidset joogat praktiseerivail brahmacāridel lubatud istuda ilma kellegi teise juuresolekuta ka mitte oma ema, õe või tütre kõrval. Mõistus on niivõrd püsimatu, et väiksemgi häirimine võib tekitada hävingu.

Niipea kui joogi mõistus peaks ekslema kõrvale Viṣṇule mediteerimisest, peab ta olema võimeline selle koheselt õigele rajale tagasi juhtima. Sellise taseme saavutamiseks on loomulikult vajalik mõistuse pikaajaline treenimine. Tuleb jõuda arusaamani, et tõeline õnn ei seisne mitte materiaalsete, vaid transtsendentaalsete meeltega tunnetatavas. Ei tule loobuda ei meeltest ega ihaldustest, kuid tuleb mõista, et meeled ja ihaldused eksisteerivad ka vaimses sfääris. Tõeline õnn on transtsendentaalne, materiaalsete meeltega pole see tunnetatav. Kui selles lõpuni kindlad ei olda, ootab inimest kindlalt ees mõistuse häirimine ja langus. Seega tuleb jõuda arusaamani, et õnn, mida inimene püüab leida materiaalsete meelte läbi, pole tõeline õnn.

Ka tõelised joogid naudivad, kuid teisel viisil. Nimelt — ramante yogino 'nante — nende nauding on piiritu, ning piiritu saab olla vaid nauding, mis on vaimne, mis ongi tõeline õnn. See on sõna rāma tegelik tähendus. Sõna rāma, mida me laulame ka mahā-mantras, tähendab naudingut vaimse elu läbi. Vaimne elu on täis naudingut, ning Kṛṣṇa on täis naudingut. Meil ei tule naudinguist mitte loobuda, vaid meil tuleb õppida tõeliselt nautima. Haige inimene ei saa elu nautida nii nagu terve, ning nii kaua kui ta on haige, on tema naudingud vaid teatud võltsnaudingud. Kuid kui ta paraneb ja saab terveks, on ta võimeline nautima elu taas kõigis selle võimalustes. Täpselt samamoodi jäävad kõik meie naudingud nii kaua kui me oleme kinni elu materialistlikus kontseptsioonis vaid teatud võltsnaudinguiks, ning neid nautida püüdes satume me vaid üha enam ja enam materiaalse looduse köidikuisse. Kui haigel inimesel keelatakse süüa ja ta keelust hoolimata lubab endale eine, siis ta vaid tapab end sellega. Samamoodi, mida enam me suurendame oma materiaalseid naudinguid, seda enam mässime me end selle maailma köidikuisse, ning seda raskemaks saab meile sellest materiaalsuse püünisest väljapääsemine. Kõikide joogasüsteemide eesmärgiks on hoida meid, tingimustest sõltuvaid hingi, nendest püünistest võimalikult kaugemale, ning aidata meil vabaneda kõigist võltsidest materiaalsetest naudingutest tõelise naudingu nimel Kṛṣṇa teadvuses. Śrī Kṛṣṇa ütleb:

"Selles täiuslikkuse seisundis, mida nimetatakse transs ehk samādhi on inimene jooga praktiseerimise läbi täielikult vabanenud kõikidest materiaalsele suunatud mõtetest. Selles seisundis tajub inimene puhastunud mõistuse abil oma transtsendentaalset mina, rõõmustades selle üle, ja nautides seda. Selles rõõmu täis seisundis tunneb inimene piiritut transtsendentaalset õnne ja naudib end transtsendentaalsete meelte läbi. Fikseerinud end sellesse seisundisse ei eemalduta iial tõest, ning seda saavutades mõistetakse, et sellest suuremat saavutust pole. Viibides selles seisundis ei lasta end häirida ka kõige suurematest raskustest. See on tõepoolest vabadus kõigist hädadest, mis tulenevad kokkupuuteist mateeriaga." (Bg. 6.20 – 23)

Üks joogasüsteem võib olla raske ning teine kergem praktiseerida, kuid kõigi nende eesmärgiks on puhastada oma olemist Kṛṣṇa teadvustamise läbi. Siis saame me õnnelikuks.

"Inimest võib lugeda jooga täiuse saavutanuks siis, kui ta on lahti öelnud kõikidest materiaalsetest ihadest ega toimi enam ei enese meeleliseks rahuldamiseks ega oma tegevuste viljade nimel. Inimene peab end oma mõistuse abil kõrgemale tõstma, mitte alla langema. Mõistus on tingimustest sõltuvale hingele ühtaegu nii sõber kui vaenlane." (Bg. 6.4 – 5)

Me peame ise end tõstma vaimsele tasandile. Selles suhtes olemegi me nii eneste sõbrad kui vaenlased. Valik on meie enda teha. Cāṇakya Pāṇdita on kunagi kirja pannud väga kenad luuleread: "Keegi pole kellegi sõber, keegi pole kellegi vaenlane. Vaid inimese käitumise järgi saame me aru, kes on meie sõber ja kes vaenlane." Mitte keegi pole sündinud olema meie vaenlane või sõber. Need rollid määrab meie omavaheline käitumine. Ja samamoodi nagu meil on teatut liiki suhted ühe või teise inimesega, on meil teatut liiki suhted ka meie enestega. Ma võin käituda nii enda sõbra kui vaenlasena. Enda sõbrana mõistan ma oma tõelist olemust vaimse hingena, ja nähes, et ühel või teisel põhjusel olen ma sattunud siia materiaalsesse maailma, püüan ma hoida end eemale kõigist materiaalsuse püünistest, et sedasi käitudes siit materiaalsest maailmast välja pääseda. Sedasi toimides olen ma enese sõber. Kuid kui ma seda võimalust ära kasutada ei soovi, võin ma end kahtlematult pidada oma õelaimaks vaenlaseks.

"Sellele, kes on saavutanud oma mõistuse üle kontrolli, on mõistus tema parimaks sõbraks, kuid sellele, kes pole suutnud seda teha, on mõistus tema suurim vaenlane." (Bg. 6.6) Kuidas mõista, et inimene saab omaenese sõbraks? Seda seletab järgnev. Sõna ātmā võib tähistada mõistust, keha või hinge. Senikaua kui me räägime kehalistest kontseptsioonidest, viitab sõna ātmā kehale, ent sellest kõrgemale platvormile tõustes tähistab ātmā juba mõistust. Kui me aga jõuame kõrgeimale, vaimsele tasandile, viitab sõna ātmā hingele. Oma tõeliselt olemuselt oleme me puhtad hinged, ning vastavalt meie vaimse arengu astmele muutub ka sõna ātmā tähendus. Seepärast defineeribki Nirukti Vedakirjanduse termineid seletav sõnastik meile ātmā kui keha, mõistus ja hing. Selles "Bhagavad-gītā" värsireas tähistab ātmā aga konkreetselt mõistust.

Kui me läbi jooga praktiseerimise treenime oma mõistust, muutub ta meie sõbraks. Kui me seda võimalust aga ei kasuta, pole meil vähimatki lootust oma elus tõelise õnneni jõuda. Sellele, kel pole vähimatki arusaama vaimsest elust, on mõistus vaenlaseks. Kui inimene võrdsustab end oma kehaga, pole tal mõistusest vähimatki kasu, sest sel juhul toimib see vaid rahuldamaks inimese jämedakoelise keha nõudmisi, mässides sedaviisi tingimustest sõltuva hinge üha enam materiaalse looduse köidikuisse. Ent kui me mõistame oma tõelist olemust vaimse hingena, lahusseisvana kehast, võib mõistus saada meile abivahendiks vabanemise teel. Meie suhted sõltumatu mõistusega sõltuvad vaid sellest, kuivõrd me seda treenime, ning selle treeningu tulemusi enim mõjutavaks teguriks on keskkond kus me viibime. Seega tahtes, et mõistus oleks meile sõber, peavad inimesed, kellega me suhtleme, olema seda soosivad.

Parim on suhelda sādhuga, s.o. inimesega, kes viibib Kṛṣṇa teadvuses, või inimesega, kes vähemasti püüdleb vaimse eneseteadvustamise poole, mitte aga nendega, kes püüdlevad ajalike asjade poole, mida nimetatakse asat. Mateeria ja keha kuuluvad ajaliku hulka, ning see, kes tegeleb vaid enese kehalise rahuldamisega, viibib kõige ajaliku tugeva mõju all. Ent niipea kui ta astub vaimse eneseteadvustamise teele, on ta juba hõivatud teatud püsivate väärtustega, mida nimetatakse sat. Ja loomulikult soovib selline inimene suhelda nendega, kes samuti soovivad tõsta end vaimse eneseteadvustamise tasandile, mis on võimalik jooga praktiseerimise läbi. Lõpptulemusena on sellise eneseteadvustuseni jõudnud inimesed, ehk sādhud, võimelised lahti ütlema kõikidest materiaalsetest suhetest. Selles seisnebki vaimse arengu poole püüdlevate inimestega suhtlemise suur eelis. Näiteks "Bhagavad-gītās" soovitab Kṛṣṇa Arjunale lahti öelda kõigist oma materiaalsetest kiindumustest, ning kuna Arjuna kiindumused asjadesse, mis takistavad tal täitmast tema kohust, on väga tugevad, aitab Kṛṣṇa tal need läbi lõigata. Millegi eraldamiseks on tihti vaja teravat abivahendit, ning et aidata mõistusel eralduda oma kiindumustest, on tihti vaja teravat sõna. Sādhul või õpetajal pole tavaliselt kombeks teravate sõnadega tagasi hoida, kui see on vajalik õpilase abistamisel materiaalsetest kiindumustest lahtiütlemisel. Vaid kompromissitult tõtt rääkides on ta võimeline materiaalsuse köidikuid katki lõikama. "Bhagavad-gītā" alguses ei hoia ka Kṛṣṇa teravaid sõnu tagasi, lausudes Arjunale, et kuigi too räägib õpetatud mehe kombel, on ta kõige suurem loll kogu maailmas. Kui me tõepoolest soovime vabaneda sellest materiaalsest maailmast, peame me olema valmis kuulma selliseid teravusi ka oma vaimselt õpetajalt. Kompromissid ja meelitused on kasutud seal, kus on vaja lausuda mõned karmid sõnad.

"Bhagavad-gītās" halvustatakse elu puhtmaterialistlikku kontseptsiooni korduvalt. Inimene, kes peab kummardamisväärseks maad, kus ta on sündinud, ning kes pühadesse paikadesse sattudes suhtub ometigi üleolevalt sealsetesse sādhudesse, on võrdväärne eesliga. Meie treenimata mõistus kisub meid üha sügavamatesse ja sügavamatesse materiaalse looduse püünistesse, täpselt nagu vaenlane püüab oma vastasele üha enam ja enam kahju tekitada. Tingimustest sõltuvad hinged peavad aga mõistuse ja meeltega vahetpidamata raskeid lahinguid. Ning kuna mõistus on kõigi meelte suunaja, on ülimalt tähtis teha mõistusest oma sõber.

"See, kes on alistanud oma mõistuse, ongi jõudnud Ülihingeni ning saavutanud seeläbi rahu. Selline inimene suhtub õnne ja õnnetusse, kuumusse ja külmusse ning kuulsusse ja kuulsusetusse täpselt ühtemoodi." (Bg. 6.7) Mõistuse treenimise läbi saavutataksegi rahu, sest on mõistuse loomuseks vedada meid kaduvate asjade juurde, täpselt nagu metshobu veaks vankrit juhuslikku suunda. Kuigi me oma algselt olemuselt oleme igavesed ja kestvad, oleme me end ühel või teisel viisil lasknud kõrvale meelitada kaduvatest asjadest. Ometigi on mõistuse treenimine küllalt lihtne, kui see suunatakse Kṛṣṇale. Täpselt nagu tugeva kindrali käe all olevas kindluses tunneme me end väljaspool ohtu, võime me kindlad olla, et Kṛṣṇa poolt kaitstud mõistuse kindlusse ei tungi sisse ükski vaenlane. Materialistlik haridus, jõukus ja mõjuvõim meid mõistuse üle kontrolli saavutamisel ei aita. Tõelisel pühendunul tuleb mõelda: "Millal ometi suudan ma mõelda ainult Sinust? Mu mõistus tahab mind pidevalt vedada eemale kõrvalistele asjadele, kuid niipea kui ma koondan oma mõtted Sinu lootoseõiel jalgadele, saavutab see selguse." Ning kui mõistus on selge, on võimalik ka Ülihingele mediteerimine. Paramātmā ehk Ülihing asetseb pidevalt meie südames, kõrvuti meie isikliku hingega, ning joogasüsteemid haaravad endasse mõistuse keskendamise justnimelt Paramātmāle ehk Ülihingele. Eelpool tsiteeritud "Bhagavad-gītā" värsis kinnitataksegi, et see, kes on alistanud mõistuse oma tahtele ning saanud üle kiindumustest kaduvatesse asjadesse, on võimeline keskendama kogu oma tähelepanu ja kõik oma mõtted Ülihingele, ning seda saavutanuna vabanetakse kahesusest ja kõigist sellest tulenevatest eksklikest arvamustest.