5

See materiaalne maailm on maailm täis kahesust — ühel hetkel oleme me suvekuumuse mõjuvallas, ning juba vähese aja möödudes mõjutab meid talvekülm. Ühel hetkel tunneme me end õnnelikena, kuid juba järgmisel hetkel viibime ahastuses. Ühel hetkel oleme me kuulsad, kuid järgmisel unustatud. Materiaalses kahesuste maailmas pole võimalik mõista midagi mõistmata selle vastandit. Me ei oska mõista, mis on kuulsus, kui me pole aru saanud, mis on kuulsusetus. Me ei saa aru ka viletsusest kui me pole eales saanud maitsta õnne. Ning samamoodi ka vastupidi, me pole iial võimelised mõistma õnne, kui me pole tunda saanud viletsust. Kuigi on tõsi, et nii kaua kui me viibime kehas, pole meil võimalik vabaneda sellega kaasnevatest kahesustest, tuleb meil siiski üritada selles suunas liikuda. Ning kui meil on soov vabaneda kehalistest arusaamadest — justnimelt kehalistest arusaamadest, mitte kehast — tuleb meil õppida neid kahesusi taluma. "Bhagavad-gītā" teises peatükis teatab Kṛṣṇa Arjunale, et õnne ja ahastuse kahesus eksisteerib ainult kehaliste arusaamade korral. See kõik on vabalt võrrelda mõne nahahaiguse või sügelistega. Lihtsalt sellepärast, et sügeleb, ei saa ju oma nahka segasena katki kratsida! Me ei saa ju kõrvale heita oma kohustusi ja segadusse sattuda lihtsalt seepärast, et meid hammustas sääsk. On väga palju kahesusi, mida tuleb õppida taluma, kuid neile, kelle mõistus on fikseerenud Kṛṣṇa teadvuses, tunduvad kõik need kahesused tühiste ja tähtsusetutena.

Kuidas siis õppida selliseid kahesusi taluma?

"Inimest võib pidada ennast teadvustanuks ja joogiks (ehk müstikuks), kui tema omandatud teadmiste ja eneseteadvustuse puhtus teda täielikult rahuldab. Selline inimene on jõudnud vaimse tasandini ning allub täielikult enese kontrollile. Ta näeb nii kive kui kulda, kõike, võrdsena." (Bg. 6.8) Sõna jñāna tähistab teoreetilisi teadmisi, samas kui vijñāna viitab praktilistele oskustele ja kogemustele. Näiteks teadust uuriv üliõpilane peab tundma nii teaduse teoreetilisi kontseptsioone kui olema kursis ka selle rakendustega. Üksi teoreetilistest teadmistest talle ei piisa, tuleb osata neid ka rakendada. Sama kehtib ka jooga kohta. Ka joogas ei piisa üksi teoreetilistest teadmistest, vaid tuleb osata neid ka rakendada. Lihtsalt tunnistada, et "ma ei ole see keha", ning jätkata samal ajal kõikvõimalike rumaluste korda saatmist, on ilmselgelt teguviis, mis ei vii meid kuhugi. Me võime leida maailmas palju ühiskondi, kus inimesed tõsimeeli arutavad Vedānta filosoofiat ise samal ajal suitsetades, alkoholi tarbides ja kõikvõimalikele meelelistele naudingutele järele andes. Ent ainult puhtteoreetilistest teadmistest pole mingit kasu. Neid teadmisi tuleb ka praktiseerida. See, kes tõesti mõistab, et "ma ei ole see keha", vähendab oma kehalised nõudmised miinimumini, sest mis kasu on meile sellest teadmisest, kui me samal ajal oma kehalisi nõudmisi hoopiski suurendame? Inimene võib tunda rahuldust vaid siis, kui jñāna ja vijñāna käivad üheskoos.

Inimest tuleb pidada jooga täiuse saavutanuks, kui ta on jõudnud vaimse eneseteadvustamise praktiseerimise tasandini. Oluline on just praktiline eneseteadvustus, ei piisa lihtsalt joogaõpetust jagavate kursuste külastamisest kui sellele vaatamata jätkatakse elu endisel viisil. Kindlaks märgiks praktilisest eneseteadvustusest on aga mõistuse rahunemine ja vaikolek, mida ei sega enam materiaalse maailma võlud. Sellele, kes allub täielikult enese kontrollile, tunduvad kõik materiaalse maailma võlud tühised ning ta näeb kive ja kulda, kõike, võrdväärsena. Materialistliku tsivilisatsiooni loome on väga suures osas suunatud inimese meelelisele rahuldamisele, ning kõike seda luuakse materiaalse arengu sildi all. See, kes on jõudnud jooga täiuseni peab seda kõike aga võrdväärseks prahiga tänaval. Õigupoolest veelgi enam:

"Inimest võib pidada veel kõrgemalt arenenuks, kui ta vaatleb ka kõiki inimesi, nii lihtsat heasoovijat, sõpra, vaenlast, kadedat, jumalakartlikku ja patustajat, ükskõikset ja eemalseisjat võrdse pilguga." (Bg. 6.9) Ei tohi unustada, et ka sõpru on mitmesuguseid. On neid, kes on juba oma loomult suhṛt, heasoovijad ja alatise heaolu ihaldajad. Mitra on tavaline sõber ning udāsīna on neutraalne inimene. Siinses materiaalses maailmas võime me seega leida lihtsalt heasoovijaid, sõpru või neid, kes pole ei sõbrad ega vaenlased, vaid neutraalsel pinnal olevad inimesed. Mõni inimene võib toimida vahendajana minu ja minu vaenlase vahel, ning sellist inimest nimetatakse eelpool toodud värsis madhya-stha. Ka jumalakartlikuks või patustajaks võidakse teist inimest pidada omaenese seisukohtadest lähtuvalt. Kuid vaimsele tasandile jõudes lakkavad eksisteerimast nii sõbrad, vaenlased kui kõik ülejäänud kategooriad. Kui inimene omandab tõelised teadmised, ei näe ta enam kedagi oma sõbra või vaenlasena, sest tegelikult "pole keegi mu vaenlane, pole keegi mu sõber, pole keegi mu isa ega pole keegi mu ema jne.". Me oleme kõik võrdsed elusolendid, kes me hetkel lihtsalt kanname isa, ema, lapse, sõbra, vaenlase, patustaja või pühaku jne. kesta ja omame vastavat rolli. See kõik on nagu suur näitemäng hästi paljude osatäitjatega. Ning sellel näitelaval võime me olla üksteisele vaenlased või ükskõik kes, kuid väljapool lava oleme me ikkagi kõik üksteise sõbrad. Me mängime nendes kehades hiigelsuurel materiaalse looduse näitelaval, ning tihti satume paljudele eksiarvamustele, mõeldes näiteks "See siin on mu poeg", kuigi tegelikkuses ei saa ju inimene luua endale ühtegi poega. See pole lihtsalt võimalik. Enim, mida inimene võib omada, on ta keha. Ent pole ühegi inimese võimuses luua teist elusolendit. Me ei saa luua teist elusolendit lihtlabase seksuaalvahekorra läbi. Elusolend peab olema asetatud seemnevedelikku. Sedasi kinnitab meile selgelt "Śrīmad-Bhāgavatam". Kõik meie erisugused kehadevahelised suhted on vaid teatud tegevused suurel materiaalse looduse näitelaval. Selle jaoks, kes on tõesti jõudnud vaimse eneseteadvustuseni ja jooga täiuseni, selliseid kehalisi eristusi aga enam ei eksisteeri.