6

"Bhagavad-gītā" ei eita meditatsioonijooga protsessi, ta tunnistab seda vaid bona fide meetodina, viidates seejärel aga ka tõsiasjale, et selline meetod pole meie ajastul enam rakendatav. Seepärast ei peatugi Śrī Kṛṣṇa ja Arjuna sellel teemal "Bhagavad-gītā" kuuendas peatükis enam pikemalt, ning Arjuna küsib järgmiseks:

"Mis on saatuseks usklikule inimesele, kel ei jätku püsivust, kes teeb eneseteadvustamise protsessiga küll algust, kuid loobub sellest hiljem materialistliku meelestatuse tõttu, saavutamata müstitsismi täiuslikkust?" (Bg. 6.37) Teisisõnu küsib ta seda, mis saab edutust joogist, või inimesest, kes küll üritab praktiseerida joogat, kuid seejärel loobub sellest mingitel põhjustel, saavutamata edu. See on võrreldav õpilasega, kes ei saa koolist lõputunnistust kuna ta jättis kooli enne pooleli. Ühes teises "Gītā" värsis kinnitab Kṛṣṇa Arjunale, et ainult väga vähesed inimesed püüdlevad täiuslikkuse poole, ning ka nendest ainult väga väheseid saadab edu. Seega lausub Kṛṣṇa selgelt, et ebaõnnestujate arv on tohutu. Ka Arjuna avaldab oma küsimuses arvamust, et isegi kui inimene on usklik ja püüdleb jooga täiuslikkuse poole, ei pruugi ta seda saavutada oma materiaalse maailma keskse meelestatuse tõttu.

"Oo kindlakäeline Kṛṣṇa," jätkab Arjuna, "kas ei hukku selline inimene, kõrvale kaldununa transtsendentaalsuse teelt, nagu puruks kistud pilv, omamata enam kohta üheski sfääris?" (Bg. 6.38) Kui tuul kisub pilve ribadeks, ei koondu see enam tagasi pilveks.

"Sellised on mu kahtlused, oo Kṛṣṇa, ning palun Sul nad viimseni hajutada, sest Sina oled ainus, kes suudab seda teha." (Bg. 6.39) Arjuna esitab selle küsimuse edutu joogi saatusest ka eesmärgil, et inimesed tulevikus ei laseks end eelpool toodust liialt heidutada. Sõnaga joogi peab Arjuna siin silmas nii haṭha-joogisid, jñāna-joogisid kui bhakti-joogisid, ta ei viita sugugi mitte ainult meditatsioonijooga praktiseerijaile. Ta peab joogideks nii mediteerijaid, filosoofe kui pühendunuid. Arjuna küsib selle küsimuse kõigi nende nimel, kes kunagi peaksid soovima saada edukateks transtsendentalistideks. Ning Śrī Kṛṣṇa vastab talle järgnevalt:

Siin, nagu paljudes teistes kohtades läbi kogu "Bhagavad- gītā", pöördutakse Śrī Kṛṣṇa poole nimega Bhagavān. See on veel üks Jumala loendamatutest nimedest, ning sellega viidatakse asjaolule, et Kṛṣṇa on kuue külluse omanikuks: Talle kuulub kogu ilu, kogu jõukus, kogu jõud, kogu kuulsus, kõik teadmised ja kõik loobumused. Elusolendid saavad neist küllustest osa vähesel ja piiratud määral. Keegi võib ju ollagi kuulus oma suguvõsas, linnas, riigis või koguni ühel planeedil, kuid mitte keegi ei saa olla kuulus läbi kogu loome, nii nagu seda on Śrī Kṛṣṇa. Selle maailma liidrid võivad olla kuulsad vaid mõned aastad, kuid Jumal Śrī Kṛṣṇat, kes viimati ilmus Maale viistuhat aastat tagasi, kummardatakse praegugi. Seega selleks, kellele kuuluvad kõik kuus küllust nende täiuses, saab olla vaid Jumal. "Bhagavad-gītās" räägib Kṛṣṇa Arjunaga kui Jumala Kõrgeim Isiksus, mis tähendab seda, et Tema teadmised on täiuslikud. "Bhagavad-gītās" räägitakse selle raamatu teadmiste edasi andmisest nii päikesejumalale kui Arjunale, ning seda mõlemal juhul Kṛṣṇa poolt, kuid mitte kuskil ei räägita nende teadmiste edasi andmisest Kṛṣṇale endale. Kuidas saab see siis nii olla? Täiuslike teadmiste omamine tähendab aga seda, et teatakse kõike, mida üldse on võimalik teada, ning selliste teadmiste omajaks saab olla ainult Jumal. Ning mõistes, et Kṛṣṇa teab kõike, mida on üldse võimalik teada, esitabki Arjuna Talle küsimuse edutu joogi saatusest. Arjuna saab aru, et omal jõul pole tal vähimatki võimalust selle vastuseni jõuda. Tõde saab leida vaid täiuslikust allikast, mis ongi teadmiste edasiandmise ahela ehk õpilasjärgnevuse põhialuseks. Kṛṣṇa on täiuslik, ning järelikult ka Kṛṣṇalt tulevad teadmised on täiuslikud. Kui Arjuna saab need täiuslikud teadmised otse täiuslikust allikast, on Arjuna suu läbi meieni jõudvad teadmised samuti täiuslikud. Ning milles seisnevad need teadmised? "Kõikvõimas Jumal ütles: "Pṛthā poeg! Transtsendentalist, kes on hõivatud soodsate tegevustega, ei kohta huku ei selles ega ka vaimses maailmas, sest seda, kes teeb head, Mu sõber, ei külvata eal üle kurjusega." (Bg. 6.40) Siin kinnitab Kṛṣṇa, et üritus jõuda jooga täiuslikkuseni on kõige kasulikum üritus, mida eal saab korda saata. Ja seda, kes on korda saatnud midagi kasulikku, ei paisata kunagi tagasi alla.

Arjuna küsimused on õigupoolest väga arukad ja kohased. Pühendunud teenimise tasandilt alla langemine pole iseenesest mingi haruldus. Mõnikord on selle põhjustajaks tõsiasi, et noor pühendunu ei pea kinni ettekirjutustest ja regulatsioonidest, sattudes toksiliste ainete nagu alkohol või mõne naise võlude ohvriks, mis on takistusteks jooga täiuslikkuseni jõudmise teel. Ometigi annab Śrī Kṛṣṇa Arjunale julgustava vastuse öeldes, et see, kes on endas arendanud vaimseid teadmisi kasvõi ühe protsendi ulatuses, ei lange enam kunagi materiaalse maailma keeristesse. See saab võimalikuks tema ürituse siiruse ja puhtuse läbi. Me ei tohi hetkekski unustada, et materiaalse energiaga võrreldes oleme me väga nõrgad, ning et jõuda vaimse eluni peame me materiaalse energiaga kas ühel või teisel viisil tõsisesse võitlusse astuma. Materiaalne energia püüab tingimustest sõltuvaid hingi eksitada igal võimalikul viisil, ning kui mõni tingimustest sõltuv hing püüab pääseda selle küüniste vahelt vaimse arenemise läbi, heidab materiaalne energia talle ette veelgi raskemaid ja keerulisemaid takistusi, et testida vaimsuse poole püüdleja tahte tegelikku tugevust. Materiaalne energia heidab meie teele siis veel rohkem ja veel tugevamaid meelitusi.

Näitena selle kohta on teada lugu kṣatriyast, suurest kuningast Viśvāmitra Munist, kes loobus oma kuningriigist, et teha algust jooga praktiseerimisega, et seeläbi jõuda kõrgematele vaimsetele tasanditele. Tollel ajal oli meditatsioonijooga rakendamine veel võimalik, ning Viśvāmitra Muni mediteeris niivõrd kindlameelselt, et taevaste kuningal Indral tekkis juba hirm, et Viśvāmitra Muni võib ise lõpuks võtta tema koha. Siin maailmas võime ju hästi näha, et ükski ärimees ei soovi, et teine teda ületaks, ja et ka kõrgemad planeedid kuuluvad materiaalsesse universumisse, toimib sealgi konkurents. Kartes, et Viśvāmitra Muni võiks hõivata tema koha, saatis Indra oma taevasest õukonnast tema juurde tüdruku, kelle nimi oli Menakā, et teda seksuaalselt ahvatleda. Loomulikult oli Menakā väga ilus, ning ta oli kindel oma eesmärgis muni mediteerimine nurja ajada. Ja tõepoolest, kuuldes naisterahva käe- ja jalavõrude klõbinat avas Viśvāmitra Muni koheselt silmad, ning nähes tüdrukut sattus tema ilu lummusse. Ning tulemusena sündis nende ühtest ilus tütarlaps, kellele sai nimeks Śakuntalā. Śakuntalā sündides oli Viśvāmitra suures ahastuses: "Oh, mis ma olen küll teinud! Ma püüdsin vaid arendada endas vaimseid teadmisi, kuid jällegi olen ma sattunud köidikuisse!" Kui Menakā tõi oma ilusa tütre otsekui Viśvāmitra nuhtluseks tema juurde näha, tahtis viimane otsemaid põgeneda, ning hoolimata Menakā palumisest ta seda lõpuks ka tegi.

Pole seega kahtlust, et jooga täiuslikkuse tee on täis ebaõnnestumise ohte, kui isegi selline suur tark nagu Viśvāmitra Muni langes materiaalsete ahvatluste ohvriks. Ent ehkki ta hetkeks langes, jäi ta kindlaks oma otsuses jooga praktiseerimist jätkata, ning selle otsusega peaks ta olema meile eeskujuks. Kṛṣṇa kinnitab, et me ei tohiks sellistest ebaõnnestumistest koheselt ahastusse ja meeleheitesse sattuda. On tuntud vanasõna "Ebaedu on edu tugisambaks". Ja eriti vaimses elus ei tohiks me lasta end heidutada meie mõnesest ebaedust. Kṛṣṇa ütleb meile väga selgelt, et isegi kui me satume ebaedu ohvreiks, ei kaota meie ülejäänud tegevus tähtsust ei selles ega ka järgnevas maailmas. Seda, kes on juba kord algust teinud nende vaimsete teadmiste rakendamisega, ei heideta kunagi tagasi alla.

Mis siis aga tegelikult juhtub vaimuteaduse ebaeduka uurijaga? Śrī Kṛṣṇa selgitab seda järgnevalt:

"Pärast paljusid paljusid aastaid naudinguid jumalakartlike asustajatega planeetidel sünnib ebaedukas joogi mõnda õiglaste inimeste või rikka aristokraatia perekonda. Või sünnib ta transtsendentalistide perekonda, mille liikmed omavad kindlasti suuri teadmisi. Siin maailmas on sellised sünnid ülimalt harvad." (Bg. 6.41 – 42)

Universumis on väga suurel hulgal planeete, ning kõrgematel planeetidel on eluks loodud suuremad mugavused, elu kestus on pikem, ning nendel planeetidel on rohkem sügavalt usklikke asustajaid. On öeldud, et kuus kuud Maal võrduvad ühe päevaga kõrgematel planeetidel, ning edutud joogid jäävad nendele planeetidele paljudeks, paljudeks aastateks. Vedakirjandus määratleb nende eluiga umbkaudu kümne tuhande aastaga. Seega ülendatakse edutu joogi neile kõrgematele planeetidele. Kuid kui tema jumalakartlike tegevuste viljakate resultaatite mõju lõpeb, tuleb tal siiski tagasi pöörduda Maale. Ent ka siia tagasi tulles kohtab ebaedukas joogi siin soodsaid olusid, saades sünni kas väga rikkasse või jumalakartlikku perekonda.

Vastavalt karma seadustele autasustatakse jumalakartlikku elu elanuid tavaliselt sünniga kas väga rikkasse või aristokraatia perekonda; või saab inimesest suur teadlane, või antakse talle väga ilus keha. On igal juhul väljapool kahtlust, et need, kes teevad algust oma vaimse arendamisega saavad ka järgmises elus sünni inimkehas, ning seejuures veel kas väga rikkasse või jumalakartlikku perekonda. Sellise sünni saanud inimesed peaksid mõistma, et selle põhjuseks on nende minevikus sooritatud jumalakartlikud teod ja Jumala armulikkus. Sellised soodsad tingimused antakse meile Jumala poolt, kes püüab meid alati aidata Temani jõudmisel. Kṛṣṇa tahab lihtsalt näha meie siirust. "Śrīmad-Bhāgavatamis" kinnitatakse meile, et igal inimesel on elus täita oma kindel ülesanne, mis ei olene ei tema positsioonist ega ühiskonnast, milles ta elab. Kuid kui ta ühel või teisel põhjusel sellest ülesandest loobub, ning otsib varjupaika Kṛṣṇa juures, ükskõik kas siis oma suhtlusringkonna tõttu või lihtsalt meeleheitest või kasvõi hullusest, ning kaldub seejärel pühendumise teelt kõrvale, ei kaota tema eksiteele sattumisele eelnenud teod oma tähtsust. Sest kui inimene täidab ka täpselt oma kohust, kuid lähene seeläbi vähimalgi määral Jumalale, millist kasu ta siis üldse oma elust saab? Sel juhul on ju tema elu tõesti täiesti kasutu. Inimene, kes on veidigi lähenenud Kṛṣṇale, asub palju paremas olukorras, ehkki ta võib joogaõpetuse platvormilt langeda.

Edasi räägib Kṛṣṇa, et kõikidest headest sündidest — sünnist jõuka kaupmehe, filosoofi või mediteerija perekonda — on kõige soodsam sünd joogi perekonda. Rikkasse perekonda sündinu võib palju kergemalt sattuda eksiteele. Inimene, kellele antakse suured rikkused, annab tihti järele naudinguile, mida need rikkused võimaldavad, mistõttu saavad rikaste meeste poegadest tihtipeale joomarid või prostituutide järgi jooksjad. Oht eksiteele sattuda eksisteerib ka jumalakartlikku või brahmani perekonda sündides, kui ollakse iseteadlikult uhked mõeldes: "Mina olen brāhmaṇa, ma olen jumalakartlik inimene." Oht langeda eksisteerib nii rikkasse kui jumalakartlikku perekonda sündides, kuid joogide või pühendunute perekonda sündides on inimesel märksa paremad väljavaated jätkata oma vaimset arengut tasandilt, kust eelmises elus langeti. Kṛṣṇa räägib selle kohta Arjunale järgmist:

"Oo Kuru poeg, sellise sünni puhul saab inimene tagasi Jumala teadvustamise taseme, milleni ta eelmises elus jõudis, ning tal on hea võimalus püüda jätkata oma arengut lõpliku edu saavutamiseks." (Bg. 6.43)

Sündinuna perekonda, kus praktiseeritakse joogat või tegeldakse pühendunud teenimisega, saadakse tagasi mälu eelnevas elus vaimse arengu teel sooritatud tegudest. Kõik need, kes tegelevad tõsiselt Kṛṣṇa teadvusega, pole tavalised isiksused, nad on sama protsessiga kindlasti algust teinud juba oma eelmises elus. Miks on see nii?

"Oma eelneva elu Jumala teadvustamise puhtuse tõttu haaravad joogaprintsiibid koheselt tema huvi, ilma et ta peakski nende järgi ise enam otsima." (Bg. 6.44) Materiaalses maailmas võime selgelt näha, et me ei saa kanda ühe oma elu varandust üle teise. Meil võib olla pangas miljoneid dollareid, kuid kui sureb meie keha pole meil ka sellest rahast enam mingit kasu. Surma korral ei tule mu pangaarve ju minuga kaasa, vaid jääb panka, et keegi teine saaks seda kasutada. Vaimsel tasandil on see aga teisiti. Isegi väikseimgi tõus, mille me vaimsel tasandil sooritame, ei kaota meie järgmises elus tähtsust, vaid me saame jätkata samast punktist, kus me areng pooleli jäi.

Ning kui mõistetakse, et sellelt teatud tasemelt on me areng eelmises elus pooleli jäänud, tuleks kindlasti püüda alustatud tee nüüd lõpetada ja jõuda jooga täiuslikkuseni. Ei tasu lootma jääda oma järgmisele elule, vaid tuleb otsustavalt püüda täiuseni jõudmist juba selles elus. Meie suhtumine peaks olema: "Ühel või teisel põhjusel ei viinud ma oma vaimset arengut oma eelmises elus lõpuni. Nüüd on Kṛṣṇa andnud mulle veel ühe võimaluse, järelikult pean ma püüdma selles elus täiuseni jõuda." Sel juhul ei sünni me oma praegusest kehast lahkudes taas sellesse materiaalsesse maailma, kus meile vaatavad kõikjalt vastu sünd, vananemine, haigused ja surm, vaid läheme tagasi Kṛṣṇa juurde. See, kes otsib varjupaika Kṛṣṇa lootoseõiel jalgade juures, näeb materiaalset maailma lihtsalt ühe ohte täis paigana. See, kes tegeleb enda vaimse arendamisega, leiab peagi materiaalse maailma enda jaoks tegelikult kõlbmatuna. Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī armastas öelda: "Materiaalne maailm pole koht õigele härrasmehele." Kui ollakse kord juba lähenetud Kṛṣṇale ja püütud vaimselt areneda, hakkab Kṛṣṇa, kes asetseb igaühe südames, ise andma meile juhiseid käitumiseks. "Gītās" lausub Kṛṣṇa, et sellele, kes soovib teda mäletada, annab ta mälu, ning sellel, kes soovib Teda unustada, lubab Ta End ka unustada.