7

Me oleme kindlasti palju kordi kuulnud joogast. "Bhagavad-gītā" kiidab joogaõpetuse heaks, ning kinnitab, et jooga põhilisimaks eesmärgiks on puhastumine. Selleni jõudmine on kolmeetapiline: tuleb saavutada kontroll meelte üle, tuleb puhastuda oma tegevustes ning tuleb taastada vastastikused suhted Kṛṣṇaga.

Absoluutset Tõde teadvustatakse kolmel tasandil: impersonaalse Brahmanina, isikliku Paramātmāna (Ülihingena), ning lõpuks Bhagavānina, Jumala Kõrgeima Isiksusena. Lõpliku analüüsi läbi jõuame me arusaamani, et Kõrgeim Absoluutne Tõde peab olema isiksus. Ta on samaaegselt nii kõikeläbiv Ülihing iga elusolendi südames ja aatomituumades, kui ka brahmajyoti, vaimse valguse sära. Bhagavān Śrī Kṛṣṇa kui Jumala Kõrgeim Isiksus on ühel ajal nii kõikide külluste kui ka kõikide loobumuste omanikuks. Materiaalses maailmas näeme, et suurte külluste omajad on harva nõus neist loobuma, kuid Kṛṣṇa puhul on see teisiti. Ta võib loobuda kõigest ja jääda ikkagi Iseendas täiuslikuks.

Kui me loeme või uurime bona fide vaimse õpetaja juhenduse all "Bhagavad-gītāt", peame me meeles pidama, et vaimne õpetaja ei esita meile mitte oma arvamusi, vaid õigupoolest on ta vaid vahendajaks. See, kes meiega tegelikult räägib on Jumala Kõrgeim Isiksus, kes asetseb kõiges ja mitte milleski. Alustades Oma vestlust joogaõpetusest "Bhagavad-gītā" kuuendas peatükis lausub Śrī Kṛṣṇa:

"Tõeline müstik on see, kes on sõltumatu oma töö viljadest ja kes töötab loobumusliku elu ettekirjutuste kohaselt, mitte aga see, kes süüta ühtegi tuld ega tee ühtegi tööd." (Bg. 6.1) Kõik töötavad teatud tulemuse nimel. Juba loomupäraselt kerkib küsimus, "Milline on üldse minu töö otstarve, kui sellelt mitte oodata mitte mingit tulemust?" Tööline nõuab alati oma teatud kindla suurusega töötasu. Kuid selles värsis lausub Kṛṣṇa selgelt, et tööd tuleks teha puhtast kohusetundest, ootamata sellelt mingit tulemit. Tõeline sannyāsī ollakse vaid sel viisil tööd tehes, järgides loobumusliku elu ettekirjutusi.

Vedakultuuri kohaselt eksisteerib neli elutasandit: brahmacārī, gṛhastha, vānaprastha ja sannyāsa. Brahmacārī on õpilane, kes on pühendanud oma elu vaimuteaduse uurimisele. Gṛhastha on abielus pereinimene, kes viiekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna võib omaks võtta vānaprastha elu ettekirjutused — s.t. et ta lahkub oma kodust jättes selle oma lastele, ning läheb koos oma abikaasaga rännakuile pühadesse pilgrimipaikadesse. Lõpuks jätab ta ka oma naise ning jääb üksi arendama endas Kṛṣṇa teadvust, saavutades elu sannyāsa tasandi, s.t. et ta järgib loobumusliku elu ettekirjutusi. Ometigi kinnitab Kṛṣṇa, et sannyāsī elu ei seisne üksi loobumuses. Peale selle on tal siiski oma kindlad kohustused. Millised saavad siis olla sannyāsī kohustused, kui ta on lahti öelnud oma perekonnast ega oma enam materiaalseid kohustusi? Tema kohustus on vasturikkaim kõigist teistest — see on töötamine Kṛṣṇa heaks. Tegelikult on just see igaühe kohustuseks, ja seda olenemata elutasandist, millel viibitakse.

Igaühel on võimalus valida kahe kohustumise vahel: kas kohustuda teenima illusiooni või kohustuda teenima tegelikkust. Tõeline sannyāsī saab olla vaid tegelikkust teenides. See, kes teenib aga illusioone, on eksitatud māyā poolt. Olulisim on mõista, et me ei saa olla teenimata neist kumbagi. Meie valik on vaid kas teenida illusiooni või tegelikkust. Elusolendi algolemuslik positsioon on olla teenijaks, mitte käsutajaks, ehkki keegi võib end selleks ju pidada. Võidakse ju mõelda, et ollakse oma naise, oma laste või oma äri jne. ülemaks ja käsutajaks, kuid tegelikkuses ollakse vaid nende teenijaks. Keegi võib küll arvata, et riik teenib presidenti, kuid tegelikult teenib ometigi president riiki. Me oleme alati millegi või kellegi teenijaiks — teenimas kas illusiooni või Jumalat. Ning juhul, kui me jäämegi illusiooni teenreiks, võib meie elu pidada raisatuks. On väga tavapärane arvata, et me ei teeni kedagi, vaid töötame ainult eneste heaoluks. Ehkki selle töö viljad on illusoorsed ja mööduvad, muudavad nad ometi inimesed oma teenreiks, teenreiks oma meeltele. Kui suudetakse aga avada oma transtsendentaalsed meeled ja omandada neist teadmised, muututakse peatselt tegelikkuse teenijaiks. Sellel teadmiste tasandil mõistetakse, et kõikides tingimustes ja olukordades oleme me vaid teenijad. Ning kuna sellel teadmiste tasandil mõistetakse, et käsutajaks ei saa me kunagi saada, tehakse loomulik valik teenida sel juhul juba parem tegelikkust kui illusiooni. Seda teadvustades jõutaksegi tõeliste teadmiste tasandile. Sannyāsa ongi sellele tasandile jõudnud inimene, kes toimib loobumusliku elu ettekirjutuste kohaselt. Sannyāsa tähistab eneseteadvustamise tasandit, mitte sotsiaalset staatust.

On igaühe kohuseks jõuda Kṛṣṇa teadvuseni ja alustada Kṛṣṇa teenimisega. Selleni jõudes saadakse mahātmāks, suureks hingeks. "Bhagavad-gītās" lausub aga Kṛṣṇa, et alles pärast paljusid paljusid sünde jõutakse sellele tõeliste teadmiste tasandile ning "alistutakse Minule". Miks on see nii? Vāsudevaḥ sarvam iti. Tark inimene mõistab, et "Vāsudeva [Kṛṣṇa] on kõik." Ometigi kinnitab Kṛṣṇa, et selliseid suuri hingi võib kohata harva. Miks on see nii? Kui arukas inimene mõistab, et elu lõplik eesmärk on alistuda Kṛṣṇale, miks peaks siis veel kõhklema? Miks siis mitte otsekoheselt alistuda? Mis mõte on veel mitu, mitu elu oodata? Kṛṣṇale alistudes saadaksegi sannyāsīks. Ometigi ei sunni Kṛṣṇa kedagi endale alistuma. Temale alistumise põhjuseks saab olla vaid transtsendentaalne armastus. Seal aga, kus kedagi sunnitakse, jätmata talle vabadust valikuks, ei saa ju olla ka armastust. Kui ema armastab oma last, ei sunni keegi teda seda tegema, ning ta ei oota oma armastuse eest ka mitte mingit tasu või kompensatsiooni.

Sama kehtib ka transtsendentaalse armastuse puhul Jumala vastu. Me võime armastada Ülimat Jumalat mitmel viisil — me võime armastada teda kui õpetajat või sõpra, kui last või kui abikaasat. Rasased ehk meie igavesed suhted Jumalaga on viielaadsed. Ent seda, millises konkreetses rasases meie suhted Jumalaga on, oleme me võimelised mõistma alles teadmiste vabastaval tasandil. Seda tasandit nimetatakse svarūpa- siddhi, ehk tõeline eneseteadvustus. Kuid igavestes suhetes Jumalaga asub meist igaüks. Meie suhted võivad olla kas suhted ülema ja alluva, kahe sõbra, vanema ja lapse, mehe ja naise või armastaja ja armastatu vahel, kuid suhted meie ja Jumala vahel ei katke kunagi. Kogu vaimse eneseteadvustamise ja jooga täiuslikkuse protsessi eesmärgiks on taasäratada meis teadvustus nendest suhetest. Praegusel hetkel võime me materiaalses maailmas näha vaid nende suhete väärastunud moonutusi. Materiaalses maailmas põhineb ülema ja alluva suhe alati kas rahal, jõul või ekspluateerimisel, ei tule kõne allagi, et selline suhe võiks siin maailmas põhineda armastusel. Ja selline väärastunult moondunud ülema ja alluva suhe kestab vaid senikaua kui ülem suudab alluvale töö eest maksta. Raha lõppedes lõpevad otsekohe ka nende vahelised suhted. Materiaalses maailmas võib eksisteerida ka sõprussuhe, kuid lahkarvamuste tekkimisel puruneb see sõprus peatselt kildudeks ning endistest sõpradest saavad kergesti vaenlased. Kui isal ja pojal tekivad lahkarvamused, on tavaline, et poeg lahkub kodunt, ning nende omavaheline läbikäimine võtab raskeilmelise kuju. Sama kehtib tihti ka abielus mehe ja naise juures, kui esimeste lahkarvamuste tekkides soovitakse koheselt lahutust.

Siinses materiaalses maailmas pole ükski vahekord igavene. Need meie üürikesed suhted on väärastunud moonutused meie igavesest vahekorrast Jumala Kõrgeima Isiksusega. Me oleme ju kõik kogenud, et eseme peegeldus klaasil pole samane tegeliku esemega. Ta võib küll tõelisena välja näha, kuid sellele lähenedes ning seda puudutades tajume, et tegu on ikkagi vaid klaasiga. Me peame jõudma arusaamani, et meie siinsed suhted kellegiga sõbrana, kellegiga vanema või lapsena, ülema või alluvana, mehe või naisena või kallimana on vaid peegeldused meie suhetest Jumalaga. Seda mõistes jõuame me teadmiste täiuseni. Seda mõistes hakkame me tajuma, et tegelikult oleme me Kṛṣṇa alluvad, teenijad, ning et meie igavesed suhted Temaga põhinevad armastusel.

Selles armuvahekorras ei oodata vastutasu, kuigi see ei jää tulemata. Vaimsesse maailma jõudes on see seejuures veel mitmeid kordi suurem kui siin maailmas pühendunud teenimisega saavutatav. Śrī Kṛṣṇa vastutasule pole mingeid piiranguid. Selle kohta on muuhulgas teada lugu Bali Mahārājast, väga võimsast kuningast, kes vallutas endale mitmed planeedid. Nende taevaste planeetide elanikud pöördusid palvetega Ülima Jumala poole, jutustades, kuidas nende planeedid on vallutanud deemonist kuningas Bali Mahārāja. Kuuldes nende kaebeid võttis Śrī Kṛṣṇa endale kängunud kasvuga brāhmaṇa poisi kuju ning laskus Bali Mahārāja juurde. "Mu austet kuningas," lausus Ta talle, "Ma sooviksin sinult üht väikest teenet. Sa oled suur valitseja, kuulus brāhmaṇadele annetuste tegemise poolest. Kas oleksid nõus tegema ka Minu heaks üht väikest teenet?"

"Ma annan Sulle mida soovid," vastas Bali Mahārāja.

"Ma tahaksin Endale sellist maalappi, mida Ma Oma kolme sammuga saan mõõta," lausus poiss.

"Ja kas see ongi kõik?" imestas kuningas. "Mida Sa ometi nii väikese maatükiga pihta hakkad?"

"Jaa, suur ei pruugi see ju olla," muigas poiss, "kuid Mulle sellest piisab."

Bali Mahārāja oli nõus, ent kui "kääbuspoiss" oli jõudnud võtta vaid kaks sammu, oli Ta käinud läbi juba kogu universumi. Seejärel pöördus Ta Bali Mahārāja poole küsimusega, kuhu võiks Ta võtta oma kolmanda sammu. Bali Mahārāja, mõistes, et Ülim Jumal näitab üles Oma lahkust, vastas: "Mu armas Jumal, ma olen kaotanud kõik oma valdused. Mul pole ka enam mingitki varandust. Kõik mis mulle on jäänud, on mu pea. Võib-olla oled Sa nii lahke, et astud sellele?"

Jumal Śrī Kṛṣṇa oli selle vastusega niivõrd rahul, et Ta küsis järsku hoopiski Bali Mahārājalt: "Mida sa Minult sooviksid?"

"Ma pole Sinult eales midagi oodanud," lausus Bali Mahārāja. "Ma mõistsin, et Sa soovisid Minult midagi, ning nüüdseks olen ma andnud Sulle kõik, mis mul anda oli."

"Tõepoolest," lausus Jumal. "Kuid ka Mina soovin sulle vastuteenena midagi anda. Ma jään nüüdsest alatiseks sinu õukonda kõiki käske täitvaks teenriks." Sel viisil sai Jumalast Bali Mahārāja uksehoidja, see oli Tema vastuteene. Kui me anname midagi Jumalale, tasub Ta meile selle miljonkordselt, ja enamgi. Kuid see ei tohi olla meie eesmärgiks. Jumal tasub Oma teenrile Tema teenimise eest alati. See, kes mõistab, et Jumala teenimine on tegelikult tema kohuseks, on saavutanud teadmiste täiuse ja jõudnud jooga täiuslikkuseni.