Chapter 3

Suurem osa jñānisid ja joogisid on impersonalistid, ja kuigi nad saavutavad ajutise vabanemise liitudes vaimse taeva impersonaalsesse särasse, ei pea "Śrīmad-Bhāgavatam" nende teadmisi puhasteks. Patukahetsuste, ohverduste ja mediteerimise kaudu tõusevad nad küll Kõrgeima Absoluudi tasandile, kuid nagu eespool selgitatud, on nad sunnitud varem või hiljem taas alla langema, sest nad pole suhtunud Kṛṣṇasse kui isiksusse piisava tõsidusega. See, kes ei kummarda Kṛṣṇa lootoseõiel jalgade ees, peab varem või hiljem langema taas materiaalsele tasandile. Ideaalne suhtumine oleks: "Ma olen Sinu igavene teener. Palun luba mul mingil viisil Sind teenida." Kṛṣṇat nimetatakse ajitaḥ — alistamatu — sest Jumalat alistada ei suuda mitte keegi, kuid nagu kinnitatud "Śrīmad-Bhāgavatamis", sellise suhtumisega inimesele pole Jumala alistamine raske. Samuti kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam", et me peaksime koheselt loobuma tulututest katsetest püüda mõista Kõigekõrgema mõõtmeid. Me pole võimelised kindlaks määrama isegi mitte vähegi suuremaid vahemaid kosmoses, mida rääkida siis veel Kõigekõrgemast. Oma nullilähedeste teadmistega pole meil vähimatki võimalust mõõta Kṛṣṇa pikkust või laiust. Seda, kes jõuab selle arusaamani, tuleb Vedakirjanduse kohaselt pidada arukaks. Tuleb alandlikkuses mõista, et ollakse vaid üks tähtsusetu osakene hiiglaslikus universumis. Loobudes püüdlustest mõista Kõigekõrgemat oma piiratud teadmiste või mõttespekulatsioonide abil, peaksime me muutuma alandlikuks, ja kuulama informatsiooni Kõigekõrgemast sellistest autoriteetsetest allikatest nagu "Bhagavad-gītā", või eneseteadvustamiseni jõudnud hingede käest.

"Bhagavad-gītās" kuulab Arjuna informatsiooni Jumalast Śrī Kṛṣṇa Enda käest. Ning sel viisil andis Arjuna ka kriteeriumi Kõigekõrgema mõistmiseks alandliku kuulamise kaudu. Meie ülesandeks on kuulata "Bhagavad-gītāt" kas Arjuna suu läbi või tema bona fide esindaja kaudu. Ja pärast selle kuulamist on vajalik nende teadmiste praktiseerimine oma igapäevaelus. Pühendunu palub: "Mu kallis Jumal, Sa oled alistamatu, kuid selle protsessi, kuulamise läbi, lased Sa End alistada." Jumal on alistamatu, kuid Ta alistub Oma pühendunule, kes loobub kõikidest mõttespekulatsioonidest ja kuulab informatsiooni autoriteetsetest allikatest.

"Brahma-saṁhitā" kohaselt on püütakse teadmisi omandada kahel viisil — tõstmise protsessi ja alandumise protsessi kaudu. Tõstmise protsessis ollakse tõstetud omaenda poolt kogutud teadmiste poolt. Sel juhul mõeldakse: "Mind ei huvita mingid autoriteedid või raamatud. Mina omandan kõik teadmised ise, mediteerides, filosoofiaid uurides jne.. Sel viisil jõuan ma lõpuks Jumala mõistmiseni." Teises protsessis, alandumise protsessis, pöördutakse teadmiste saamiseks aga kõrgemate autoriteetide poole. "Brahma-saṁhitā" kinnitab, et see, kes valib tõstmise protsessi, võib rännata maailmades mõtte ja tuule kiirusel kasvõi miljoneid aastaid, kuid Jumalat teadvustamiseni ta ei jõuagi. Temale jääb teadvustamise objekt endiselt tabamatuks ja kujutlematuks. Kuid sellest teadvustamise objektist räägitakse selgelt "Bhagavad-gītās": see on ananya-cetāḥ. Kṛṣṇa ütleb, et Temale tuleb mediteerida alandlikkuses ja pühendumise teelt hetkekski kõrvale kaldumata. Ja sellele, kes kummardab Teda sel viisil, tasyāhaṁ sulabhaḥ — "Sellele pole Minuni jõudmine raske." Selles seisnebki pühendumise protsess: kui töötatakse kakskümmend neli tundi ööpäevas Kṛṣṇa heaks, ei unusta Kṛṣṇa seda pühendunut. Alandlikuks muutudes äratab ta kohe Jumala tähelepanu. Nagu Guru Mahārāja Bhaktisiddhānta Sarasvatī armastas öelda: "Ärge püüdkegi Jumalat näha. Kas peaks siis Jumal kui teener meie ette ilmuma lihtsalt seepärast, et meie tahame teda näha? See pole alandlikkus. Me peame olema Temale tänulikud, teenides Teda ja näidates Talle oma armastust."

Kṛṣṇale lähenemise täpse õpetuse andis inimkonnale Jumal Caitanya Mahāprabhu, ja Tema esimene õpilane Rūpa Gosvāmī hindas seda kõrgelt. Rūpa Gosvāmī oli muhameedliku valitsuse ministriks, kuid ta jättis selle ametikoha, et saada Caitanya Mahāprabhu õpilaseks. Kuid ta esmakordselt Jumala juurde tuli, laulis ta järgnevat värssi:

"Oo, kõige armulikum Jumala kehastus. Sa oled Ise Jumal Kṛṣṇa, kes on ilmunud kui Śrī Caitanya Mahāprabhu. Sa jagad heldelt seda, mida mitte keegi varem pole andnud — puhast armastust Kṛṣṇa vastu."

Rūpa Gosvāmī nimetas Caitanya Mahāprabhud kõige heldemaks ja suuremeelsemaks isiksuseks, kes eales elanud, sest Tema jagas kõigile väga odavalt kõige väärtuslikumat — armastust Jumala vastu. Me kõik igatseme Kṛṣṇa järele ja soovime jõuda Temani. Kṛṣṇa on kõige kütkestavam, kõige ilusam, kõige rikkam, kõige võimsam ja kõige targem. Selline on meie ihalduste objekt. Me igatseme ilu, võimsuse, teadmiste ja jõukuse järele. Kṛṣṇast võime me leida kõik need omadused, ja seetõttu saame me Tema poole pöördudes kõik, mida me vajame. Kõik — ükskõik mida me ka ei sooviks. Kõik meie soovid, millised need ka ei oleks, täituvad Kṛṣṇa teadvust arendades.

See, kes kohtab surma Kṛṣṇa teadvuses viibides, läheb pärast surma koheselt Kṛṣṇalokale, ülimasse elupaika, kus elab Kṛṣṇa. Selles pole vähimatki kahtlust. Kellelgi võib tekkida nüüd küsimus, mis kasu me sellele planeedile jõudmisest saame, ning Kṛṣṇa vastab sellele küsimusele Ise:

"Kõrgelt arenenud hinged, kes on pühendunud joogid, ja kes on saavutanud kõrgeima täiuse, ei pea Minuni jõudnuina enam kunagi tagasi pöörduma sellesse ajalikku maailma, mis on täis hädasid ja viletsusi." (Bg. 8.15)

Śrī Kṛṣṇa, looja, tunnistab selle materiaalse maailma olema täis hädasid ja viletsusi — duḥkhālayam. Kuidas saame meie siis selle mugavaks teha? Kas nii nimetatud teaduse arengu abil on võimalik see maailm mugavaks muuta? Ei, loomulikult pole see võimalik. Me oleme lõpptulemusena jõudnud selleni, et me ei tahagi enam teada, milles need hädad seisnevad. Nendeks hädadeks on aga sündimine, vananemine, haigused ja surm, nagu öeldud juba ka eespool, ja kuna me ei suuda nende vastu mingit lahendust leida, heidame me nad lihtsalt kõrvale. Teadus ei suuda neid meile pidevalt muret tegevatele probleemidele lahendust leida. Nad juhivad vaid meie tähelepanu neilt kõrvale tähelaevadele ja tuumarelvadele. Kuid lahenduse nendele probleemidele võime me leida "Bhagavad- gītāst", nimelt — sellel, kes on jõudnud Kṛṣṇa elupaigani, ei tule enam kunagi tagasi pöörduda sellesse sündide ja surmade maailma. Me peame jõudma arusaamani, et siinne paik on paik täis hädasid ja viletsusi. Tõsi, selle mõistmiseks on vaja teatud määral arenenud teadvust. Kassid ja koerad ja seapõrssad seda mõista ei suuda. Nad ei suuda mõista, et nad on kannatamas. Inimest on nimetatud mõistuslikuks loomaks, kuid seda mõistust on ta tihti kasutamas loomalikel kalduvustel, selle asemel, et püüda saavutada vabanemist oma haletsusväärsest seisundist. Siin lausub Kṛṣṇa otsesõnu, et sel, kes jõuab Temani, ei tule enam kunagi sündida uuesti neid viletsusi kannatama. Need suured hinged, kes jõuavad Temani, on saavutanud elu kõrgeima täiuslikkuse, mis vabastab elusolendi tingimustest sõltuva eksistentsi all kannatamisest.

Üheks erinevuseks Kṛṣṇa ja tavalise elusolendi vahel on see, et tavaline elusolend saab olla korraga ainult ühes kohas, kuid Kṛṣṇa võib viibida samaaegselt nii Oma elupaigas kui kõikjal üle kogu universumi. Kṛṣṇa elupaika transtsendentaalses kuningriigis nimetatakse Goloka Vṛndāvana. Indias asuv Vṛndāvana on osa sellest samast Vṛndāvanast, laskununa Maale. Kui Kṛṣṇa laskub Oma sisemise energia abil Maale, laskub siis ka Tema dhāma, ehk elupaik. Teisisõnu, kui Kṛṣṇa laskub siia maailma, siis ilmub Ta just selles kindlas paigas. Ja sellegipoolest jääb Kṛṣṇa elupaik igavesti transtsendentaalsesse sfääri, Vaikuṇṭha planeetidele. Selles värsis kinnitab Kṛṣṇa, et see, kes jõuab Tema elupaika Vaikuṇṭhadel, ei pea enam kunagi sündima tagasi siia materiaalsesse maailma. Sellist isiksust nimetatakse mahātmāks. Läänemaailmas seostatakse sõna mahātmā enamasti Mahatma Gandhi isikuga, kuid tuleks mõista, et mahātmā pole mingi poliitikutele omistatav tiitel. Sõna mahātmā viitab kõrgeimal tasemel Kṛṣṇa teadvuses viibivale inimesele, kes on valmis Kṛṣṇa elupaika minekuks. Mahātmā täiuslikkus seisneb selles, et ta teab, kuidas kasutada ära inimkehas sündi ja looduse ande, et vabastada end taassündide ja surmade ahelast.

Arukas inimene ei soovi kannatada hädade ja viletsuse käes, kuid need on talle tema tahteväliselt peale surutud. Nagu öeldud eespoolgi, vaevleme me oma praeguse mõistuse, keha, loodusõnnetuste ja teiste elusolendite tõttu pidevalt hädade käes. Me satume pidevalt mingi nuhtluse ohvriks. See materiaalne maailm ongi loodud hädade jaoks, sest kui siin ei oleks hädasid ega neist tulenevaid kannatusi, ei saaks me ka rääkida Kṛṣṇa teadvuseni jõudmisest. Need hädad on õigupoolest tõugendiks Kṛṣṇa teadvusse tõusmiseks. Arukas inimene esitab küsimuse, miks on need hädad talle tema tahtevastaselt peale surutud. Tänapäeva tsivilisatsiooni suhtumiseks on ometigi: "Las ma kannatan. Las ma uputan oma kannatused mõnda toksilisse ainesse." Kuid niipea kui jooveseisund möödub, oleme taas keset hädasid. Mingi kunstliku jooveseisundi tekitamisega pole võimalik elu hädadele lõppu teha. Lahendust nendele saab leida vaid Kṛṣṇa teadvuse arendamisega.

Keegi võib nüüd öelda, et samal ajal kui Kṛṣṇale pühendunud püüavad tõusta Kṛṣṇa planeedini, ihaldavad kõik teised ometigi Kuule jõudmist. Kas siis Kuule jõudmine polegi täiuslikkuse saavutamine? Soov rännata teistele planeetidele on elusolendis alati kohalolev. Üks elusolendi nimetusi ongi sarva-gata, mis tähendab "see, kes tahab reisida kõikjale." Soov rännata on osa elusolendi loomusest. Soovis Kuule reisida pole iseenesest mitte midagi uut. Ka joogid on huvitatud kõrgematele planeetidele tõusmisest, kuid Kṛṣṇa kinnitab "Bhagavad- gītās" (8.16), et sellest pole mingit kasu.

"Nii kõrgeim kui madalaim planeet materiaalses maailmas on hädasid täis paik, sest taassünd ja surm leiavad aset kõigil materiaalse maailma planeetidel. Kuid see, kes jõuab Minu elupaika, oo Kuntī poeg, ei pea enam kunagi uuesti sündima."

Universumi võib jagada kõrgemateks, keskmisteks ja madalamateks planeetideks. Maa kuulub keskmiste planeetide hulka. Kuid Kṛṣṇa kinnitab, et isegi materiaalse maailma kõrgeimal planeedil, Brahmalokal, toimib uuestisündimise ja suremise ahel. Kõik universumi planeedid on täis elusolendeid. Oleks rumal arvata, et elusolendid eksisteerivad ainult Maal. Me võime ju Maal näha, et siin pole ühtegi kohta, kus ei eksisteeriks ühtegi elusolendit. Maamulda kaevates leiame sealt ussikesi, meresügavustesse sukeldudes leiame me sealt veeloomi, taevasse tõustes näeme me seal linde. Kuidas võime me siis järeldada, et teistel planeetidel elusolendeid pole? Kuid Kṛṣṇa kinnitab, et isegi siis, kui tõuseme planeetidele, kus elunevad võimsad pooljumalad, jääme me ikkagi surma mõjuvõimu alla. Ja taaskord lausub Kṛṣṇa, et see, kes jõuab Tema planeedile, ei pea enam kunagi uuesti sündima.

Me peaksime sellesse õndsust ja teadmisi täis igavese elu saavutamise võimalusse suhtuma täie tõsidusega. Me oleme unustanud, et see ongi meie tegelik eesmärk, meie tegelik huvi. Miks oleme me selle unustanud? Me oleme lihtsalt pimestatud materiaalsuse särast, pilvelõhkujatest, suurtest tehastest, poliitikute mängudest, kuigi me ju teame, et ükskõik kui suuri pilvelõhkujaid me ka ei ehitaks, ei aita need meil siin igavesti elada. Me ei peaks raiskama oma energiat suurte tehaste ja linnade ehitamisele, mässides end sedasi vaid üha enam materiaalse looduse köidikuisse. Me peaksime rakendama oma energia Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, et omandada vaimne keha, millega siseneda Kṛṣṇa planeedile. Kṛṣṇa teadvus pole mõni religioosne ettekirjutus või mõni vaimne meelelahutus, see on elusolendi kõige olulisem osa.