Chapter 5

Kui keegi saavutab midagi kõrgemat, siis ta loomulikult loobub kõigest madalamast. Ma tahame naudinguid, kuid impersonalism ja tühjuse filosoofia on loonud keskkonna, kus me oleme alistunud materiaalsetele naudingutele. Nauding peab olema seotud Kõrgeima Isiksusega (puruṣah sa paraḥ), kellega me saame suhelda silmast silma. Vaimses taevas võime me isiklikult Jumalaga vestelda, Temaga mängida, Temaga süüa jne.. Kõik see on saavutatav bhaktya — Jumala transtsendentaalses armastuses teenimise läbi. See teenimine peab olema seejuures siiras, ehk teisisõnu öeldes, me peame armastama Jumalat ootamata Temalt mingit materiaalset vastutasu. Armastada Jumalat selleks, et Temaga üheks saada, on samuti isikliku kasu ihaldamine.

Üks suuremaid erinevusi vaimse ja materiaalse taeva vahel on see, et vaimsete planeetide juhil või liidril pole ühtegi konkurenti. Vaimsetel planeetidel ülemvõimu omav isiksus on kõigis suhetes üks Śrī Kṛṣṇa täielikest ekspansioonidest. Kõigekõrgem Jumal ja Tema erinevad kehastused on juhtideks kõikidel Vaikuṇṭha planeetidel. Maal käib võitlus presidendi ja peaministri koha peale, kuid vaimses taevas tunnistavad kõik kõrgeimana vaid Jumala Kõrgeimat Isiksust. Need, kes ei tunnista Tema ülemvõimu ja tahavad Temaga konkureerima hakata, saadetakse siia materiaalsesse maailma, mis on täitmas vangla funktsiooni. Täpselt nagu igas linnas on oma vangla, mille vangid moodustavad vaid tühise osa kogu linna elanikkonnast, on materiaalne maailm vangla tingimustest sõltuvatele hingedele. See moodustab samuti vaid tühise osakese vaimsest taevast, kuid sellegipoolest ei asu see vaimsest taevast väljapool, täpselt nagu vangla ei asu väljapool linna.

Kõik Vaikuṇṭha planeetide elanikud vaimses taevas on vabastatud hinged. "Śrīmad-Bhāgavatamis" antakse meile teada, et neil on täpselt samasugune keha kui Jumalal. Mõningatel planeetidel on Jumal kehastunud kahe-, mõnel neljakäelisena. Ning nende planeetide elanikel on vastavalt sellele samamoodi kas kaks või neli kätt, ning on öeldud et nende planeetide elanike ja Kõrgeima Isiksuse vahel vahet teha pole võimalik. Vaimses taevas eksisteerib viite laadi vabastamist. Sāyujya- mukti on vabastamise vorm, millega liitutakse Kõigekõrgema Jumala impersonaalse eksistentsiga, mida kutsutakse Brahmaniks. Teine vabastamise vorm on sārūpya-mukti, mille abil omandatakse kõik Jumala omadused. Sālokya-mukti abil saadakse Jumala planeedi elanikuks. Sārṣṭi-mukti abil saadakse samasuguste külluste omanikuks nagu Kõigekõrgem Jumal. Peale nende eksisteerib veel vabastamise vorm, mille abil on võimalik saada Jumala pidevaks kaaslaseks, nagu seda oli Arjuna, olles Tema igavene sõber. Vabastamise saavutamiseks võime me võime rakendada ükskõik millist neist viiest vormist, kuid ainsana neist viiest ei aksepteeri Vaiṣṇava pühendunud sāyujya-muktit, ehk Jumala impersonaalse aspektiga liitumist. Vaiṣṇava soovib kummardada Jumalat sellisena, nagu Ta on, säilitades Tema teenimiseks ka oma isiksuslikkuse, samas kui impersonalistist Māyāvādī filosoof soovib oma isiksuslikkusest vabaneda ja ühineda Jumalaga impersonaalselt. Kuid seda ei soovitata ei Śrī Kṛṣṇa poolt "Bhagavad-gītās" ega teadmiste edasiandmise õpilasjärgnevusahelas seisvate Vaiṣṇava filosoofide poolt. Jumal Caitanya Mahāprabhu kirjutas sellel teemal järgneva Śikṣāṣtaka (4):

"Oo kõikvõimas Jumal! Ma ei ihalda jõukust, samuti pole mul soovi mõnd ilusat naist nautida, ning ma ei ihka endale ka ühtegi järgnejat. Ainus, mida ma soovin, et sünd sünni järel oleks mu elus ikka Sinu tagamõtteta pühendunud teenimist."

Siin kasutab Jumal Caitanya Mahāprabhu väljendit "sünd sünni järel". Kuid kui sünd järgneb sünnile, ei saavutata ka vabastamist. Vabastamise kaudu jõutakse kas vaimsetele planeetidele või ühinetakse Kõigekõrgemaga — ning kummalgi juhul ei tule sel hingel sündida materiaalsesse maailma. Kuid Caitanya Mahāprabhu ei hooli, kas Ta saavutab vabastamise või mitte: Tema ainsaks sooviks on teenida Kõigekõrgemat Jumalat ja viibida Kṛṣṇa teadvuses. Pühendunule pole tähtis, kus ta viibib, tal on ükskõik, kas ta sünnib loomade, inimeste või pooljumalate keskel — ainus, mida ta Jumalalt palub, on see, et pühendunu Teda kunagi ei unustaks, ja et ta saaks alati viibida Jumala transtsendentaalses teenimises. Need on puhta pühendumuse tunnused. Ja loomulikult jääb pühendunu, kus ta ka parajasti ei viibiks, alati vaimsesse kuningriiki, seda ka materiaalses kehas viibides. Kuid ta ei palu Jumalalt midagi oma isikliku tõusu või heaolu nimel.

Śrī Kṛṣṇa kinnitab, et Temale pühendunu jaoks ei ole Temani jõudmine raske, kuid teisi joogameetodeid praktiseerivad joogid pole ebaedu ohust vabad. Nendele annab Śrī Kṛṣṇa "Bhagavad-gītās" (8.23) nõu jämedakoelisest kehast lahkumiseks enim sobivatest hetketest.

"Oo parim Bharatade seast, Ma räägin sulle nüüd aegadest, millal siit ilmast lahkununa inimesel ei tule enam siia maailma tagasi tulla, ning teistest aegadest, millal lahkununa inimesel tuleb seda teha."

Siin teatab Kṛṣṇa, et teatud kindlal ajahetkel oma praegusest kehast lahkudes võib inimene samuti saada vabastatuks, ning sel juhul pole tal enam vaja materiaalsesse maailma tagasi pöörduda. Kuid Kṛṣṇa teatab samuti, et teistel ajahetkedel kehast lahkudes tuleb inimesel sündida uuesti materiaalses maailmas. Teatud shanss vabastamiseni jõuda on olemas, kuid pidevalt Kṛṣṇa teadvuses viibiva pühendunu puhul ei saa rääkida mingist shansist, sest pühendunu Kṛṣṇa elupaika jõudmises pole tema Jumala teenimise soovi tugevuse tõttu vähimatki kahtlust.

"Need, kes on teadvustanud Kõigekõrgema Brahmani, lahkuvad sellest maailmast ajal, mil tulejumalus on valitsev, valgel ajal, soodsal hetkel, kasvava kuu kahe nädala jooksul ja kuue kuu kestel, mil Päike möödub põhja poolt." (Bg. 8.24)

Päike asub kuus kuud ekvaatorist põhja pool ja kuus kuud lõuna pool. "Śrīmad-Bhāgavatamis" antakse meile informatsioon, et samamoodi nagu planeedid, liigub ka Päike. Kui inimene sureb ajal, mil Päike asub põhjapoolkera pool, saavutab ta vabastamise.

"Müstik, kes lahkub sellest maailmast ajal, mil laskub udu, öösel, kahaneva kuu kahe nädala jooksul, või kuue kuu kestel, mil Päike möödub lõuna poolt, või kes jõuab Kuule, peab tagasi pöörduma. "Vedade" kohaselt lahkutakse sellest maailmast kas valges või pimedas. See, kes lahkub valgel ajal, ei pea enam siia tagasi pöörduma, kuid see, kes lahkub pimeduses, peab tulema tagasi." (Bg. 8.25 – 26)

See kõik sõltub juhusest. Me ju ei tea, millal tuleb meil surra, me võime mõne õnnetusjuhtumi läbi surra ootamatult igal hetkel. Kuid bhakti-joogi, kes on kinnistunud Kṛṣṇa teadvuses, ei pea selle pärast muretsema. Tema võib alati kindel olla.

"Oo Arjuna, pühendunud, kes on teadlikud nendest kahest teerajast, ei satu eales segadusse. Seepärast viibi alati pühendumuses." (Bg. 8.27)

See, et surmahetkel Kṛṣṇast mõtleja läheb koheselt Kṛṣṇa elupaika, on juba ammu kindlaks tehtud.

"Ja ükskõik kes meenutab surmahetkel kehast lahkudes ainult Mind, omandab koheselt Minuga samase looduse. Selles pole vähimatki kahtlust. See, kelle meditatsioon on suunatud Jumala Kõrgeimale Isiksusele, ja kelle mõistus on kõrvalekaldumatult hõivatud Minust mõtlemisega, oo Pārtha [Arjuna]; see jõuab kahtluseta Minu juurde." (Bg. 8.5, 8.8)

Selline Kṛṣṇale suunatud meditatsioon võib tunduda väga keerulisena, kuid tegelikult pole see seda. Kui praktiseeritakse Kṛṣṇa teadvust mahā-mantrat Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare korrates, siis kaovad sel teel peagi kõik raskused. Kṛṣṇa ja Tema nimi ei erine teineteisest mitte millegi poolest, samuti ei erine teineteisest mitte millegi poolest ka Kṛṣṇa ja Tema transtsendentaalne elupaik. Selle helivibratsiooniga suhtlemegi me Kṛṣṇaga. Kui me kordame Hare Kṛṣṇa mantrat näiteks tänaval käies, käib Kṛṣṇa meiega kaasas, täpselt nagu öösel taevasse vaadates Kuud nähes tajume me, et Kuu on koos meiega. Kui aga Kṛṣṇa madalam energia võib viibida meie juures, kas pole siis võimalik, et Kṛṣṇa Ise tuleks meie juurde, kui me Tema nimesid kordame? See on võimalik, kuid me peame sel juhul olema Tema Enda juuresolekut ka väärt. Kuid kui me mõtleme pidevalt Kṛṣṇast, võime me rahulikult kindlad olla, et Kṛṣṇa on alati koos meiega. Jumal Caitanya Mahāprabhu palvetab:

"Oo mu Jumal! Üksi Sinu pühad nimed jagavad lõputut õnnistust kõigile elusolendeile, mistõttu Sul on sadu ja tuhandeid nimesid nagu Kṛṣṇa ja Govinda. Nendesse transtsendentaalsetesse nimedesse oled Sa asetanud kõik Oma transtsendentaalsed energiad, ning nende pühade nimede kordamiseks pole mingeid karme ja kindlaid reegleid. Oo mu Jumal! Sa oled niivõrd armulikult teinud Sinu pühade nimede läbi Sinuni jõudmise niivõrd lihtsaks, kuid mind, õnnetu nagu ma olen, ei suuda need nimed kütkestada." ("Śikṣāṣṭaka" 2)

Lihtsalt pühasid nimesid korrates võime me nautida kõiki Kṛṣṇaga isiklikult suhtlemise võimalusi. Jumal Caitanya Mahāprabhu, keda peetakse mitte ainult vaimse eneseteadvustamiseni jõudnud hingeks, vaid Kṛṣṇa Enda kehastuseks, toob välja, et ehkki praegusel Kali ajastul inimesel õigupoolest puuduvad õiged võimalused vaimseks eneseteadvustamiseks, on Kṛṣṇa nii armulik, et Ta on andnud meile selle śabda (heliinkarnatsiooni) yuga-dharmana kasutamiseks, s.t. käesoleva ajastu eneseteadvustamise meetodiks. Selle praktiseerimiseks pole vaja omada mingit eelnevat kvalifikatsiooni, meil pole vaja omada teadmisi isegi mitte sanskriti keelest. Hare Kṛṣṇa mantra vibratsioon on sedavõrd mõjuvõimas, et selle kordamist võib alustada koheselt, omamata mingeidki teadmisi sanskriti keelest.

"Seda, kes on asunud pühendunud teenimise teele, ei jäeta ilma "Vedade" uurimisest saadavatest resultaatidest, suurte ohverduste toomisest, heategevusest, filosoofia uurimisest ja karmaliste tegevuste tulemustest. Ta omandab kõik, mida toovad taolised tegevused, ning lõpuks jõuab ta Kṛṣṇa elupaika." (Bg. 8.28)

Kṛṣṇa lausub siin, et kõikide "Vedade" ettekirjutuste ainsaks otstarbeks on saavutada elu ülim eesmärk — tagasi Jumala juurde jõudmine. Kõik maailma pühakirjad on suunatud sellele eesmärgile. Samuti on see olnud kõikide ācāryate ja religioonireformaatorite sõnumiks. Näiteks Läänemaailmas levitas seda sama sõnumit Jumal Jeesus Kristus. Sama tegid ka Jumal Buddha ja Muhamed. Keegi ei soovita muuta seda materiaalset maailma meie alaliseks elupaigaks. Vastavalt maale, ajale ja tingimustele võivad pühakirjades esineda küll väikesed erinevused, samuti võivad olla väikesed erinevused pühakirjade käskudes, kuid kõigi nende peamist printsiipi, seda, et meie õigeks elupaigaks ei ole mitte materiaalne, vaid vaimne maailm, tunnistavad kõik transtsendentalistid. Kõik nad viitavad tõsiasjale, et meie hinge salajasimad soovid on täidetavad vaid Kṛṣṇa maailmades, mis asuvad väljapool surma ja sündi.