TEXT 12
yad āditya-gataṁ tejo
jagad bhāsayate ’khilam
yac candramasi yac cāgnau
tat tejo viddhi māmakam
yat — see, mis; āditya-gatam — päikesepaistes; tejaḥ — kiirgus; jagat — kogu maailm; bhāsayate — valgustab; akhilam — täielikult; yat — see, mis; candramasi — Kuus; yat — see, mis; ca — samuti; agnau — tules; tat — see; tejaḥ — kiirgus; viddhi — mõista; māmakam — Minust.
Päikese kiirgus, mis hajutab kogu selle maailma pimeduse, saab alguse Minust. Samuti saavad alguse Minust nii Kuu kui ka tule kiirgus.
Rumalad inimesed ei suuda mõista, kuidas maailma asjad aset leiavad. Kuid nad võivad jõuda teadmiste tasandile kui mõistavad seda, mida Jumal siinkohal selgitab. Kõik on näinud päikest, kuud, tuld ja elektrit. Inimene peaks lihtsalt mõistma, et nii päikese, kuu, tule kui ka elektri valgus saavad alguse Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Selline elukäsitlus, mis on alguseks Kṛṣṇa teadvusele, on selle materiaalse maailma tingimustest sõltuva hinge jaoks suur samm edasi. Elusolendid on lahutamatult Kõigekõrgema Jumala osakesed ning siin annab Ta vihje, kuidas tingimustest sõltuvad elusolendid saaksid tulla tagasi Tema juurde, tagasi koju.
Antud värsist saame me teada, et päike valgustab kogu universumit. Eksisteerib palju erinevaid universumeid, päikeseid ja kuusid, kuid igas universumis on ainult üks päike. Nagu öeldud „Bhagavad-gītās" (10.21), on Kuu üks tähtedest (nakṣatrāṇām ahaṁ śaśī). Päikesevalgus tuleneb Kõigekõrgema Jumala vaimsest särast vaimses taevas. Päikese tõusmisega algavad inimeste tegevused. Nad süütavad tule, et valmistada toitu, panna tööle tehased jne. Tuli on vajalik väga paljudeks tegevusteks. Kuuvalgus aga toidab kõiki juurvilju. Seepärast ongi päikesetõus, tuli ja kuuvalgus elusolenditele väga meeldivad. Ilma nendeta ei suudaks ükski elusolend elada. Niisiis, kui inimene mõistab, et päikese, kuu ja tule valgus ja kiirgus saavad alguse Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Kṛṣṇast, algab tema areng Kṛṣṇa teadvuses. Ta mõistab, et elab Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa armust. Ilma Tema armulikkuseta poleks ei kuud ega päikest ega tuld ning ilma tule, päikese ja kuuta ei suudaks keegi elada. Need on mõned mõtted, mille üle mõtiskledes tingimustest sõltuv hing võib Kṛṣṇa teadvuse juurde jõuda.