Teine Mantra

Keegi ei taha surra, kõik tahavad elada, kuni nad veel liiguvad. See ei käi ainult üksikisikute kohta, vaid sama kehtib ka kollektiivi, kogukonna, ühiskonna ja rahvuse kohta. Kõikide klasside elavad olendid võitlevad oma eksistentsi eest, ning Vedade järgi on see loomulik. Oma loomuselt on elav olend igavene, kuid tänu oma sidemetele materiaalse maailmaga, peab ta vahetama ühe keha teise vastu. Sellist protsessi nimetatakse hingede rändamiseks. Samuti nimetatakse sellist muundumist karma-bandhanaks ehk oma tegevuse kaudu seotuks olemiseks. Inimolend peab oma eluks tööd tegema, sest selline on materiaalse looduse seadus. Kui ta ei tegutse antud elu reeglite kohaselt, siis ta eirab looduse seadusi ja seob end üha tugevamini sünni ja surma tsükliga.

Sünni ja surma tsükkel käib kogu elu, mitte ainult inimliku vormi kohta. Kui elav olend saab võimaluse eluks inimese kujul, siis on tal võimalik vabaneda karma seadustest. Karma, akarma ja vikarma on põhimõtted, mida on "Bhagavad-gītās" väga täpselt kirjeldatud. Teod, mis vastavad ettekirjutustele ja mida on esile toodud Pühakirjas, moodustavad karma. Teod, mis vabastavad sünni ja surma ahelast, moodustavad akarma. Ning teod, mis näitavad, et antud vabadust tarvitatakse valesti ja viivad seega tagasi elu madalamale astmele, moodustavad vikarma. Neist kolmest liigist eelistavad mõtlevad inimesed tegusi, mis vabastavad nad ahelatest. Harilikult tahetakse teha tööd selleks, et saavutada teatud kohta elus, või siis tunnustust kas selles maailmas või taevas, kuid arenenud inimesed tahavad vabaneda igasugusest tööga seotud tegevusest ning selle tulemustest. Haritud inimesed teavad, et elu hädade põhjusteks on nii hea, kui ka halb töö. Seetõttu otsivad nad tegevust, mis vabastaks neid igasuguse töö tulemustest. Vabadust nii heast, kui ka halvast tööst ongi kirjeldatud "Śrī Īśopaniṣadis".

Paremini on seda aga selgitatud "Bhagavad-gītās", mida on vahel nimetatud ka "Gītopaniṣadiks" ehk kõikide Upaniṣadide kooreks. "Bhagavad-gītās" ütleb Kõrgeim Jumala Isiksus, et mitte keegi ei saavuta naiṣkarma või akarma seisundit, kui ta ei järgi Vedaliku kirjanduse õpetusi. Vedalik kirjandus võib reguleerida inimese töö energiat selliselt, et ta võiks pidevalt tunnetada Ülima Olendi autoriteetsust. Kui inimene tunnetab Jumala Isiksuse autoriteetsust, siis ta on saavutanud teatud positiivse tarkuse taseme. Sellisel puhastunud astmel, kus loomujooned — headus, kirg ja rumalus — ei avalda enam inimesele mõju, on võimalik teha tööd naiṣkarma alusel. See töö ei seo sünni ja surma ahelaga.

Tegelikult ei ole vaja teha midagi rohkemat, kui ainult teenida pühendunult Jumalat. Elu alamal astmel ei saa aga inimene vastu võtta täielikult pühendunud tegevust. Tingimustega seotud hing on harjunud töötama tasu eest, omaenese huvides. Tavaline inimene tahab teha tööd naudingu pärast ning juhul, kui sama põhimõte laieneb ühiskonnale, rahvusele või kogu inimkonnale, siis omandab see sellised nimed nagu altruism, sotsialism, kommunism, natsionalIn the Bhagavad-gītā (2.40) Lord Kṛṣṇa states that God-centered activities are so valuable that just a few of them can save a person from the greatest danger. The greatest danger of life is the danger of gliding down again into the evolutionary cycle of birth and death among the 8,400,000 species. If somehow or other a man misses the spiritual opportunity afforded by his human form of life and falls down again into the evolutionary cycle, he must be considered most unfortunate. Due to his defective senses, a foolish man cannot see that this is happening. Consequently Śrī Īśopaniṣad advises us to exert our energy in the spirit of īśāvāsya. Being so engaged, we may wish to live for many, many years; otherwise a long life in itself has no value. A tree lives for hundreds and hundreds of years, but there is no point in living a long time like trees, or breathing like bellows, or begetting children like hogs and dogs, or eating like camels. A humble God-centered life is more valuable than a colossal hoax of a life dedicated to godless altruism or socialism.ism, humanism jne. Kõik need "ismid" on karma-bandhana vormid ehk inimese seotus tööga. Vedalik õpetus "Śrī Īśopaniṣadis" ütleb: "Kui sa elad mõnd taolist "ismi" järgides, siis tee seda keskendudes Jumalale". Ei ole midagi halba selles, kui teist saab perekonnainimene, altruist, sotsialist, kommunist, natsionalist või humanist, eeldusel, et kogu see tegevus on seotud īśāvāsya, Jumalale keskendumise põhimõttega.

Jumalale keskendunud tegevus omab "Bhagavad-gītā" (2.40) järgi sellist väärtust, et isegi väike osa sellest võib päästa suurest hädaohust. Suurimaks hädaohuks elus on aga sünni ja surma tsüklisse tagasi langemine. Ühel või teisel viisil kaotab inimene need vaimsed võimalused, mis on talle antud inimese kujul elamise näol ja ta langeb tagasi. See on väga kahetsusväärne, kuigi rumalad inimesed ei saa sellest aru. Seetõttu annab "Śrī Īśopaniṣad" meile nõu kasutada oma energiat īśāvāsya vaimus ning sel juhul me võime soovida, et me elaksime palju aastaid. Teisiti ei ole pikal elueal rohkem väärtust, kui puu elul. Puu on ju samuti elav olend ja ta elab sadu ja sadu aastaid. Ei ole mõtet elada nii kaua nagu puu või hingata nagu lõõts või teha lapsi nagu siga või koer või süüa nagu kaamel. Isegi tagasihoidlik elu, kui see on keskendunud Jumalale, on suurema väärtusega, kui kolossaalne pettus nagu altruism või sotsialism, millel ei ole mitte mingit sidet Jumalaga.

Kui altruismi kasutatakse "Śrī Īśopaniṣadi" vaimus, siis omandab selline tegevus karma-yoga vormi ning ta on soovitatud "Bhagavad-gītā" poolt. See garanteerib meile pääsemise hukust sünni ja surma tsüklis. Selline tegevus, ka siis, kui ta on poolik, on hea selles mõttes, et ta garanteerib inimesele järgmises elus ka elu inimese kujul. Sel juhul on tal aga võimalus parandada oma positsioone vabanemise eesmärgil käidaval teel.

How one can execute God-centered activities is elaborately explained in the Bhakti-rasāmṛta-sindhu, by Śrīla Rūpa Gosvāmī. We have rendered this book into English as The Nectar of Devotion. We recommend this valuable book to all who are interested in performing their activities in the spirit of Śrī Īśopaniṣad.