Kuues värss

Hingele omase tegevuse ehk teisisõnu öeldes, Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise – śuddha-bhakti – sooritamine saab võimalikuks alles pärast vabanemise saavutamist. „Bhagavad-gītās" (14.26) öeldakse:

„Inimene, kes rakendab end täielikult pühendunud teenimisse, langemata sellelt teelt üheski olukorras, tõuseb kohe materiaalse looduse guṇadest kõrgemale ning jõuab sedasi Brahmani tasandile."

Sõnad avyabhicāriṇī bhakti tähendavad „puhas pühendumus". Inimene, kes tegeleb pühendunud teenimisega, peab olema vaba materiaalsetest motiividest. Meie teadvus peab Kṛṣṇa teadvuse liikumises muutuma. Kui teadvus on suunatud materiaalsetele naudingutele, siis nimetatakse seda materiaalseks teadvuseks, ja kui see on suunatud Kṛṣṇa teenimisele, siis on tegu Kṛṣṇa teadvusega. Alistunud hing teenib Kṛṣṇat ilma materiaalsete huvideta (anyābhilāṣitā-śūnyam). Jñāna- karmādy-anāvṛtam – puhtaks bhakti-joogaks nimetatakse vankumatut pühendunud teenimist, mis on transtsendentaalne kehaliste ja mõistuslike tegevuste nagu jñāna (mõistuse spekulatsioonid) ja karma (viljadele suunatud töö) suhtes. Bhakti-jooga on hinge loomulik tegevus ja kui inimene rakendab end vankumatult puhtasse pühendunud teenimisse, on ta juba saavutanud vabanemise (sa guṇān samatītyaitān). Kṛṣṇa pühendunu ei allu materiaalsetele tingimustele, isegi kui näib, et tema keha on materiaalsetest tingimustest sõltuv. Seetõttu ei tohi puhast pühendunut vaadelda materialistlikust seisukohast. Seni, kuni inimene ei ole ise saanud tõeliseks pühendunuks, ei suuda ta teist pühendunut täielikult mõista. Nagu selgitatud eelmises värsis, eksisteerib kolme laadi pühendunuid – kaniṣṭha-adhikārī, madhyama-adhikārī ning uttama-adhikārī. Kaniṣṭha-adhikārī ei suuda pühendunut ja mittepühendunut teineteisest eristada. Ta tegeleb üksnes jumaluse kummardamisega templis. Madhyama-adhikārī, seevastu, suudab pühendunut ja mittepühendunut eristada ja oskab vahet teha ka pühendunu ja Jumala vahel. Seetõttu suhtub ta Jumala Kõrgeimasse Isiksusse, pühendunusse ja mittepühendunusse erinevalt.

Mitte keegi ei tohiks kritiseerida puhta pühendunu kehalisi puudeid. Kui ta omab selliseid puudeid, ei tasu neile tähelepanu pöörata. Arvesse tuleb võtta vaimse õpetaja peamist ülesannet, milleks on pühendunud teenimine – Kõigekõrgema Jumala puhas teenimine. Nagu öeldud „Bhagavad-gītās" (9.30):

Isegi kui pühendunu näib vahel sooritavat jälestusväärseid tegusid, tuleb teda ikkagi pidada sādhuks ehk pühaks isiksuseks, sest oma tegelikus positsioonis on tema tegevuseks Jumala armastuslik teenimine. Teisisõnu öeldes, teda ei tohi pidada tavaliseks inimeseks.

Puhtasse pühendunusse, kes tegeleb Jumala teenimisega, tuleb suhtuda lugupidavalt isegi juhul, kui ta ei ole sündinud brāhmaṇa või gosvāmī perekonnas. Tegelikult ei saa ühtegi perekonda nimetada gosvāmī perekonnaks materiaalsetel alustel, kastilise kuuluvuse või pärimisõiguse järgi. Tiitlit gosvāmī võivad tegelikult kanda üksnes puhtad pühendunud. Seepärast me räägimegi Vṛndāvana kuuest Gosvāmīst, eesotsas Rūpa Gosvāmī ja Sanātana Gosvāmīga. Rūpa Gosvāmī ja Sanātana Gosvāmī olid tegelikult saanud muhameedlasteks ning seetõttu võtnud endile nimed Dabira Khāsa ja Sākara Mallika, kuid Śrī Caitanya Mahāprabhu Ise tegi neist gosvāmīd. Seega ei ole tiitel gosvāmī päritav. Sõna gosvāmī viitab inimesele, kes suudab kontrollida oma meeli, kes on nende valitsejaks. Pühendunu ei allu meelte kontrollile, vaid on ise meelte kontrollijaks. Järelikult tuleb teda nimetada svāmīks või gosvāmīks isegi juhul, kui ta ei ole sündinud gosvāmī perekonnas.

Sellise määratluse kohaselt on gosvāmīd, kes on Śrī Nityānanda Prabhu ja Śrī Advaita Prabhu järeltulijad, kahtlematult pühendunud, kuid see ei tähenda, et teistest suguvõsadest pärit pühendunud ei vääri samasugust austust. Kõikidesse pühendunutesse tuleb suhtuda võrdselt, omistamata tähtsust sellele, kas nad on pärit varasemate ācāryate või tavalisest perekonnast. Mitte keegi ei tohiks mõelda mõnest pühendunust: „Oh, ta on Euroopa gosvāmī," ja suhtuda temasse üleolevalt. Samuti ei tohiks mitte keegi mõelda: „Tema on nityānanda-vaṁśa- gosvāmī." Kui me hakkasime Kṛṣṇa teadvuse liikumises andma tiitlit gosvāmī Euroopa päritolu vaiṣṇavatele, tekitas see varjatud protesti laine. Vahel teatavad inimesed Euroopa pühendunutele ka otse näkku, et nende sannyāsa või gosvāmī tiitel ei ole tõeline. Kuid antud värsis kinnitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, et Euroopast pärit gosvāmī ei erine mitte millegi poolest ācāryate perekonnas sündinud gosvāmīst.

Teisest küljest ei tohiks pühendunu, kes on saanud tiitli gosvāmī, kuid kes pole sündinud brāhmaṇast või Nityānanda või Advaita Prabhu suguvõsasse kuuluvast gosvāmīst kohatult uhkeks minna, mõeldes, et temast on saanud gosvāmī. Ta peab alati meeles pidama, et niipea, kui temas tekib materiaalne uhkus, järgneb otsekohe langemine. Kṛṣṇa teadvuse liikumine on transtsendentaalne teadus ning selles pole kohta kadedusele. See liikumine on mõeldud paramahaṁsadele, kes on täielikult vabad igasugusest kadedusest (paramaṁ nirmatsarāṇām). Pühendunu ei tohi muutuda kadedaks olenemata sellest, kas ta on pärit gosvāmīde suguvõsast või on pälvinud gosvāmī tiitli. Niipea kui pühendunus tekib kadedus, langeb ta paramahaṁsa tasandilt.

Me peame mõistma, et kui me pöörame tähelepanu vaiṣṇava kehalistele puudustele, sooritame me solvangu selle vaiṣṇava lootosjalgade suhtes. Vaiṣṇava lootosjalgade solvang on äärmiselt tõsine solvang. Śrī Caitanya Mahāprabhu nimetas seda solvangut hātī-mātāks ehk hullunud elevandiks. Hullunud elevandi tegevused võivad mõjuda laastavalt, eriti kui ta peaks tungima hästi korrastatud iluaeda. Seetõttu peame me alati olema väga ettevaatlikud, et mitte solvata ühtegi vaiṣṇavat. Iga pühendunu peab olema valmis kuulda võtma vanemate vaiṣṇavate juhendusi ning vanemad vaiṣṇavad peavad olema valmis aitama nooremaid vaiṣṇavaid igas mõttes. Pühendunu positsioon teiste pühendunute suhtes sõltub tema vaimsest arengust Kṛṣṇa teadvuses. On lubamatu vaadelda puhta vaiṣṇava tegevusi materialistlikust seisukohast. Eriti kahjulik on puhta pühendunu vaatlemine materialistlikust seisukohast algaja pühendunu jaoks. Puhta pühendunu üle otsustades ei tohiks lähtuda tema välimusest, vaid tuleks püüda näha tema sisemisi omadusi ja mõista, kuidas ta tegeleb Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimisega. Sel moel on võimalik vältida materialistlikku lähenemist puhtale pühendunule ning saada järk-järgult ise puhastunud pühendunuks.

Need, kes arvavad, et Kṛṣṇa teadvus on piiratud teatud kindla inimeste või pühendunute ringiga, või teatud territooriumiga, omavad tavaliselt kalduvust pöörata tähelepanu pühendunu välimusele. Sellised algaja tasemel asuvad pühendunud, kes ei suuda väärtustada ülevat teenimist, mida sooritavad edasijõudnud vaiṣṇavad, püüavad alandada mahā-bhāgavataid iseenda tasandile. Kṛṣṇa teadvuse ülemaailmse jutlustamise käigus puutume me kokku sellise probleemiga, sest kahjuks ümbritsevad meid algaja tasandil asuvad vaimsed vennad, kes ei tunnusta Kṛṣṇa teadvuse ülemaailmse levitamise nimel sooritatavaid erakordseid tegevusi. Nad püüavad lihtsalt asetada meid omaenda tasandile ja kritiseerivad meid kõiges. Me kahetseme sügavalt nende naiivseid tegusid ja vähest teadmiste pagasit. Isiksust, keda on volitatud levitama Kṛṣṇa teadvust ning kes tegeleb Jumala lähedase teenimisega, ei tohi pidada tavaliseks inimeseks, sest pühakirjades kinnitatakse, et Kṛṣṇa teadvuse liikumise levitamine üle kogu maailma on võimalik üksnes sellise isiksuse jaoks, keda Kṛṣṇa Ise on volitanud seda ülesannet täitma.

Kui keegi kritiseerib puhast pühendunut, sooritab ta sedasi solvangu (vaiṣṇava-aparādha), mis on suureks takistuseks ja ohuks kõigile, kes soovivad Kṛṣṇa teadvuses edasi areneda. Solvates vaiṣṇava lootosjalgu, ei saa inimene oma tegevusest mitte mingit vaimset kasu. Seepärast peame me väga hoolikalt vältima kadedust Jumala poolt volitatud vaiṣṇava ehk śuddha-vaiṣṇava suhtes. Samuti on solvanguks arvata, et meil on õigus sellist Jumala poolt volitatud vaiṣṇavat karistada, püüda anda talle nõu või teda parandada. Algajat vaiṣṇavat ja edasijõudnud vaiṣṇavat on võimalik teineteisest eristada nende tegevuse põhjal. Edasijõudnud vaiṣṇava omab alati vaimse õpetaja rolli, samas kui algajat pühendunut peetakse alati tema õpilaseks. Õpilane ei tohi kunagi olla oma vaimse õpetaja nõuandjaks ja samuti ei ole vaimne õpetaja kohustatud järgima nende pühendunute juhendusi, kes ei ole tema õpilased. Selline on Śrīla Rūpa Gosvāmī poolt kuuendas värsis antud nõuande peamine mõte.