TEXTS 21-22
arjuna uvāca
senayor ubhayor madhye
rathaṁ sthāpaya me ’cyuta
yāvad etān nirīkṣe ’haṁ
yoddhu-kāmān avasthitān
kair mayā saha yoddhavyam
asmin raṇa-samudyame
arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; senayoḥ — armeede; ubhayoḥ — mõlemate; madhye — keskele; ratham — sõjavankrit; sthāpaya — palun hoia; me — minu; acyuta — oo, eksimatu; yāvat — nii kaua kui; etān — kõiki neid; nirīkṣe — võin näha; aham — mina; yoddhu-kāmān — soovides võidelda; avasthitān — lahinguväljale üles rivistatud; kaiḥ — kellega; mayā — minu poolt; saha — koos; yoddhavyam — pean võitlema; asmin — selles; raṇa — heitlus; samudyame — püüdluses.
Arjuna ütles: Oo, eksimatu, palun juhi mu sõjavanker kahe armee keskele, nii et ma saaksin näha, kes on tulnud siia soovidega lahingusse astuda ning kellega tuleb mul selles suures lahingus heidelda.
Ehkki Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, rakendas Ta Oma põhjendamatust armulikkusest End Oma sõbra teenimisse. Ta ei murra kunagi truudust Oma pühendunutele ning seetõttu pöördutaksegi siin Tema kui eksimatu poole. Vankrijuhina tuli Tal toimida Arjuna korralduste kohaselt ning kuna Ta ei kahelnud neid korraldusi täites hetkegi, pöördutakse siin Tema kui eksimatu poole. Ehkki Ta oli võtnud vastu Oma pühendunu vankrijuhi positsiooni, ei mõjutanud see mingilgi määral Tema kui kõigekõrgema isiksuse positsiooni. Kṛṣṇa on kõikides olukordades ja alati Jumala Kõrgeim Isiksus, Hṛṣīkeśa, kõikide meelte valitseja. Suhted Jumala ja Tema teenri vahel on transtsendentaalsed ja täis armastust. Jumala teener on alati valmis Jumalat teenima ning samamoodi otsib Jumal pidevalt võimalust Oma pühendunu teenimiseks. Oma puhta pühendunu korralduste täitmine pakub Talle suuremat naudingut kui korralduste andmine. Kuna Jumal on kõige valitseja, järgivad tegelikult kõik Tema korraldusi ning keegi ei saa panna Teda oma tahte järgi toimima. Kui aga juhtub, et Tema puhas pühendunu annab Talle korraldusi, tunneb Ta sellest transtsendentaalset naudingut, ehkki kõikides olukordades on eksimatuks valitsejaks ikkagi Tema.
Jumala puhta pühendununa polnud Arjunal vähimatki soovi astuda võitlusse oma onupoegade ja vendade vastu, kuid Duryodhana kangekaelne vastuseis rahumeelseteks läbirääkimisteks sundis teda seda siiski tegema. Seepärast oligi ta murelik ning soovis näha, kes kõrgelseisvatest isiksustest olid Kurukṣetra lahinguväljale võitlema tulnud. Ehkki enam polnud mingit lootust rahu sõlmida, soovis ta siiski lahinguväljale saabunuid veel kord näha ja veenduda, kuivõrd nad soovisid seda mõttetut sõda valla päästa.