TEXTS 1-2
arjuna uvāca
prakṛtiṁ puruṣaṁ caiva
kṣetraṁ kṣetra-jñam eva ca
etad veditum icchāmi
jñānaṁ jñeyaṁ ca keśava
śrī-bhagavān uvāca
idaṁ śarīraṁ kaunteya
kṣetram ity abhidhīyate
etad yo vetti taṁ prāhuḥ
kṣetra-jña iti tad-vidaḥ
arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; prakṛtim — loodust; puruṣam — nautijat; ca — samuti; eva — kindlasti; kṣetram — välja; kṣetra-jñam — välja tundjat; eva — kindlasti; ca — samuti; etat — kõike seda; veditum — mõista; icchāmi — ma soovin; jñānam — teadmisi; jñeyam — teadmiste objekti; ca — samuti; keśava — oo, Kṛṣṇa; śrī-bhagavān uvāca — Jumala Isiksus ütles; idam — seda; śarīram — keha; kaunteya — oo, Kuntī poeg; kṣetram — välja; iti — sel moel; abhidhīyate — nimetatakse; etat — see; yaḥ — see, kes; vetti — teab; tam — teda; prāhuḥ — nimetatakse; kṣetra-jñaḥ — välja tundja; iti — sel moel; tat-vidaḥ — nende poolt, kes seda teavad.
Arjuna ütles: Oo, mu kallis Kṛṣṇa, ma tahaksin teada saada prakṛtist [loodusest], puruṣast [nautijast], tegevusväljast ja tegevusvälja tundjast ning samuti teadmistest ning teadmiste objektist. Jumala Kõrgeim Isiksus vastas: Seda keha, oo, Kuntī poeg, nimetatakse tegevusväljaks, ning seda, kes seda keha tunneb, nimetatakse tegevusvälja tundjaks.
Arjuna soovis kuulda prakṛtist (loodusest), puruṣast (nautijast), kṣetrast (tegevusväljast), kṣetra-jñast (tegevusvälja tundjast), teadmistest ning teadmiste objektist. Kui ta esitas Kṛṣṇale nendel teemadel küsimused, vastas Kṛṣṇa, et seda keha nimetatakse tegevusväljaks ning seda, kes tunneb keha, nimetatakse tegevusvälja tundjaks. Keha on tingimustest sõltuvale hingele tegevusväljaks. Tingimustest sõltuv hing on langenud materiaalse eksistentsi püünisesse ning püüab valitseda materiaalse looduse üle. Nõnda saab ta endale tegevusvälja, vastavalt oma võimele materiaalse looduse üle valitseda. Selleks tegevusväljaks on tema keha. Ning mis on keha? Keha koosneb meeltest. Tingimustest sõltuv hing tahab oma meeli nautida ning vastavalt tema võimele kogeda meelelisi naudinguid antakse talle keha ehk tegevusväli (kṣetra).
Inimest, kes samastab end oma kehaga, nimetatakse kṣetra-jñaks ehk tegevusvälja tundjaks. Pole eriti raske mõista erinevust tegevusvälja ja selle tundja, s.t. keha ja selle tundja vahel. Iga inimene võib näha, et alates lapsepõlvest kuni vanaduseni teeb ta läbi palju kehalisi muutusi ja ometigi jääb ta ikka üheks ja samaks isiksuseks. Seega eksisteerib tegevusvälja tundja ja tegeliku tegevusvälja vahel erinevus. Tingimustest sõltuv hing võib seeläbi mõista, et ta on oma kehast erinev. „Bhagavad-gītā" alguses öeldakse: dehino 'smin. See tähendab, et elusolend asub kehas ning et keha vahetub lapsest noorukiks, noorukist täisealiseks ning lõpuks vanuriks, ning inimene, kes omab keha, teab, et keha muutub. Keha omajat eristatakse seepärast nimetusega kṣetra-jña. Vahel me mõtleme: „Ma olen õnnelik", „Ma olen mees", „Ma olen naine", „Ma olen koer", „Ma olen kass". Need on keha tundja kehalised määratlused. Kuid keha tundja on kehast erinev. Ehkki me kasutame paljusid väliseid asju, nagu näiteks riideid, teame me, et oleme nendest asjadest erinevad. Lähemal jälgimisel näeme aga ka seda, et me oleme erinevad oma kehast. Mind või sind või ükskõik keda, kes omab keha, nimetatakse kṣetra-jñaks ehk tegevusvälja tundjaks ning keha nimetatakse kṣetraks ehk tegevusväljaks.
„Bhagavad-gītā" esimeses kuues peatükis selgitati keha tundjat (elusolendit) ning seda, millises positsioonis võib ta mõista Kõigekõrgemat Jumalat. Kuues keskmises peatükis räägiti Jumala Kõrgeimast Isiksusest ning individuaalse hinge ja Ülihinge suhetest pühendunud teenimise vaatepunktist lähtudes. Nendes peatükkides on selgelt välja toodud Jumala Kõrgeima Isiksuse kõrgemalseisev ning individuaalse hinge alluv positsioon. Elusolendid on kõikides olukordades alluvad, kuid olles selle unustanud, nad kannatavad. Kui nad jõuavad jumalakartlike tegude läbi valgustatuseni, siis pöörduvad nad erinevate motiividega Kõigekõrgema Jumala poole. Mõned inimesed teevad seda ahastusest, mõned rahapuuduse tõttu, mõned on uudishimulikud ning mõned otsivad teadmisi. Ka seda selgitati nendes peatükkides. Alates käesolevast, kolmeteistkümnendast peatükist selgitatakse, kuidas elusolend satub kokkupuutesse materiaalse loodusega ning kuidas, läbi erinevate protsesside nagu karmaliste tegevuste, teadmiste arendamise ja pühendunud teenimise, Kõigekõrgem Jumal elusolendi vabastab. Ehkki elusolend on materiaalsest kehast täiesti erinev, seob ta end ikkagi sellega. Ka sellele antakse järgnevalt selgitus.