TEXT 18
jyotiṣām api taj jyotis
tamasaḥ param ucyate
jñānaṁ jñeyaṁ jñāna-gamyaṁ
hṛdi sarvasya viṣṭhitam
jyotiṣām — kõikides valgusallikates; api — samuti; tat — see; jyotiḥ — valguse allikas; tamasaḥ — pimedus; param — väljaspool; ucyate — öeldakse; jñānam — teadmised; jñeyam — teada olema; jñāna-gamyam — teadmiste abil lähenetav; hṛdi — südames; sarvasya — igaühe; viṣṭhitam — asetsev.
Tema on kõikide valgusallikate valguse allikas. Ta asub väljaspool mateeria pimedust ning on mitteavaldunud. Ta on nii teadmised, teadmiste objekt kui ka teadmiste eesmärk. Ta asetseb igaühe südames.
Ülihing, Jumala Kõrgeim Isiksus, on kõikide valgusallikate nagu Päike, Kuu ja tähed, valguse allikaks. Vedakirjandusest saame me teada, et vaimses kuningriigis pole vajadust Päikese või Kuu järele, sest sealseid planeete valgustab Kõigekõrgema Jumala sära. Materiaalses maailmas on see Jumala vaimne sära – brahmajyoti – kaetud mahat-tattva, materiaalsete elementidega, ning seetõttu vajame me valguse saamiseks Päikest, Kuud, elektrit jne. Vaimses maailmas selliste nähtuste järele aga vajadus puudub. Vedakirjanduses öeldakse selgelt, et kõik valgustub tänu Jumala helendavale särale. Seega on ilmne, et Jumala asupaik ei ole mitte see materiaalne maailm. Ta asub vaimses maailmas, mis on meist väga kaugel vaimses taevas. Ka seda kinnitatakse meile vedakirjanduses. Āditya-varṇaṁ tamasaḥ parastāt. („Śvetāśvatara Upaniṣad" 3.8) Jumal on just nagu Päike, mis levitab igavesti Enda ümber valgust, kuid Ta Ise asub kaugel väljaspool seda materiaalse maailma pimedust.
Tema teadmised on transtsendentaalsed. Vedakirjanduses kinnitatakse, et Brahman esindab transtsendentaalsete teadmiste tuuma. Sellele, kes ihaldab tõusta vaimsesse maailma, annab teadmised iga elusolendi südames viibiv Kõigekõrgem Jumal. Ühes vedalikus mantras („Śvetāśvatara Upaniṣad" 6.18) öeldakse: taṁ ha devam ātma-buddhi-prakāśaṁ mumukṣur vai śaraṇam ahaṁ prapadye. Kui inimene vähegi soovib saavutada vabanemist, peab ta alistuma Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Mis puutub lõplike teadmiste eesmärki, siis selle kohta leiame me vedakirjandusest järgmise kinnituse: tam eva viditvāti mṛtyum eti. „Üksnes Jumalat tundes on võimalik pääseda vabaks sünni ja surma ahelaist." („Śvetāśvatara Upaniṣad" 3.8)
Jumal asetseb kõrgeima valitsejana igaühe südames. Kõigekõrgema käed ja jalad asuvad kõikjal, erinevalt individuaalsest hingest. Seepärast tuleb tunnistada, et tegevusväljal on kaks tundjat: individuaalne hing ning Ülihing. Individuaalse hinge käed ja jalad saavad korraga olla ainult ühes paigas, kuid Kṛṣṇa käed ja jalad ulatuvad kõikjale. Sedasi kinnitatakse „Śvetāśvatara Upaniṣadis" (3.17): sarvasya prabhum īśānaṁ sarvasya śaraṇaṁ bṛhat. Jumala Kõrgeim Isiksus, Ülihing, on kõikide elusolendite prabhu ehk isand, ning seega on Ta ka kõikide elusolendite lõplik varjupaik. Sellest võib järeldada, et Ülihing ning individuaalne hing on alati erinevad. Seda ei saa mitte keegi eitada.