TEXT 24
tasmāc chāstraṁ pramāṇaṁ te
kāryākārya-vyavasthitau
jñātvā śāstra-vidhānoktaṁ
karma kartum ihārhasi
tasmāt — seepärast; śāstram — pühakirjade; pramāṇam — tõendust; te — sinu; kārya — kohus; akārya — ja keelatud tegevused; vyavasthitau — kindlaks tehes; jñātvā — teades; śāstra — pühakirjade; vidhāna — regulatsioonid; uktam — nagu kuulutatud; karma — töö; kartum — tegema; iha — selles maailmas; arhasi — sa peaksid.
Seepärast peab inimene pühakirjade ettekirjutuste põhjal mõistma, mis on tema kohus ja mis mitte. Teades neid reegleid, peaks inimene sellisel moel tegutsema, et ta võiks järk-järgult tõusta.
Nagu öeldud viieteistkümnendas peatükis, on kõik „Vedade" reeglid mõeldud Kṛṣṇa tundma õppimiseks. Kui inimene mõistab Kṛṣṇat „Bhagavad- gītāst" ning tõuseb Kṛṣṇa teadvusse, rakendades end pühendunud teenimisse, on ta jõudnud vedalike teadmiste kõrgeima täiuslikkuseni. Jumal Caitanya Mahāprabhu tegi selle protsessi väga lihtsaks. Ta palus inimestel lihtsalt korrata Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, teenida pühendunult Jumalat ning süüa jumalusele pakutud toidu jäänuseid. Inimest, kes on otseselt hõivatud kõikide Jumala pühendunud teenimise meetoditega, tuleb pidada kogu vedakirjandust tundvaks. Ta on jõudnud täiuslike lõppjäreldusteni. Tavalised inimesed, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses ega teeni pühendunult Jumalat, peaksid otsustama, mida teha ja mida mitte teha „Vedade" korralduste kohaselt. Inimene peaks järgima neid vastu vaidlemata. Seda nimetatakse pühakirja ehk śāstra printsiipide järgimiseks. Śāstra on vaba neljast põhilisest puudujäägist, mis on omased tingimustest sõltuvale hingele: ebatäiuslikud meeled, kalduvus petta, eksimine ning illusiooni sattumine. Nende nelja tingimustest sõltuva hinge põhilise puudujäägi tõttu ei ole ükski inimene pädev kehtestama reegleid. Kuna aga śāstrad on vabad nendest neljast puudujäägist, tunnistavad kõik suured targad, ācāryad ja suured hinged śāstrate ettekirjutusi, tegemata neisse mingeid muudatusi.
Indias on palju vaimse mõistmise poole püüdlevaid gruppe, keda üldjoontes võib jagada kahte kategooriasse: personalistid ja impersonalistid. Kõik nad aga elavad oma elu vastavalt „Vedade" printsiipidele. Järgimata pühakirjade printsiipe, pole võimalik jõuda täiuslikkuseni. Seepärast võib pidada inimest, kes mõistab śāstrate tähendust, väga õnnelikuks.
Kõikide inimühiskonnas aset leidvate langemiste põhjuseks on keeldumine tunnistamast neid põhimõtteid, mille abil inimene võib jõuda Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmiseni. See on inimelu suurim solvang. Seepärast heidab māyā ehk Jumala Kõrgeima Isiksuse materiaalne energia pidevalt meie teele kolme liiki kannatusi. Selle materiaalse energia moodustavad materiaalse looduse kolm guṇat. Inimene peab tõusma vähemalt vooruse guṇasse, enne kui talle avaneb tee Kõigekõrgema Jumala mõistmisele. Tõusmata vooruse guṇa tasandile, püsib inimene kire ja teadmatuse guṇa mõju all, mis põhjustavad aga deemonlikku elu. Kire ja teadmatuse guṇa mõju all viibivad inimesed pilkavad pühakirju, pühasid inimesi ning Jumala Kõrgeima Isiksuse õiget mõistmist. Nad eiravad vaimse õpetaja juhendusi ega hooli pühakirjades antud korraldustest. Ehkki nad kuulevad pühendunud teenimise ülevusest, ei köida see neid. Nad leiutavad oma teid kõrgemale tõusmiseks. Sellised on mõningad inimühiskonna puudused, mis juhivad seda deemonliku elu poole. Kui inimene suudab aga järgida tõelise, autoriteetse vaimse õpetaja juhendusi, kes suunab teda kõrgemale tasandile, siis muutub tema elu edukaks.
Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kuueteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid jumalikke ja deemonlikke omadusi.