TEXT 57

Inimene, kes tegutseb Kṛṣṇa teadvuses, ei pea ennast maailma valitsejaks. Inimene peaks kui teener toetuma oma tegudes üksnes Kõigekõrgema Jumala juhendustele. Teenril pole iseseisvust otsustada, kuidas ta toimib. Ta tegutseb üksnes oma isanda korralduste kohaselt. Kõrgeima isanda korralduste kohaselt toimivat teenrit ei mõjuta tema tegudest tulenevad võidud ja kaotused. Ta lihtsalt täidab ustavuses oma kohuseid Jumala korralduste kohaselt. Kuna Arjuna tegutses Kṛṣṇa isikliku juhendamise all, võib tekkida küsimus, kuidas me peame käituma siis, kui Kṛṣṇat meie juures ei viibi? Kui inimene järgib selles raamatus Kṛṣṇa poolt antud juhendusi ning samuti Kṛṣṇa esindaja juhendusi, saavutab ta sama tulemuse, mis Arjuna. Sõna mat-paraḥ on antud värsis väga oluline, viidates sellele, et inimesel ei saa elus olla muud eesmärki peale Kṛṣṇa teadvuses tegutsemise Kṛṣṇa rahuldamiseks. Ning sedasi toimides peaks inimene mõtlema üksnes Kṛṣṇast: „Kṛṣṇa on andnud mulle sellise ja sellise kohustuse." Sel moel tegutsedes on loomulik mõelda Kṛṣṇast. See on täiuslik Kṛṣṇa teadvus. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et oma meelevaldsete tegude vilju ei tohiks Kõigekõrgemale Jumalale pakkuda. Sedalaadi kohustuste täitmine ei kuulu Kṛṣṇa teadvuses sooritatava pühendunud teenimise hulka. Tegutseda tuleb Kṛṣṇa juhenduste kohaselt. See on ülimalt oluline. Kṛṣṇa juhendused antakse edasi õpilasjärgnevusahela kaudu tõelise vaimse õpetaja poolt. Seepärast tuleb vaimse õpetaja korraldustesse suhtuda kui oma elu esmatähtsatesse kohustustesse. Kui inimene leiab endale autoriteetse vaimse õpetaja ning hakkab tegutsema tema juhenduste kohaselt, võib ta kindel olla, et jõuab Kṛṣṇa teadvuses elu täiuslikkuseni.