TEXT 18
antavanta ime dehā
nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ
anāśino ’prameyasya
tasmād yudhyasva bhārata
anta-vantaḥ — häviv; ime — kõik need; dehāḥ — materiaalsed kehad; nityasya — igavesti eksisteeriv; uktāḥ — öeldakse; śarīriṇaḥ — kehastunud hinge; anāśinaḥ — mida iial ei hävitata; aprameyasya — mõõtmatu; tasmāt — seepärast; yudhyasva — võitle; bhārata — oo, Bharata järglane.
Hävitamatu, mõõtmatu ja igavese elusolendi materiaalne keha kohtab kord niikuinii oma lõppu, seepärast võitle, oo, Bharata järglane!
Materiaalne keha on oma looduselt häviv. Ta võib hävida praegusel hetkel või saja aasta pärast. See on vaid aja küsimus. Pole võimalik, et materiaalne keha eksisteeriks igavesti. Vaimne hing on aga nii väike, et vaenlane ei suudaks seda nähagi, rääkimata selle hävitamisest. Nagu öeldud eelmises värsis, on see nii väike, et keegi ei suuda selle mõõtmeid ettegi kujutada. Seega pole mingit põhjust kurvastada. Elusolendit kui sellist ei saa kunagi hävitada ning materiaalset keha pole ühelgi moel võimalik igavesti säilitada. Vaimse terviku imeväike osake omandab oma materiaalse keha vastavalt oma tegudele, seetõttu on religioossete printsiipide järgimine väga oluline. „Vedānta-sūtras" kirjeldatakse vaimset hinge kui valgust, kuna ta on kõrgeima valguse lahutamatu osake. Nagu päikesevalgus hoiab alal kogu materiaalset universumit, on hinge valgus materiaalse keha alalhoidja. Niipea kui vaimne hing kehast lahkub, hakkab keha lagunema. Seega on keha alalhoidjaks vaimne hing. Keha on iseenesest tähtsusetu. Arjunale soovitati võidelda ja mitte ohverdada religioosseid printsiipe materiaalse, kehalise kasu nimel.