TEXT 52
yadā te moha-kalilaṁ
buddhir vyatitariṣyati
tadā gantāsi nirvedaṁ
śrotavyasya śrutasya ca
yadā — kui; te — sinu; moha — illusiooni; kalilam — paks mets; buddhiḥ — arukusele tuginev transtsendentaalne teenimine; vyatitariṣyati — ületab; tadā — sel ajal; gantā asi — sa lähed; nirvedam — kalkus; śrotavyasya — kõige kuuldava suhtes; śrutasya — kõik, mida on juba kuuldud; ca — samuti.
Kui su arukus on pääsenud välja pettekujutelmade paksust metsast, muutud sa ükskõikseks kõige selle suhtes, mida sa oled varem kuulnud ja kõige selle suhtes, mida sa tulevikus kuuled.
Jumala suurte pühendunute eludest on palju häid näiteid selle kohta, kuidas nad lihtsalt Jumala pühendunud teenimise läbi muutusid ükskõikseteks „Vedade" rituaalide suhtes. Kui inimene tõepoolest mõistab Kṛṣṇat ning oma suhteid Temaga, muutub ta loomulikult täiesti ükskõikseks kõikide karmalistele resultaatidele suunatud rituaalide suhtes, ja seda ka siis, kui ta on suurte kogemustega brāhmaṇa. Śrī Mādhavendra Purī, suur pühendunu ja ācārya pühendunute ahelas ütleb:
sandhyā-vandana bhadram astu bhavato bhoḥ snāna tubhyaṁ namo
bho devāḥ pitaraś ca tarpaṇa-vidhau nāhaṁ kṣamaḥ kṣamyatām
yatra kvāpi niṣadya yādava-kulottaṁsasya kaṁsa-dviṣaḥ
smāraṁ smāram aghaṁ harāmi tad alaṁ manye kim anyena me
„Oo, minu kolm korda päevas loetavad palved! Kogu au teile! Oo, pesemine! Palun võta vastu minu sügav lugupidamine. Oo, pooljumalad! Oo, esiisad! Palun andke mulle andeks minu võimetus teile lugupidamist avaldada. Nüüd, kus iganes ma ka viibiks, suudan ma mõelda ainult Yadu dünastia suurest järglasest [Kṛṣṇast], Kaṁsa vaenlasest, ning seeläbi suudan ma vabastada end kõikidest oma pattude köidikutest. Ning ma arvan, et sellest mulle piisab."
Vedalikud kombetalitused ja rituaalid on kohustuslikud algajale pühendunule: algajal pühendunul tuleb lugeda erinevaid palveid kolm korda päevas, pesta ennast igal varahommikul, avaldada lugupidamist esiisadele jne. Kui aga inimene viibib täielikult Kṛṣṇa teadvuses ja on hõivatud Kṛṣṇa teenimisega transtsendentaalses armastuses, muutub ta ükskõikseks kõikide selliste reguleerivate printsiipide suhtes, sest selline inimene on juba jõudnud täiuslikkuseni. Kui inimene jõuab Kõigekõrgema Jumala Kṛṣṇa teenimise läbi asjade tõelise olemuse mõistmise tasandile, ei ole ta enam kohustatud sooritama erinevaid askeese ja ohverdusi, mida soovitatakse pühakirjades. Kui aga inimene ei ole mõistnud, et „Vedade" eesmärgiks on jõuda Kṛṣṇani ning ta sooritab vaid rituaale, millest seal on kirjutatud, siis raiskab ta vaid kasutult oma aega. Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed ületavad śabda-brahma ehk „Vedade" ja „Upaniṣadide" piirid.