TEXT 54
arjuna uvāca
sthita-prajñasya kā bhāṣā
samādhi-sthasya keśava
sthita-dhīḥ kiṁ prabhāṣeta
kim āsīta vrajeta kim
arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; sthita-prajñasya — selle, kes viibib kõigutamatult Kṛṣṇa teadvuses; kā — milline; bhāṣā — keel; samādhi-sthasya — selle, kes viibib transtsendentaalsel tasandil; keśava — oo, Kṛṣṇa; sthita- dhīḥ — see, kes viibib kõigutamatult Kṛṣṇa teadvuses; kim — mida; prabhāṣeta — räägib; kim — kuidas; āsīta — püsib paigal; vrajeta — käib; kim — kuidas.
Arjuna küsis: Oo, Kṛṣṇa, mis on märgiks sellest, et inimese teadvus on keskendunud transtsendentsusele? Kuidas ta räägib ja millist keelt ta kasutab? Kuidas ta istub ning kuidas kõnnib?
Nii nagu iga inimese seisund kajastub teatud tunnustes, iseloomustab ka Kṛṣṇa teadvuses viibivat inimest teatud kindel kõnemaneer, kõnnak, mõtteviis, tunnetamisviis jne. Nii nagu me tunneme ära rikka, haige või õpetatud inimese tema väljanägemise järgi, võime me ära tunda transtsendentaalsel Kṛṣṇa teadvuse tasandil viibiva inimese tema käitumislaadi järgi. Milles seisneb selle käitumislaadi eripära, saame me teada „Bhagavad-gītāst". Kõige olulisem on teada, kuidas Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene kõneleb, sest kõne on iga inimese kõige olulisem võime. Öeldakse, et rumalat ei märgata nii kaua kui ta vaikib. Kui rumalal inimesel on hea välimus, ei saada tema rumalusest aru kindlasti mitte enne, kui ta rääkima hakkab, kuid niipea kui ta seda teeb, ilmneb ka kohe tema rumalus. Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese saab ära tunda eelkõige selle järgi, et ta räägib ainult Kṛṣṇast ja Kṛṣṇaga seotud teemadel. Kõik ülejäänud tunnused kaasnevad sellega automaatselt, nagu selgitatakse järgmistes värssides.