TEXT 58
yadā saṁharate cāyaṁ
kūrmo ’ṅgānīva sarvaśaḥ
indriyāṇīndriyārthebhyas
tasya prajñā pratiṣṭhitā
yadā — kui; saṁharate — tõmbab sisse; ca — samuti; ayam — tema; kūrmaḥ — kilpkonn; aṅgāni — jäsemed; iva — nagu; sarvaśaḥ — täiesti; indriyāṇi — meeled; indriya-arthebhyaḥ — meelte ihaldusobjektidest; tasya — tema; prajñā — teadvus; pratiṣṭhitā — kinnistunud.
See, kes suudab lahutada oma meeled meelte ihaldusobjektidest, samamoodi nagu kilpkonn tõmbab oma jäsemed kilbi sisse, on kindlalt omandanud täiusliku teadvuse.
Joogi, pühendunu või oma vaimset olemust teadvustanud hinge taseme määrab see, kas ta on suuteline kontrollima oma meeli vastavalt oma tahtele. Enamik inimesi on aga ometigi oma meelte teenrid ning lasevad end seega meeltel juhtida. See on vastus küsimusele, kuidas joogi istub. Meeli võrreldakse mürkmadudega. Nad tahavad tegutseda väga vabalt ja ilma igasuguste piiranguteta. Joogi või pühendunu peab olema väga tugev kontrollimaks neid madusid nagu maotaltsutaja. Ta ei lase neil kunagi tegutseda iseseisvalt. Pühakirjadest leiame me palju ettekirjutusi – käske ja keelde. See, kes ei suuda järgida neid kahte tüüpi ettekirjutusi, piirates end meelte rahuldamises, ei ole võimeline kinnistuma Kṛṣṇa teadvuses. Parim näide sellest on kilpkonn. Kilpkonn võib ühe hetkega oma meeled kilbi sisse tõmmata ning lasta nad sealt järgmisel hetkel taas välja, kui selleks vajadus tekib. Samamoodi rakendavad Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed oma meeli vaid siis, kui see on vajalik Jumala teenimiseks. Selles värsis õpetatakse Arjunat rakendama oma meeli Jumala teenimisse iseenese meelelise rahuldamise asemel. Vajadust rakendada oma meeled üksnes Jumala teenimisse rõhutatakse näitliku võrdlusega kilpkonnast, kes laseb oma meeled kilbist välja ainult siis, kui selleks on konkreetne vajadus.