TEXT 9
sañjaya uvāca
evam uktvā hṛṣīkeśaṁ
guḍākeśaḥ paran-tapaḥ
na yotsya iti govindam
uktvā tūṣṇīṁ babhūva ha
sañjayaḥ uvāca — Sañjaya ütles; evam — sedasi; uktvā — rääkides; hṛṣīkeśam — Kṛṣṇale, meelte valitsejale; guḍākeśaḥ — Arjuna, see, kes on oskuslik teadmatuse alistamises; parantapaḥ — vaenlaste nuhtleja; na yotsye — ma ei hakka võitlema; iti — sel moel; govindam — Kṛṣṇale, meelte naudingute andjale; uktvā — öeldes; tūṣṇīm — vaikseks; babhūva — muutus; ha — kindlasti.
Sañjaya ütles: Olles lausunud need sõnad, ütles Arjuna, vaenlaste nuhtleja, Kṛṣṇale: „Govinda, ma ei hakka võitlema," ning vaikis seejärel.
Dhṛtarāṣṭra oli kindlasti väga rõõmus, kuuldes, et Arjuna oli võitlemisest loobumas ning lahkumas lahinguväljalt, et jätkata oma elu kerjates. Kuid Sañjaya valmistas talle taas kord pettumuse, kinnitades, et Arjuna oli võimeline oma vaenlasi alistama (parantapaḥ). Ehkki Arjuna üle oli selleks hetkeks võimust võtnud ekslik kurvastus, mis tulenes tugevast kiindumusest oma suguvõsa vastu, alistus ta kui õpilane Kṛṣṇale, kõrgeimale vaimsele õpetajale. See viitas peatsele vabanemisele sellest ekslikust südamevalust, mis tulenes tugevast kiindumusest oma suguvõsa vastu ja sellele, et Arjuna valgustub täiuslike teadmistega eneseteadvustamisest ehk Kṛṣṇa teadvusest, ning astub seejärel lahingusse. Ning kui Arjuna nõnda Kṛṣṇa poolt valgustatuna lõpuks lahingusse astub, saabub lõpp ka Dhṛtarāṣṭra heameelele.