Kolmeteistkümnes Mantra

Antud "Śrī Īśopaniṣadi" mantras kinnitatakse häirimatute autoriteetide kuulamise vajalikkust ning selgitatakse taolise õppimise süsteemi. Ilma tõelist ācāryat kuulamata, keda pole materiaalse maailma muutused kunagi häirinud, pole praktiliselt võimalik leida võtit transtsendentaalse tarkuseni jõudmiseks. Heausklik vaimne õpetaja, kes on kuulnud śruti mantraid, ehk Vedalikku tarkust oma häirimatult ācāryalt, ei mõtle kunagi midagi välja ega ei räägi millestki, mida pole mainitud Vedalikus kirjanduses. "Bhagavad- gītās" (9.25) on selgelt öeldud, et pitās, ehk esiisade kummardajad, lähevad esiisade juurde; labased materialistid, kes teevad plaane sellesse maailma jäämiseks, jäävad siia ning Jumalale pühendunud, kes palvetavad vaid Jumal Kṛṣṇa, kõigi põhjuste Kõrgemat Põhjust, lähevad Tema juurde Tema elupaika vaimses taevas.

Samuti on siin "Śrī Īśopaniṣadis" öeldud, et erineva palvetamise tulemused on erinevad. Kui me palume Kõrgemat Jumalat, siis jõuame me kindlasti Kõrgema Jumalani Tema igaveses asupaigas ning juhul, kui me palvetame selliste pooljumalate poole nagu Päike või Kuu, siis jõuame me päris kindlasti nende planeetideni. Ning kui me tahame jääda siia, sellele lagunevale planeedile koos oma plaanikomiteedega ja tühikut täitvate poliitiliste korraldustega, siis me ka siia jääme.

Mitte kusagil pole Pühakirjades öeldud, et ükskõik kelle või mille poole ei palvetaks, jõuad sa lõpuks ühe ja sama eesmärgini. Taoliseid rumalaid teooriaid võivad propageerida vaid isehakanud õpetajad, kellel ei ole mingit ühendust paramparā, tõeliste õpilaste järgnevuse süsteemiga. Tõeline vaimne õpetaja ei saa öelda, et kõik mõeldavad palvetamise viisid, s. o. kas palvetamine pooljumalate või Kõrgema poole, viib välja ühele ja samale eesmärgile. Lihtsal inimesel on kerge aru saada, et kui ta on võtnud pileti Bombayni, siis saab ta rongiga sõita just nii kaugele, kuhu pilet on makstud ja mitte kaugemale. Isik, kellel on pilet Calcuttani, võib sinna ka jõuda. Kuid kaasaeged nn. õpetajad väidavad, et ükskõik, kui kaugele on võetud vaimne pilet, ikka jõuad sa välja Kõrgema Sihini. Selline ilmalik ja kompromislik pakkumine meelitab ligi rumalaid isikuid, kes puhuvad üles omatehtud vaimse tunnetuse meetodeid, mida Vedalik õpetus ei toeta. Ilma tõeliselt meelestatud vaimselt õpetajalt, kes kuulub tunnustatud jüngrite liini alla, tarkust omandamata, ei ole võimalik saavutada reaalset tulemust. "Bhagavad-gītā" (4.2) ütleb:

"Seega, o, vaenlaste nuhtleja, yoga põhimõtted olid suurtele kuningatele teada. Aga kuna paramparā süsteem on lõhutud, siis näivad need põhimõtted olevat kadunud."

Sel ajal, kui Jumal Śrī Kṛṣṇa tuli maa peale oli bhakti-yoga põhimõtted, millised on "Bhagavad-gītās" defineeritud, moonutatud ning nii pidi Jumal uuesti sisse seadma õpilaste süsteemi. See sai alguse Arjunast, kes oli Jumala kõige lähedasem sõber ja talle pühendunud. Jumal ütles Arjunale selgelt (Bg. 4.3), et "Gītā" põhimõtted olid talle arusaadavad seetõttu, et ta oli Tema sõber ja pühendunu. Teiste sõnadega, mitte keegi, kes ei ole Jumala sõber ning Talle pühendunud, ei suuda mõista "Gītāt". Ainult see, kes käib Arjunaga ühte teed, suudab mõista "Bhagavad-gītāt".

Praegusel ajal on palju neid, kes seda ülevat dialoogi tõlgendada püüavad, kuid sel pole midagi tegemist Arjuna või Jumal Kṛṣṇaga. Nad interpreteerivad "Gītā" värsse nii nagu heaks arvavad ja nõuavad "Gītā" asemel igasuguseid rumalusi. Taolised interpreteerijad ei usu ei Śrī Kṛṣṇasse ega Tema igavesse asupaika. Kuid sellisel juhul, mida võivad nad "Bhagavad-gītāst" seletada?

"Gītā" (7.20) ütleb selge sõnaga, et ainult need, kes on mõistuse kaotanud, palvetavad pooljumalate poole. Kṛṣṇa soovitab rangelt loobuda kõigist teistest palvetamise moodustest ning alistuda täielikult ainult Temale (Bg. 18.66). Need, kes on puhastunud kõigist patustest tegudest võivad omada sedavõrd tugevat usku Kõrgemasse Jumalasse, mis mitte millegi ees tagasi ei kohku. Teised jäävad oma palvetamisviisidega materiaalse sfääri kohale viivitama ja kalduvad õigest teest kõrvale, arvates ekslikult, et kõik teed viivad ühte ja samasse punkti välja.

Selles mantras on väga suure tähtsusega sanskriti sõna sambhavāt, Kõrgema Põhjuse poole palvetamine. Jumal Kṛṣṇa on Jumala Algisiksus ning kõik eksisteeriv tuleneb temast. "Bhagavad-gītās" (10.8) seletab Jumal Iseennast.

Ta ütleb, et Ta on kõige looja, Brahmā, Viṣṇu ja Śiva kaasa arvatud. Ning kuna need materiaalse maailma kolm põhijumalat on loodud Jumala poolt, siis on Tema kõige looja, mis eksisteerib materiaalses ja vaimses maailmas. Ka "Atharva Vedas" on öeldud, et see üks, Kes eksisteeris enne Brahmā loomist ning Kes valgustas Brahmāt Vedaliku tarkusega, oli Jumal Sri Kṛṣṇa. Kõrgem Isiksus tahtis luua elavaid olendeid ning nii lõi Nārāyaṇa kõik olendid. Nārāyaṇast sündis Brahmā. Nārāyaṇa lõi kõik Prajāpatid. Nārāyaṇa lõi Indra. Nārāyaṇa lõi kaheksa Vasut. Nārāyaṇa lõi üksteist Rudrat. Nārāyaṇa lõi kaksteist Ādityat. Nārāyaṇa on Jumal Kṛṣṇa täielik avaldus, Nārāyaṇa ja Kṛṣṇa on üks ja sama. On olemas hilisemaid kirjutisi, kus on öeldud, et Kõrgeim Jumal on Devakī ja Vasudeva poeg. Tema lapsepõlve Devakī ja Vasudevaga ning Tema identsust Nārāyaṇaga kinnitab ka Śrīpāda Śaṅkarācārya, ehkki Śaṅkara ei kuulu Vaiṣṇava ehk isikulise kultuse pooldajate hulka. On olemas veel teisigi kirjalikke allikaid. Näiteks on "Atharva Vedas" kirjutatud järgmist: "Alguses oli ainult Nārāyaṇa. Ei olnud Brāhmat ega Śivat, tuld ega vett. Ei olnud olemas tähti, ei olnud Päikest ega Kuud. Ta ei jää üksi. Ta loob nii nagu Ta seda soovib." "Mokṣa-dharmas" on öeldud: "Ma lõin Prajāpatid ja Rudrad. Neil ei ole minust täielikku teadmist, sest ka nemad on kaetud minu illusoorse energiaga. "Varāha Purāṇas" on öeldud: "Nārāyaṇa on Jumala Kõrgem Isik ning Temast sai alguse neljapealine Brahmā ning samuti Rudra, kellest sai hiljem kõiketeadja."

Nii kinnitab kogu Vedalik kirjandus, et Nārāyaṇa ehk Kṛṣṇa on kõigi põhjuste põhjus. "Brahma-saṁhitās" on samuti öeldud, et Kõrgem Jumal on Śrī Kṛṣṇa. Tema on Govinda, kõigi elusolendite Valgustaja ning Tema on kõigi põhjuste põhjus. Tõeliselt õppinud inimene saab seda teada suurte tarkade käest ja Vedade tunnistustest ning otsustab seega palvetada Jumal Kṛṣṇa nagu Kõik-Kõiges poole.

Isikuid, kes keskenduvad ainult Śrī Kṛṣṇa poole palvetamisele, nimetatakse budhadeks, tõeliselt harituiks. Taolise keskendumiseni võib jõuda, kui kuulata armastuse ja usuga häirimatult ācāryalt transtsendentaalset teadet. See, kelles ei ole usku ega armastust, ei saa jõuda sellise lihtsa tõeni nagu Jumal Kṛṣṇas veendumine. Taolisi uskumatuid inimesi on "Bhagavad-gītās" (9.11) kirjeldatud nagu mūḍhasid, rumalad nagu eeslid. On öeldud, et mūḍhad pilkavad Jumaluse isikut, sest neil puuduvad täielikud teadmised, mida on võimalik saada ainult häirimatult ācāryalt. Sellel, keda häirib materiaalse maailma veekeerise taoline liikumine, pole olemas omadusi, mille abil saadakse ācāryaks.

Enne "Bhagavad-gītāst" kuulmist oli Arjuna veekeerisest häiritud, — reaktsioon, mille tekitas armastus perekonna, ühiskonna ja riigi vastu, — ning tahtis saada selle maailma mehena filantroobiks ja vägivalla vastu võitlejaks. Kuid siis sai temast peale Kõrgemalt Isikult Vedaliku tarkuse kuulamist budha. Ta muutis meelt ning temast sai jumal Kṛṣṇa kummardaja, kes oli ise kujundanud Kurukṣetra Lahingu. Arjuna kummardas Jumalat, võideldes oma sugulaste vastu ja temast sai Jumalale pühendunu. Sellised saavutused on võimalikud ainult siis, kui palvetatakse tõelise ja mitte mingi fabritseeritud Kṛṣṇa poole, kelle on ametisse pühitsenud rumalad inimesed, kellel pole aimugi Kṛṣṇa-teadvusest, mida on kirjeldatud "Bhagavad-gītās" ja "Śrīmad-Bhāgavatamis".

"Vedānta-sūtra" järgi onsambhūta sünni ja toitvuse allikas ning reservuaar peale anhilatsiooni. "Śrīmad-Bhāgavatamis", mis on "Vedānta-sūtrate" kommentaar sama autori poolt, on öeldud, et kõikide emotsioonide allikas ei ole mitte surnud kivi, vaid abhijña, ehk teadvust omav. Seetõttu ütleb Algjumal Śrī Kṛṣṇa "Bhagavad-gītās", (7.26) et Ta on täielikult teadlik minevikust, olevikust ja tulevikust ning, et mitte keegi, kaasa arvatud taolised pooljumalad nagu Śiva ja Brahmā, ei tunne Teda täielikult. Need, kes on häiritud materiaalse eksistentsi sidemetest ei saa Teda täielikult tunda. Sellised poolharitud vaimsed õpetajad püüavad teha mingit kompromissi ning muudavad inimmassid jumaldamise objektiks. Nad ei tea, et selline inimmasside jumaldamine ei ole võimalik, samuti ei ole inimmass perfektne. See kõik sarnaneb vee valamisega puu lehtedele, selle asemel, et kasta juuri. Jumaldamise loomulik tee oleks vee valamine tolle puu juurtele, millest lehed kasvavad. Kuid tänapäeva krooniliselt häiritud juhid huvituvad rohkem lehtedest, kui juurtest ning seetõttu sureb puu toidu puuduse kätte, hoolimata sellest, et pidevalt lehti kastetakse.

"Śrī Īśopanisad" soovitab meil valada vett juurele, kogu Idanemise Allikale. Inimeste jumaldamine nende keha eest hoolitsemise teel, mis ei saa kunagi olla täiuslik, on palju väiksema tähtsusega, kui hinge teenimine. Hing on juur, millest kasvab välja erinevaid kehasid, vastavalt karma seadusele ehk materiaalsele reaktsioonile. Kui inimolendeid teenitakse vaid arstliku abiga, sotsiaalsete mugavuste ja hariduslike soodustustega, samal ajal aga lõigatakse tapamajas vaeste loomade kõrisid läbi, siis ei lisa see inimkonna teenimisele mitte midagi väärtuslikku.

Inimolend kannatab sünni ja surma, vanaduse ja haiguste tõttu pidevalt, vahetades vaid keha. Elu inimese kujul on võimalus selle materiaalse eksistentsi viletsusest pääsemiseks. Seda on võimalik teha, taastades uuesti elusolendi sidemed Jumalaga.

Upaniṣadid juhivad meie tähelepanu kaudselt Algjumal Śrī Kṛṣṇale, "Bhagavad-gītā", mis on kõigi Upaniṣadide kokkuvõte, toob Śrī Kṛṣṇa otseselt esile. Seetõttu peaks inimene "Gītāst" või "Śrīmad-Bhāgavatamist" kuulama Kṛṣṇast nagu Ta on, mis aitaks puhastada ta mõistust kõigist rüvetatud asjadest. "Śrīmad-Bhāgavatam" ütleb: "Jumala tegudest kuulmine juhib Jumala tähelepanu pühendunule. Ning Jumal, kes asub kõigi elusolendite südames, aitab pühendunut, andes talle kätte õige suuna. "Sama kinnitab ka "Bhagavad-gītā" (10.10).

Too Jumala poolt antud sisemine suund puhastab uskliku südame kõigist räpastest asjadest, mida on tekitanud materiaalsete kirgede ja rumaluse erinevad vormid. Mittepühendunut juhivad kirg ja rumalus. Kire kaudu ei ole võimalik eralduda materiaalsest jaatusest, rumaluse tõttu pole aga võimalik teada, kes tegelikult ollakse ja kes on Jumal. Seega pole kire võimuses oleval inimesel võimalik jõuda eneseteostuseni, ükskõik kui palju siin ka ei mängitaks religioosse inimese osa. Pühendunu on Jumala armu läbi kire ja rumaluse tujudest päästetud ning saavutab headuse, mis on täiusliku brahmāṇi märk. Selliste brahmaṇlike omadusteni on võimalik jõuda kõigil, kes käivad usu teed tõelise vaimse õpetaja juhatuse all. "Śrīmad-Bhāgavatam" (2.4.18) ütleb:

"Iga madalalsündinu olend võib saada puhastatuks läbi Jumala andunud teenimise, kuna Jumal on kõikvõimas."

Brahmaṇlike omaduste esimeseks märgiks on see, et inimene muutub õnnelikuks ja jumalateenistusel entusiastlikuks. Kogu Jumala teadus rullub tema ees lahti. Ning teades sel viisil Jumala teadusest, vabaneb ta pikkamööda kõigist oma materiaalsetest seotustest ning tema kahtlev mõistus muutub kristallselgeks. Sellel astmel võib saada vabanenud hingeks ning näha Jumalat igal sammul. See on sambhavāti täiuslikkus, mida on kirjeldatud selles mantras.