Kuues Mantra

Siin on mahā-bhāgavata seletus. See on suur isiksus, kes näeb kõike ühenduses Kõrgema Jumala Isiksusega. On kolm astet Jumala Kõrgeima Isiksuse kohaloleku tunnetamisel. Neist esimene, kaniṣṭha-adhikārī, on isik, kes on Jumala tunnetamise madalaimal astmel, kes läheb palvetamiseks ühte kohta, nagu näiteks templisse, kirikusse või mosheesse, vastavalt oma usu tüübile ning palvetab seal pühakirja ettekirjutuste kohaselt. Sellised usklikud arvavad, et Jumal asub palvetamise kohas ja ei kusagil mujal. Sellised pühendunud ei saa jõuda äratundmisele, ega mõista ka Kõrgeima Jumala tunnetamise tingimusi. Nad järgivad rutiinselt eeskirju ning tülitsevad omavahel, väites, et üks kindel palvetamise viis on teistest parem. Neid kaniṣṭha-adhikārīsid, kes on pühendumise madalamail astmel, nimetatakse materialistlikeks pühendunuiks ehk neiks, kes parasjagu püüavad ületada materiaalsuse piiri, et jõuda vaimsele tasemele.

Kaniṣṭha-adhikārīdest järgmisel astmel on madhyama-adhikārīd. Nemad järgivad ühenduses Kõrgeima Jumalaga järgnevat nelja põhimõtet: 1) Nad näevad kõigepealt Kõrgeimat Jumalat, 2) Nad näevad järgmisena Jumalaile pühendunuid, 3) Nad näevad ka rumalaid, kellel pole mingeid teadmisi Jumalast, 4) Nad näevad ateiste, kes ei usu Jumalasse ning kes vihkavad pühendunuid.

Madhyama-adhikārī pühendunu suhtub ülalmainitud nelja põhimõttesse erinevalt. Ta armastab palavalt Jumalat, pidades Teda armastuse objektiks ning loob sõprust teiste pühendunutega. Ta püüab äratada uinuvat Jumalaarmastust rumalate südameis, kuid ei lähene ateistidele, kes hakkavad neid pilkama juba ainuüksi Jumala nime kuuldes.

Madhyama-adhikārīst kõrgemal astmel on uttama-adhikārī, too, kes näeb kõike olevana ühenduses Jumalaga. Ta ei tee erilist vahet ateisti ja teoisti vahel, vaid näeb kõike ühenduses Jumalaga. Ta teab, et paljuõppinud brāhmaṇi ning tänaval hulkuva koera vahel pole erilist vahet, sest mõlemad on jumalast, ehkki oma tegude tulemustena erinevas kehastustes. Brāhmaṇ, Jumala osake, ei ole Jumala poolt antud vähest vabadust valesti kasutanud, kuid koer on seda teinud ning seega saanud karistada looduse seaduse poolt, saades koera kuju. Mõtlemata koera ja brāhmaṇi tegudest, püüab uttama-adhikārī olla hea mõlema vastu. Sellist õppinud Jumalale pühendunut ei vii eksiteele nende materiaalsed kujud.

Need, kes usuvad kõige ühtsusesse ja loovad sõprust nagu uttama-adhikārī, kuid kelle käitumine puudutab vaid keha, on vaid võltsid filantroobid. Üleüldise vendluse põhimõtet tuleb õppida uttama-adhikārīlt ja mitte rumalailt inimestelt, kellel pole õiget ettekujutlust ei Üksikhingest ega Ülihingest, Kõrgeima Jumala levimisest ega tema olemisest kõikjal.

Antud mantras on selgelt öeldud, et inimene peab vaatlema või nägema. See tähendab, et peab järgima ācāryat, täiuslikkuseni jõudnud õpetajat. Täpne vaste sellele on anupaśyati. Paśyati tähendab jälgimist. Vaatlema ei pea mitte ainult silmadega. Silmad ei näe oma materiaalsete puuduste tõttu midagi korralikult. Ei ole võimalik näha, võtmata kuulda kõrgeimat allikat. Kõrgeim allikas on Vedalik tarkus, millest on rääkinud Jumal Ise. See tõde on meieni jõudnud jüngrite kaudu; Jumalalt Brahmāle, Brahmālt Nāradale, Nāradalt Vyāsale ja Vyāsalt paljudele tema õpilastele. Varem polnud tarvidust Vedade sõnumit kirja panna, sest inimesed olid intelligentsemad ja nende mälu oli parem, nad võisid õpetust järgida, olles kuulnud vaid ühe korra vaimse õpetaja sõnu.

Praegusel ajal on palju pühakirjade kommentaare, kuid enamus neist ei ole kooskõlas Śrīla Vyāsadevaga, kes algselt õpetas Vedaliku tarkust. Lõplik, kõige täiuslikum ja hiilgavam Śrīla Vyāsadeva töö on "Śrīmad-Bhāgavatam", mis on "Vedānta-sūtra" õige kommentaar. Samuti on olemas "Bhagavad-gītā", kus on Vyāsadeva poolt kirja pandud Jumala enese sõnad. Need on tähtsaimad pühakirjad ning kõik ülejäänud kommentaarid, mis ei kinnita "Gītā" või "Śrīmad-Bhāgavatami" põhimõtteid, ei ole usaldusväärsed. Upaniṣadid, "Vedānta", Veda, "Bhagavad-gītā" ja "Śrīmad- Bhāgavatami" vahel on täielik kooskõla. Seetõttu ei tohiks keegi teha järeldusi Vedade kohta ilma Vyāsadeva liini liikmete õpetuseta või vähemalt nende nõuandeta, kes usuvad Jumala Isiksusse ning Tema erinevatesse energiatesse.

Ainult vabanenud seisundisse jõudnu võib "Gītā" (6.9) järgi saada uttama-adhikārīka ning on võimeline nägema kõigis olendeis oma vendi. Sellest ei saa aru saada poliitikud, kellel on alati materiaalsed eesmärgid. Vabanenud seisundi jäljendamine on välise keha teenimine näiteks kuulsuse või millegi muu taolise saavutamiseks, kuid see ei teeni vaimset hinge. Sellised jäljendajad ei tea midagi vaimsest maailmast. Uttama-adhikārī näeb igas olendis hinge ning teenib teda nagu hinge, millega kaasneb automaatselt kõik väline.