Kaheksas Mantra

Siin on Jumala Absoluutse Isiku transtsendentaalse ja igavese vormi kirjeldus. Kõrgem Jumal ei ole vormitu. Tal on Tema transtsendentaalne vorm, mis ei sarnane ilmalikule. Elavad on saanud oma kehad materiaalselt looduselt ning nad töötavad nagu masinad. Keha füsioloogiline ja anatoomiline ehitus omab mehaanilist struktuuri soonte ja kõige muu kaasnevaga. Jumala transtsendentaalses kehas pole midagi, mis sarnaneks soontega. On selgelt öeldud, et ta on kehatu. See tähendab, et tema keha ja hinge vahel ei ole mingit vahet, samuti pole Ta saanud oma keha looduselt nagu meie. Kehalise elu materiaalses kontseptsioonis on hing erinev jämedast välisest kestast ja peenest mõistusest. Kõrgem Jumal on taolisest eraldusest siiski erinev. Kõrgema Jumala puhul ei ole vaimu ja keha vahel mingit vahet. Ta on Lõplik Tervik ja Tema vaim ning keha ja Tema Ise on üks.

"Brahma-saṁhitās" on Kõrgema Jumala keha kirjeldatud samal kombel. Seal on Teda kirjeldatud nagu sac-cid-ānanda-vigrahat. See tähendab, et ta esindab transtsendentaalset eksistentsi, tarkust ja õndsust. Vedalikus kirjanduses on öeldud, et Tal on täiesti eriline transtsendentaalne keha ning seetõttu on Teda kirjeldatud kehatuna. Tema kehatus tähendab, et Tal ei ole meiega sarnanevat kuju või vormi, mida me võiksime tajuda. Edasi on "Brahma- saṁhitās" öeldud, et Jumal võib kõigi oma keha osadega teha seda, mida ta ise soovib. On öeldud, et Ta võib ükskõik millise kehaosaga teha teiste meelte tööd. See tähendab, et Jumal võib Oma kätega käia ja võtta vastu asju jalgadega. Ta võib Oma käte ja jalgadega näha ning süüa silmadega. Śruti mantras on öeldud, et Tema käed ja jalad ei sarnane meie omadega, need on erinevad, kuid nende abil saab Ta vastu võtta, mida iganes me talle pakume ning, et Ta käib kiiremini kõigist. "Śrī Īśopaniṣadi" kaheksas mantra kinnitab seda, öeldes, et Ta on kõikvõimas.

Jumala palvekuju, arcā-vigraha, mis on pandud templitesse üles ācārjade poolt, kes on Jumalani jõudnud seitsmendas mantras kirjeldatud viisil, ei ole samuti erinev Jumala algupärasest kujust. Jumala algupärane kuju on Śrī Kṛṣṇa. Śrī Kṛṣṇa levib lõputu arvu kujude näol, nagu näiteks Baladeva, Rāma, Nṛsiṁha, Varāha jne., kuid kõik need on Jumala Isik.

Seega on arcā-vigraha, mille poole palvetatakse templites, Jumala levimise vorm. Palvetades arcā-vigraha poole võib jõuda Jumalani, kes võtab teenimise vastu oma kõikvõimsa energia abil ning ei tee ühtegi etteheidet. Arcā-vigraha laskub ācāryade, pühade õpetajate palvel, ning tegutseb täpselt Tema kõikvõimsa energia abil. Rumalad inimesed, kellel pole aimu nendest "Śrī Iśopaniṣadi" mantratest ega teistest śruti-mantratest, arvavad, et arcā-vigraha, kelle poole palvetavad pühendunud, on tehtud materiaalsest ainest. Rumalate inimeste puuduliku nägemise jaoks või kaniṣṭha-adhikāride meelest on kuju materiaalne. Kuid sellised väheste teadmistega inimesed ei tea, et Jumal, olles kõiketeadja ja kõikvõimas, võib muundada vaimu aineks ja vastupidi, nagu Ta soovib.

"Bhagavad-gītās" (9.11-12) kahetseb Jumal väheste teadmistega inimeste halvenenud olukorda, kes peavad Jumala keha materiaalseks, kuna Ta tuleb alla sellesse maailma inimese kujul. Sellised vähese informatsiooniga inimesed ei tea Jumala kõikvõimsusest. Seetõttu ei avalda Jumal end mõtlejatele kogu oma olekus. Teda on võimalik tunnetada ainult vastavalt Temale alistumise määrale. Ning inimolendite tingimused on halvenenud ainult tänu sellele, et me oleme unustanud oma sidemed Jumalaga.

Selles mantras nagu paljudes teistes Vedade mantrates on selgelt öeldud, et Jumal annab inimestele soovid ning täidab siis need vastavalt inimeste omadustele. Kui inimene tahab saada ülemkohtu prokuröriks, siis ei pea tal olema mitte ainult sobivad omadused selleks, vaid sõltub ka autoriteedist, kes määrab talle selle tiitli. Ainult vajalike teadmiste omandamisest on vähe, et seda positsiooni tõeliselt saavutada. Sellele kohale määratakse inimene kõrgema autoriteedi poolt. Samuti määrab Jumal inimolendile naudinguid vastavalt tema omadustele, teiste sõnadega — karma seaduse põhjal. Kuid neist omadustest on Jumala armuta siiski vähe.

Harilikult ei tea inimene, mida Jumalalt paluda või millise koha jaoks end ette valmistada. Kui aga too inimolend teab enesele määratud kohta, siis palub ta, et teda võetaks vastu Jumala transtsendentaalsesse liitu, et Teda armastusega teenida. Selle asemel, et paluda just seda, palub inimolend materiaalse looduse mõjutustel paljusid teisi asju ning tema mõistust on "Bhagavad-gītās" (2.41) kirjeldatud kui jagunenud või viltust. Vaimne intelligents on üks, kuid selle vastandeid on palju. "Śrīmad-Bhāgavatamis" on öeldud, et isik, kes on võlutud välise energia ajutisest ilust, unustab oma tõelise eesmärgi, milleks on tagasiminek Jumala juurde. Unustanud selle, püütakse kõike korraldada erinevate plaanide ja programmide järgi, mida on võrreldud lõputu mõtisklemisega juba läbimõeldud keeldumise üle. Kuid Jumal on nii armuline, et Ta laseb unustaval elusolendil seda teha ilma tema tegutsemisesse vahele segamata. Kui elusolend tahab minna põrgusse, siis laseb Jumal temal sinna ka minna, ilma vahele segamata; ning kui ta tahab minna tagasi koju, tagasi Jumala juurde, siis aitab Jumal teda selleski.

Jumalat on siin kirjeldatud sõnaga paribhūḥ, suurim kõigist. Teisi elusolendeid on aga kirjeldatud nagu kerjuseid, kes Teda paluvad. Ning Jumal täidab nende palved. Kui teised elusolendid oleksid Jumalaga võrdse võimuga, kui nad oleksid sama kõikvõimsad, kõiketeadjad, siis ei saaks kõne alla tullagi Jumalalt nn. vabastamise kerjamine. Inimolendi tõeline vabanemine on tagasitulek Jumala juurde. Kui vabanemist kujutatakse ette millegi abstraktsena, siis jääb see vaid müüdiks ning kerjamine meelte rahuldamise tarbeks võib jätkuda igavesti; kuni kerjus ei tule mõistusele ega tunneta enesele tegelikult määratud kohta.

Kõrgem Jumal on enesega rahulduv. Kui Jumal Kṛṣṇa ilmus 5 000 aastat tagasi maa peale, siis tõi Ta erinevate tegudega esile kõik Jumaluse avaldused. Oma lapsepõlves tappis Ta mitu võimsat deemonit, mille juures ei tulnud kõne allagi taolise jõu saamine mingist teisest allikast. Ta tõstis ülesse Govardhana künka, ta tantsis koos gopīdega, ilma, et teda oleks ühiskonna poolt kuidagi piiratud või, et keegi oleks talle kuidagi saanud etteheiteid teha. Ja ehkki gopīd lähenesid talle rikkaliku armastusega, kiitis Jumal Kṛṣṇa ühinemist gopīdega isegi Jumal Caitanya, keda tunti range sannyāsinina ning jüngrite ettekirjutuste paindumatu järgijana. Selle kinnituseks on "Śrī Iśopaniṣadis" öeldud, et Jumal on śuddham (antiseptiline) ja apāpa-viddham (raviv), puhas ja rüvetamatu. Antiseptiline on ta selles mõttes, et kui mõni selle maailma ebapuhas olend Teda puudutab, siis saab ta puhtaks. Sõna raviv viitab Tema liidule, millest räägitakse "Bhagavad-gītās" (9.30-31). On öeldud, et isegi piinlikult täpne ja hoolas pühendunu võib olla algselt olnud sudurācāra, halvasti käituv. Sellest hoolimata võetakse ta vastu, sest ta on õigel teel. Selline on Jumala liidu raviv toime. Jumal on apāpa-viddham, mis tähendab, et mingisugune patt ei saa Teda puudutada. Isegi kui Ta teeb midagi, mis võib näida patusena on need teod puhtad ning ei tule kõne allagi, et Jumal oleks ekslik. Ta on puhtaim kõigist ning tihti võrreldakse Teda Päikesega. Päike eraldab niiskust maailma kõige erinevamatest ja puutumatutest paikadest, kuid jääb ise puhtaks. Ta puhastab ebameeldivaid asju neid steriliseerides. Kui juba Päike on sedavõrd võimas, olles vaid materiaalne objekt, siis võime me kujutleda Kõikvõimsa Jumala puhtust ja jõudu.