1

Läbi aegade on Läänemaailmas populariseeritud mitmeid joogaõpetussüsteeme, ning erilise hoo on see suundumus saavutanud käesoleval sajandil, kuid nende paljususele vaatamata pole õigupoolest ükski neist õpetanud jooga täiuslikkust. Ent "Bhagavad-gītās" annab Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa isiklikult Arjunale edasi õpetuse täiuslikust joogast. Kui meiegi tahame osa saada täiuslikust joogasüsteemist, siis "Bhagavad- gītāst" leiame me sellekohase autoriteetse, Ülima Isiksuse enda poolt antud õpetuse.

On kindlasti märkimisväärne, et teadmised jooga täiuslikkusest anti edasi keset lahinguvälja. See anti edasi sõdalasele Arjunale vahetult enne tema astumist vennatapu sõtta. Lähtudes tunnete tasandilt heitles ta mõttega "Miks peaksin ma astuma võitlusse oma enda sugulaste vastu?" Kuid vastumeelsus selleks oli tingitud vaid Arjuna illusioonidest, ning et vabastada Arjuna neist pettekujutelmadest, jutustas Śrī Kṛṣṇa talle "Bhagavad-gītā". Ja me võime vaid kujutleda kui lühikese aja jooksul see kõik pidi toimuma! Mõlemad võitluspooled olid end juba lahinguks valmis seadnud, nii et "Bhagavad-gītā" jutustamiseks võis jääda äärmisel juhul tund. Ning selle ainsa tunni jooksul arutleti läbi kogu "Bhagavad-gītā", selle ainsa tunniga andis Śrī Kṛṣṇa oma sõbrale Arjunale edasi täiusliku õpetuse kõrgeimast joogasüsteemist. Ning pärast seda põhjalikku vestlust vabanes Arjuna kõigist oma kahtlustest ja oli valmis astuma võitlusse.

Ometigi, kui Arjuna kuulis meditatsioonijooga süsteemi seletust — kuidas istuda, kuidas hoida selg sirge, kuidas hoida silmad poolsuletult ja kuidas suunata oma pilk ninaotsale oma tähelepanu häirimatult — ning et seda kõike tuleb teha mõnes üksikus eraldatud paigas; lausus ta:

"Oo Madhusūdana, see joogasüsteem, mida Sa mulle kirjeldasid, pole minu jaoks kasutatav ega väljakannatatav, sest mu mõistus on rahutu ja ebapüsiv." (Bg. 6.33) See on tähtis lause. Me ei tohi kunagi unustada, et me asume materiaalse maailma tingimustes, kus meie mõistuse keskendamist pidevalt häiritakse. Me ei viibi tegelikult just kuigi mugavas olukorras. Me mõtleme pidevalt, et oma olukorda muutes vabaneme me vaimu häirivatest teguritest, ning arvame, et teatud kindla tasemeni jõudnuina nad meie jaoks kaovad, kuid materiaalse maailma loomuseks on see, et me ei saa meelehärmi tekitavast eales vabaneda. Meie häda seisneb tõsiasjas, et me püüame pidevalt leida oma probleemidele lahendust, ent see materiaalne maailm on kord juba nii loodud, et neid lahendusi ei saagi siin leida.

Ilma igasuguse varjamiseta ütleb Arjuna otsekoheselt välja, et joogasüsteem, mida Kṛṣṇa talle kirjeldab, on tema jaoks kasutuskõlbmatu. On seejuures märkimisväärne, et Kṛṣṇaga kõneldes pöördub Arjuna Tema kui Madhusūdana poole, viidates sellega Jumalale kui deemon Madhu tapjale. Tõepoolest, Jumalal on lugematul arvul erinevaid nimesid, mis tihti on antud mõne Tema teo järgi. Ning kuna Jumal sooritab lugematul arvul erinevaid tegusid, on seega ka loomulik, et Tal on lugematul arvul erinevaid nimesid. Meie, olles vaid väikesed osakesed Jumalast, ei suuda meenutada isegi mitte seda, kui paljudes tegevustes oleme me alates oma lapsepõlvest osalenud. Jumal aga, kes on igavene ja piiramatu, on ka piiramatu arvu tegevuste sooritaja, omades vastavalt neile ka piiramatul hulgal erinevaid nimesid, millistest keskne on Kṛṣṇa. Miks pöördub aga Arjuna siis Tema kui Madhusūdana poole, kui olles Tema sõber võiks ta seda teha ka otseselt kui Kṛṣṇa? Vastus seisneb selles, et Arjuna peab oma mõistust samasuguseks deemoniks nagu Madhu. Kui Kṛṣṇa hävitaks sellegi deemoni, siis suudaks Arjunagi saavutada jooga täiuslikkuse. Arjuna on otsekui ütlemas: "Minu mõistus on palju tugevam kui oli deemon Madhu. Ma palun, kui Sa hävitaksid sellegi deemoni, siis võiksin minagi Sinu kirjeldatud joogasüsteemi läbi saavutada täiuslikkuse." Isegi sellise suure isiksuse nagu Arjuna mõistus on pidevalt häiritud:

"Oo Kṛṣṇa, mu mõistus on rahutu ja püsimatu, ning väga tugev, et alistada seda tundub mulle raskem veel kui ohjeldada tuult." (Bg. 6.34)

On ju tõesti tõsi, et mõistus jagab meile lakkamatult uusi korraldusi, käskides meil minna sinna või tulla tagasi ja teha seda või teist — ta räägib meile pidevalt kuspoole pöörduda. Joogasüsteemi olemuseks ja lõppeesmärgiks aga ongi kontrolli saavutamine selle kergelthäiritava mõistuse üle. Meditatsioonijooga õpetuse kohaselt meditatsioonis saavutatakse mõistuse üle kontroll Ülihingele keskendudes — see ongi kogu joogaõpetuse eesmärk. Arjuna ent ütleb, et tema mõistuse üle kontrolli saavutamine on raskem kui tuule peatamine — me võime kujutleda kuidas inimene võiks väljasirutatud käsi püüda tormi paigale sundida. Kas võime me sellisest ütlusest siis järeldada, et Arjuna pole veel lihtsalt jõudnud piisavalt kõrgele tasemele, et hakata suunama mõistust oma kontrolli alla? Ei, tegelikult pole meil vähimatki arusaama Arjuna tohututest võimetest, lõppude lõpuks oli ta ju ikkagi üks Jumala Kõrgeima Isiksuse lähedasemaid sõpru. See on väga kõrge positsioon, mida ei saa saavutada ilma rohkete väljaarendatud võimeteta. Pealegi teame me, et Arjuna oli tunnustatud ja kuulus sõdalane ja väejuht. Tal oli niivõrd kõrgelt arenenud teadvus, et ta suutis kuulata ja mõista kogu "Bhagavad-gītāt" üheainsa tunniga, samas kui paljud tänapäeva teadlased ei suuda seda mõista ka kogu elu uurides. Ometi arvas Arjuna, et mõistust kontrollima ei ole ta lihtsalt suuteline. Kuidas võiksime siis me arvata, et mis ei olnud võimalik Arjunale märksa kõrgemalt arenenud ajastul, on siiski võimalik meile meie degenereerunud ajastul? Mitte hetkekski ei tohiks me arvata, et me kuulume Arjunaga samasse kategooriasse või et me asume temaga samal tasandil. Meie tasand on tuhat korda madalam.

Ehkki pole säilinud ühtki ülestähendust selle kohta, et Arjuna oleks eales joogat praktiseerinud, teame me, et Kṛṣṇa silmis oli Arjuna ainus, kes oli võimeline mõistma "Bhagavad-gītāt". Milles seisnes siis Arjuna võimekus? "Sina oled Minu pühendunu. Sina oled Minu kallis sõber," lausus Śrī Kṛṣṇa. Ja vaatamata sellele keeldus Arjuna praktiseerimast talle Śrī Kṛṣṇa poolt kirjeldatud joogasüsteemi. Mida peame me sellest siis järeldama? Peame me heituma tunnistades, et mõistust polegi eal võimalik kontrollida? Ei, mõistust on võimalik kontrollida ja vahendiks kontrolli saavutamisel on Kṛṣṇa teadvus. Mõistus tuleb fikseerida Kṛṣṇale. Niivõrd kui see on kinnistunud Kṛṣṇale, niivõrd lähedal ollakse ka jooga täiuslikkusele.

Nüüd "Śrīmad-Bhāgavatami" poole pöördudes leiame me selle Kaheteistkümnendas Laulus Śukadeva Gosvāmī rääkimas Mahārāja Parīkṣitile, et inimkonna kuldsel ajastul, Satyayugal, oli inimeste tavapäraseks elupikkuseks sada tuhat aastat, ning tolle aja kõrgemalt arenenud elusolendid, kes elasid sellise vanuseni, suutsid taolist joogaõpetust ka rakendada. Kuid see, mis saavutati Satya-yugas meditatsioonijoogaga; ja järgnevas, Tretā-yugas, suuri ohverdusi tuues; ning sellele järgnevas Dvāpara-yugas templipalvustega; on praegusel Kali-yuga ajastul saavutatav lihtsalt hari-kīrtanaga, Jumala nimede laulmisega. Autoriteetsetest allikatest leiame me selge kinnituse, et käesoleva ajastu jooga täiuslikkus seisneb laulmises Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare.

Tänapäeval elavad paljud inimesed vaid viiskümmend — kuuskümmend aastat, ning vaid vähestel õnnestub elada kaheksakümmend, või enim sada aastat. Lisaks kõigele on need lühikesed aastat täis muresid ja vaevu; raskusi sõdade, katkude, nälja ja paljude teiste hädade tõttu. Me ei oma just kuigi suurt arukust ning samas oleme ka õnnetud. Need on Kali- yuga, degradeerumisajastu inimesele tüüpilised omadused. Nii et otse öeldes ei suuda me kunagi jõuda eduni Kṛṣṇa poolt kirjeldatud meditatsioonijooga süsteemi läbi. Äärmisel juhul suudame me selle õpetuse mõne pseudokohanduse kaudu rahuldada oma teatuid meeleoludest tulenevaid soove. Samas maksavad aga inimesed suuri rahasummasid, et võtta osa teatud võimelemisharjutuste ja hingamiskontrolli tundidest, ning nad õnnelikud teadmises, et suudavad sedasi pikendada mõne aasta võrra oma elu või nautida seeläbi paremini seksuaalvahekordi. Me peame mõistma, et tegelik joogaõpetus ei seisne selles. Käesoleval ajastul ei saa me täiuslikult rakendada meditatsioonijoogat, ent kõik selle läbi saavutatud täiuslikkused on kätte saadavad bhakti-jooga praktiseerimise kaudu, mis on Kṛṣṇa teadvuse ülev ja puhastav protsess ja mille tähtsaim osa on mantra-jooga, Śrī Kṛṣṇa ülistus Hare Kṛṣṇa mantra laulmise läbi. Seda on soovitatud Vedakirjanduse teostes ning suurte autoriteetide nagu Caitanya Mahāprabhu poolt. "Bhagavad-gītā" kinnitab seejuures, et mahātmād, kõrgelt arenenud hinged, on pidevalt hõivatud Jumalale ülistuse laulmisega. Kui keegi tahab saada mahātmāks Vedakirjanduse, "Bhagavad-gītā" ja suurte autoriteetide määratluse kohaselt, siis peab ta omaks võtma Kṛṣṇa teadvustamise protsessi ja laulma Hare Kṛṣṇa mantrat. Kuid kui me rahuldume meditatsioonist etenduse tegemisega, istudes ülimalt sirgelt lootose asendis, viies end sedasi transsi nagu mõni lavaartist, on see hoopis midagi muud. Me peame mõistma, et taolistel meditatsioonishow'del pole midagi ühist tegeliku jooga täiuslikkusega. Materiaalset haigust ei saa ravida tehisliku ravimiga, me peame otsima tõelist ravimit otse Kṛṣṇalt.