TEXT 2
sañjaya uvāca
dṛṣṭvā tu pāṇḍavānīkaṁ
vyūḍhaṁ duryodhanas tadā
ācāryam upasaṅgamya
rājā vacanam abravīt
sañjayaḥ uvāca — Sañjaya ütles; dṛṣṭvā — olles näinud; tu — aga; pāṇḍava- anīkam — Pāṇḍavate sõdureid; vyūḍham — ühtselt üles rivistatud; duryodhanaḥ — kuningas Duryodhana; tadā — sel ajal; ācāryam — õpetaja; upasaṅgamya — lähenedes; rājā — kuningas; vacanam — sõnad; abravīt — lausus.
Sañjaya vastas: Oo, kuningas, näinud Pāṇḍu poegade armeed ühtselt üles rivistatuna, läks kuningas Duryodhana oma õpetaja juurde ja lausus järgmised sõnad.
Dhṛtarāṣṭra oli sünnist saadik pime. Kahjuks oli ta jäetud ilma ka vaimsest nägemisest. Ta teadis väga hästi, et ka tema pojad olid religiooni suhtes samavõrd pimedad, ning oli kindel, et nad ei jõuaks iial ühiste arusaamadeni Pāṇḍavatega, kes olid sünnist saadik elanud jumalakartlikku elu. Sellegipoolest kahtles ta ikka veel püha palverännakute paiga mõjus ning Sañjaya mõistis põhjuseid, miks Dhṛtarāṣṭra esitas sellise küsimuse olukorra kohta lahinguväljal. Sañjaya tahtis seetõttu meeleheites kuningat innustada ja kinnitas, et tema pojad ei lähe püha paiga mõjust hoolimata välja mingisugusele kompromissile. Ta teatas kuningale, et nähes Pāṇḍavate sõjalist jõudu, läks tema poeg Duryodhana koheselt oma ülemjuhataja Droṇācārya juurde, et teatada asjade seisust. Ehkki Duryodhana oli kuningas, pidi ta olukorra tõsiduse tõttu siiski ülemjuhataja juurde minema. Seepärast sobis ta suurepäraselt poliitikuks. Kuid Duryodhana diplomaatlik teesklus ei suutnud varjata tema tegelikku hirmu, mis oli teda vallanud, nähes Pāṇḍavate sõjalist jõudu.