TEXT 1
arjuna uvāca
evaṁ satata-yuktā ye
bhaktās tvāṁ paryupāsate
ye cāpy akṣaram avyaktaṁ
teṣāṁ ke yoga-vittamāḥ
arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; evam — sel viisil; satata — alati; yuktāḥ — hõivatud; ye — need, kes; bhaktāḥ — pühendunud; tvām — Sind; paryupāsate — kummardavad vastavalt ettekirjutustele; ye — need, kes; ca — samuti; api — taas; akṣaram — väljaspool meeli; avyaktam — mitteavaldunud; teṣām — nende; ke — kes; yoga-vit-tamāḥ — jooga tundmises täiuslikuimad.
Arjuna küsis: Keda peetakse täiuslikumaks – kas neid, kes on alati vastavalt ettekirjutustele hõivatud Sinu pühendunud teenimisega, või neid, kes kummardavad impersonaalset Brahmanit, mitteavaldunut?
Kṛṣṇa on selgitanud Oma isiksuslikku, mitteisiksuslikku ja kõiksuse aspekti ning erinevaid pühendunute ja joogide kategooriaid. Laias plaanis võib transtsendentalistid jagada kahte gruppi: impersonalistid ja personalistid. Personalistidest pühendunud rakendavad kogu oma energia Kõigekõrgema Jumala teenimisse. Kaudselt rakendab end Kṛṣṇa teenimisse ka impersonalist, kuid tema meditatsioon on suunatud impersonaalsele Brahmanile, mitteavaldunule.
Sellest peatükist saame me teada, et kõikidest erinevatest Absoluutse Tõe teadvustamise protsessidest on kõrgeimaks bhakti-jooga ehk pühendunud teenimine. Kui inimene soovib vähegi suhelda Jumala Kõrgeima Isiksusega, siis peab ta algust tegema pühendunud teenimisega.
Neid, kes teenivad pühendunult otseselt Kõigekõrgemat Jumalat, nimetatakse personalistideks. Neid, kes mediteerivad impersonaalsele Brahmanile, nimetatakse impersonalistideks. Arjuna esitab siin küsimuse, kumb neist meetoditest on parem. Absoluutse Tõe teadvustamiseks on erinevaid teid, kuid selles peatükis näitab Kṛṣṇa, et bhakti-jooga ehk Tema pühendunud teenimine on neist kõigist kõrgeim. See on kõige otsesem ning lihtsaim viis Jumalaga suhtlemiseks.
„Bhagavad-gītā" teises peatükis selgitas Kõigekõrgem Jumal, et elusolend ei ole mitte materiaalne keha, vaid vaimne säde, ning et Absoluutne Tõde on vaimne tervik. Seitsmendas peatükis rääkis Ta, et elusolend on kõrgeima terviku lahutamatu osake ning soovitas kogu oma tähelepanu pöörata sellele tervikule. Kaheksandas peatükis öeldi jälle, et see, kes mõtleb kehast lahkudest Kṛṣṇast, tõuseb kohe vaimsesse taevasse, Kṛṣṇa elupaika. Ning kuuenda peatüki lõpus ütles Jumal selgelt, et kõikidest joogidest on täiuslikuim see, kes mõtleb alati Kṛṣṇast eneses. Seega jõutakse praktiliselt igas peatükis järelduseni, et inimene peab kiinduma Kṛṣṇa isiksuslikku kujusse, sest selles seisneb vaimse mõistmise kõrgeim täiuslikkus.
Sellegipoolest ei ole kõik inimesed kiindunud Kṛṣṇa isiksuslikku kujusse. See on neile sedavõrd vastumeelne, et isegi „Bhagavad-gītāt" kommenteerides tahavad nad juhtida inimeste tähelepanu Kṛṣṇast kõrvale ning suunata kogu pühendumuse impersonaalsele brahmajyotile. Nad eelistavad mediteerida Absoluutse Tõe impersonaalsele aspektile, mis on mitteavaldunud ning jääb väljapoole meeltetaju.
Seega on sisuliselt kaks kategooriat transtsendentaliste. Nüüd esitab Arjuna küsimuse, kumb nendest kahest transtsendentaalsest protsessist on lihtsam ning kumma kategooria transtsendentaliste tuleb pidada täiuslikumaks. Teisisõnu öeldes selgitab ta omaenda positsiooni, sest Arjuna on kiindunud Kṛṣṇa isiksuslikku kujusse. Teda ei huvita impersonaalne Brahman. Arjuna tahab teada, kas tema positsioon on õige. Kõigekõrgema Jumala impersonaalsele avaldumisele on väga raske mediteerida, nii selles materiaalses kui ka vaimses maailmas. Absoluutse Tõe impersonaalset aspekti ei ole tegelikult võimalik täielikult kujutleda. Seepärast peab Arjuna seda lihtsalt aja raiskamiseks. Arjuna mõistis üheteistkümnendas peatükis, et parim on olla kiindunud Kṛṣṇa isiksuslikku kujusse, sest sel moel mõistab ta ka kõiki teisi Kṛṣṇa avaldumisi ega lase häirida oma armastust Tema vastu. Sellele olulisele küsimusele vastates selgitab Kṛṣṇa, milline on erinevus Absoluutse Tõe personaalse ja impersonaalse kontseptsiooni vahel.