TEXT 20
ye tu dharmāmṛtam idaṁ
yathoktaṁ paryupāsate
śraddadhānā mat-paramā
bhaktās te ’tīva me priyāḥ
ye — need, kes; tu — kuid; dharma — religiooni; amṛtam — nektarit; idam — seda; yathā — kui; uktam — öeldud; paryupāsate — rakendavad end täielikult; śraddadhānāḥ — usuga; mat-paramāḥ — pidades Mind, Kõigekõrgemat Jumalat, kõigeks; bhaktāḥ — pühendunud; te — nemad; atīva — üliväga; me — Mulle; priyāḥ — kallid.
Need, kes kindlas usus järgivad seda hävimatut pühendunud teenimise teed ja alistuvad sellele täielikult, seades Mind oma kõrgeimaks eesmärgiks, on Mulle ääretult kallid.
Selles peatükis, alates teisest värsist kuni viimaseni, alates sõnadest mayy āveśya mano ye mām („keskendades oma mõistuse Minule") kuni sõnadeni ye tu dharmāmṛtam idam („see igavese tegevuse religioon") on Jumal selgitanud transtsendentaalse teenimise protsessi, mille abil on võimalik Talle läheneda. Selline protsess on Jumalale väga kallis ning Ta tunnustab inimesi, kes on selle omaks võtnud. Arjuna tõstatas küsimuse, kas on parem järgida impersonaalse Brahmani teadvustamise teed või rakendada end Jumala Kõrgeima Isiksuse isiklikku teenimisse. Jumal vastas talle selgelt ja ühemõtteliselt, et kahtlemata on Jumala Isiksuse pühendunud teenimine kõikidest vaimse teadvustamise protsessidest parim. Teisisõnu öeldes jõutakse selles peatükis järeldusele, et pühendunutega suhtlemise läbi arendab inimene endas välja kiindumuse puhta pühendunud teenimise vastu, misjärel ta võtab vastu autoriteetse vaimse õpetaja ning hakkab tema juhendusel kuulama ja laulma Kṛṣṇast. Ta asub usu, kiindumuse ja pühendumusega järgima pühendunud teenimise reguleerivaid printsiipe, rakendades end sedasi Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Käesolevas peatükis soovitatakse järgida just nimelt seda teed ning seetõttu pole kahtlust, et pühendunud teenimine on ainus absoluutne tee vaimsele eneseteadvustamisele ning Jumala Kõrgeima Isiksuse juurde. Kõrgeima Absoluutse Tõe impersonaalset kontseptsiooni omaks võtmist soovitatakse siin üksnes hetkeni, mil inimene pühendab end vaimsele eneseteadvustamisele. Teiste sõnadega võib impersonaalne kontseptsioon olla inimesele kasutoov nii kaua, kuni tal pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Absoluutse Tõe impersonaalse kontseptsiooni kohaselt töötab inimene, loobudes oma töö viljadest, mediteerib ning omandab teadmisi sellest, mis on vaimne ning mis materiaalne. See on vajalik nii kaua, kuni inimesel pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Kui aga inimeses areneb soov hõivata end Kṛṣṇa teadvuses otseselt Jumala pühendunud teenimisse, siis ei ole tal õnneks vaja vaimse teadvustamise nimel järgida sellist mitmeastmelist protsessi. Nagu selgitatud „Bhagavad-gītā" kuues keskmises peatükis, on pühendunud teenimine inimesele märksa loomupärasem. Teenides pühendunult Jumalat, pole inimesel hinge kehas hoidmiseks vaja materiaalsete asjade pärast muretseda, sest sel juhul tuleb kõik eluks vajalik Jumala armu läbi iseenesest.
Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid pühendunud teenimist.