TEXT 5
ṛṣibhir bahudhā gītaṁ
chandobhir vividhaiḥ pṛthak
brahma-sūtra-padaiś caiva
hetumadbhir viniścitaiḥ
ṛṣibhiḥ — suurte tarkade poolt; bahudhā — mitmel moel; gītam — kirjeldatud; chandobhiḥ — vedalike hümnide poolt; vividhaiḥ — erinevate; pṛthak — mitmel moel; brahma-sūtra — „Vedānta-sūtra"; padaiḥ — aforismidega; ca — samuti; eva — kindlasti; hetu-madbhiḥ — põhjuse ja tulemusega; viniścitaiḥ — kindla.
Paljud targad on selgitanud neid teadmisi tegevusväljast ja selle tundjast erinevates vedalikes kirjutistes. Koos põhjuste ja tulemuste vaheliste seoste selgitusega on sellel teemal eriti üksikasjalikult kõneldud „Vedānta-sūtras".
Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa on kõrgeim autoriteet, selgitamaks neid teadmisi. Õpetlased ning tunnustatud autoriteedid viitavad alati varasematele autoriteetidele ning seepärast selgitab ka Kṛṣṇa enim vaidlust tekitanud küsimust hinge ja Ülihinge üheaegsest samasusest ja erinevusest, viidates „Vedānta-sūtrale", mida peetakse autoriteetseks pühakirjaks. Esmalt ütleb Ta: „Sedasi kinnitavad paljud targad." Selline tark on lisaks Temale näiteks Vyāsadeva, „Vedānta-sūtra" autor. „Vedānta-sūtras" selgitatakse erinevusi hinge ja Ülihinge vahel äärmiselt üksikasjalikult. Vyāsadeva isa Parāśara on samuti suur tark, kes kirjutab oma religioonist kõnelevates raamatutes: ahaṁ tvaṁ ca tathānye... – „Meie – sina, mina ning paljud teised erinevad elusolendid – oleme kõik transtsendentaalsed, ehkki me viibime materiaalsetes kehades. Hetkel oleme me langenud vastavalt oma karmale materiaalse looduse kolme guṇa mõju alla. Mõned meist on kõrgemal, mõned madalamal tasandil. Kõrgemad ja madalamad guṇad eksisteerivad tänu teadmatusele ning need avalduvad lõputu hulga erinevate elusolenditena. Kuid Ülihing, kes on eksimatu, on transtsendentaalne materiaalse looduse kolme guṇa suhtes, jäädes nende saastavast mõjust alati puhtaks." Ka algsetes „Vedades", eriti „Kaṭha Upaniṣadis", eristatakse hinge, Ülihinge ja keha. Seda seika on selgitanud paljud suured targad, kellest olulisimaks peetakse Parāśarat.
Sõna chandobhiḥ tähistab erinevaid vedaliku kirjanduse teoseid. Näiteks „Taittirīya Upaniṣad", mis on üks „Yajur Veda" alajaotustest, kirjeldab loodust, elusolendit ja Jumala Kõrgeimat Isiksust.
Nagu eespool öeldud, on kṣetra tegevusväli ja kṣetra-jña selle tundja. Kṣetra-jñasid on kaks: individuaalne elusolend ning kõrgeim elusolend. „Taittirīya Upaniṣadis" (2.5) öeldakse: brahma pucchaṁ pratiṣṭhā. Üks Kõigekõrgema Jumala energia avaldumistest on anna-maya, mis tähendab sõltuvust toidust oma eksistentsi säilitamiseks. See on Kõigekõrgema materialistlik teadvustamine. Anna-maya järel võib elusolend jõuda prāṇa- maya tasandile. See tähendab, et pärast Kõrgeima Absoluutse Tõe teadvustamist toidus võib elusolend teadvustada Absoluutse Tõe kohalolekut ka elu tunnustes või erinevates eluvormides. Jñāna-maya tasandil areneb Absoluutse Tõe teadvustamine elu tunnuste mõistmisest mõtlemiseks, tundmiseks ning soovimiseks. Sellele järgneb Brahmani teadvustamine (vijñāna-maya tasand). Sellel tasandil mõistab elusolend, et ta seisab lahus oma mõistusest ja elu tunnustest. Järgnev ning ühtlasi kõrgeim tasand on ānanda-maya. Siis teadvustab inimene oma õndsust täis olemust. Brahmani teadvustamises on seega viis astet, mis üheskoos kannavad nimetust brahma puccham. Neist viiest hõlmavad esimesed kolm – anna-maya, prāṇa-maya ja jñāna-maya – elusolendite erinevaid tegevusvälju. Kõigist neist tegevusväljadest kõrgemalseisev on aga Kõigekõrgem Jumal, keda nimetatakse ānanda-mayaks. Ka „Vedānta-sūtras" kirjeldatakse Kõigekõrgemat sõnadega ānanda-mayo 'bhyāsāt. „Jumala Kõrgeim Isiksus on loomupäraselt täis rõõmu." Nautimaks Oma transtsendentaalset õndsust, laieneb Ta vijñāna-mayaks, prāṇa-mayaks, jñāna-mayaks ja anna-mayaks. Tegevusväljas elavat elusolendit peetakse nautijaks, ning ānanda-maya on temast erinev. See tähendab, et kui elusolend otsustab nautida, ühendades end ānanda-mayaga, siis saavutab ta täiuslikkuse. See on õige viis Kõigekõrgema Jumala kui tegevusvälja kõrgeima tundja, elusolendi kui Talle alluva tegevusvälja tundja ning tegevusvälja olemuse mõistmiseks. Seda tõde tuleb otsida „Vedānta-sūtrast" ehk „Brahma-sūtrast".
Käesolevas värsis mainitakse, et „Brahma-sūtra" on suurepäraselt ülesehitatud vastavalt põhjuse ja tagajärje seostele. Mõned nendest sūtratest ehk aforismidest ütlevad: na viyad aśruteḥ (2.3.2), nātmā śruteḥ (2.3.18) ja parāt tu tac-chruteḥ (2.3.40). Esimene neist viitab tegevusväljale, teine elusolendile ning kolmas Kõigekõrgemale Jumalale, kõrgeimale kõikide erinevate avaldunud olendite hulgas.