TEXT 23
yaḥ śāstra-vidhim utsṛjya
vartate kāma-kārataḥ
na sa siddhim avāpnoti
na sukhaṁ na parāṁ gatim
yaḥ — igaüks, kes; śāstra-vidhim — pühakirjade ettekirjutustest; utsṛjya — loobudes; vartate — jääb; kāma-kārataḥ — tegutsedes iha mõjuvallas ja meelevaldselt; na — mitte kunagi; saḥ — tema; siddhim — täiuslikkust; avāpnoti — saavutab; na — mitte kunagi; sukham — õnne; na — mitte kunagi; parām — kõrgeimat; gatim — täiuslikkuse tasandit.
See, kes heidab kõrvale pühakirjade korraldused ning tegutseb meelevaldselt, ei saavuta ei täiuslikkust, õnne ega kõrgeimat eesmärki.
Nagu kirjeldatud eespool, on śāstra-vidhi ehk śāstrate juhendused mõeldud inimühiskonna erinevate kastide ja eluetappide jaoks. Neid peaksid järgima kõik inimesed. Kui aga inimene ei järgi neid ning tegutseb iha, ahnuse ja soovide alusel, siis ei saavuta ta oma elus kunagi täiuslikkust. Teisisõnu öeldes võib inimene teoreetiliselt kõiki ettekirjutusi teada, ent kui ta neid oma elus ei rakenda, siis tuleb teda pidada madalaimaks inimkonna hulgas. Inimeluni jõudnud elusolendilt eeldatakse arukust ning regulatsioonide järgimist elus kõrgeimale tasandile jõudmiseks, ent kui inimene pühakirjade ettekirjutusi ei järgi, siis ta mandub. Kui ta aga isegi järgib pühakirjade reegleid ja moraalinorme, kuid ei jõua Kõigekõrgema Jumala mõistmise tasandile, muutuvad tema teadmised väärtusetuteks. Ning isegi siis, kui ta tunnistab Jumala olemasolu, kuid ei rakenda end Jumala teenimisse, on kõik tema jõupingutused samuti väärtusetud. Seepärast peaks inimene tõusma Kṛṣṇa teadvuse ja pühendunud teenimise tasandile – alles siis suudab ta saavutada kõrgeima täiuslikkuse. Teisiti pole see võimalik.
Sõna kāma-kārataḥ on selles värsis väga oluline. Inimene, kes teadlikult rikub seadusi, on iha vallas. Ta teab, et see, mida ta teeb, on keelatud, kuid ometigi ei muuda ta oma tegevusi. Seda nimetatakse meelevaldseks tegutsemiseks. Kui inimene teab, mida ta peaks tegema, kuid ei tee seda, siis on tema tegevus meelevaldne. Sellised inimesed kutsuvad esile Kõigekõrgema Jumala pahameele ega jõua täiuslikkuseni, mis on inimelu eesmärk. Inimelu on mõeldud eelkõige oma eksistentsi puhastamiseks, ning see, kes ei järgi pühakirjade reegleid, ei saa puhastuda ega jõuda tõelise õnneni.