TEXT 20
dātavyam iti yad dānaṁ
dīyate ’nupakāriṇe
deśe kāle ca pātre ca
tad dānaṁ sāttvikaṁ smṛtam
dātavyam — andmist väärt; iti — sel moel; yat — see, mida; dānam — annetust; dīyate — antakse; anupakāriṇe — ootamata vastutasu; deśe — sobivas paigas; kāle — sobival ajal; ca — samuti; pātre — sobivale isikule; ca — ja; tat — seda; dānam — annetust; sāttvikam — vooruse guṇas; smṛtam — peetakse.
Sellist annetust, mida antakse kohusetundest ja vastutasu ootamata, sobival ajal ja sobivas paigas ning seda väärivale inimesele, tuleb pidada vooruse guṇasse kuuluvaks.
Vedakirjanduses soovitatakse teha annetusi vaimsete tegevustega seotud inimestele, mitte aga valimatult, kellele tahes. Alati tuleb arvestada vaimset täiuslikkust. Seepärast soovitatakse teha annetusi palverännakute paigas ning kuu- või päikesevarjutuse ajal või kuu lõpul või kvalifitseeritud brāhmaṇale või vaiṣṇavale (s.o. pühendunule) või templites. Selliseid annetusi tuleb teha vastutasu ootamata. Vahel antakse kaastundest annetusi vaestele, ent kui vaene inimene pole annetusi väärt, ei aita selline annetus kaasa vaimsele arengule. Teisisõnu öeldes ei soovitata vedakirjanduses teha annetusi valimatult.