TEXT 3
sattvānurūpā sarvasya
śraddhā bhavati bhārata
śraddhā-mayo ’yaṁ puruṣo
yo yac-chraddhaḥ sa eva saḥ
sattva-anurūpā — vastavalt eksistentsile; sarvasya — igaühe; śraddhā — usk; bhavati — muutub; bhārata — oo, Bharata poeg; śraddhā — usk; mayaḥ — täis; ayam — see; puruṣaḥ — elusolend; yaḥ — kes; yat — mida omades; śraddhaḥ — usk; saḥ — sel moel; eva — kindlasti; saḥ — tema.
Oo, Bharata poeg, igaüks arendab endas teatud usku vastavalt sellele, milliste materiaalse looduse guṇade mõjuvallas ta elab. Öeldakse, et elusolend tunnustab ühte või teist usku vastavalt guṇadele, milles ta viibib.
Igaüks usub millessegi, ükskõik, kes ta ka poleks. Tema usku peetakse aga vooruse, kire või teadmatuse poolt valitsetavaks – vastavalt sellele, millise guṇa mõjuvallas ta viibib. Vastavalt oma usule suhtleb inimene ka vastavate inimestega. On fakt, nagu kinnitatud viiendas peatükis, et iga elusolend on algselt Kõigekõrgema Jumala fragmentaarne lahutamatu osake. Seega on ta algselt materiaalse looduse guṇade suhtes transtsendentaalne, ent kui ta unustab oma suhted Jumala Kõrgeima Isiksusega ning satub kokkupuutesse materiaalse loodusega, tingimustest sõltuvas elus, loob ta oma seisukoha, suheldes materiaalse looduse erinevate avaldumisvormidega. Sellest tulenevad tehislik usk ja eksistents on kõigest materiaalsed. Ehkki inimest võivad juhtida teatud veendumused või elukäsitlus, on ta algselt nirguṇa, transtsendentaalne. Seepärast peab inimene puhastuma kogutud materiaalsest saastast, et taastada oma suhted Kõigekõrgema Jumalaga. Kṛṣṇa teadvus on selleks ainus hirmudest vaba tee. Kui inimene asetseb Kṛṣṇa teadvuses, siis võib ta olla kindel, et tõuseb täiuslikkuse tasandile. Kui inimene ei võta omaks seda eneseteadvustamise teed, siis jääb ta kindlasti looduse guṇade valitseda.
Sõna śraddhā („usk") on selles värsis väga oluline. Śraddhā ehk usk lähtub algselt vooruse guṇast. Inimene võib uskuda mõnda pooljumalat või enda poolt loodud Jumalat või mõnda kujutluste sünnitist. Tugevat usku peetakse materiaalse vooruse poolt looduks. Kuid materiaalses, tingimustest sõltuvas elus ei ole ükski inimese ettevõtmistest täielikult puhas, vaid neid mõjutavad erinevad guṇad. Need ei tulene puhtast voorusest. Puhas voorus on transtsendentaalne. Puhastunud vooruses võib inimene mõista Jumala Kõrgeima Isiksuse tegelikku loodust. Nii kaua kui tema usku ei valitse puhastunud voorus, on see saastatud materiaalse looduse guṇadest. Materiaalse looduse saastatud guṇad tungivad ka elusolendi südamesse. Seepärast võtab ta omaks mingi usu vastavalt sellele, millise guṇaga on kokkupuutes tema süda. Seega, kui inimese süda on vooruse guṇas, on seda ka tema usk. Kui süda on aga kire guṇas, on ka tema usk vallatud kire guṇast, ning kui tema süda illusioonis, pimeduse guṇas, on tema usk ebapuhas. Selles maailmas võime me näha erinevaid uske ning vastavalt nendele eksisteerivad ka erinevad religioonid. Religioosse usu tõeline põhimõte lähtub puhta vooruse guṇast, ent kuna elusolendi süda on saastunud, kohtame me maailmas erinevaid religioosseid printsiipe. Ning vastavalt erinevatele uskudele teenitakse erinevaid objekte.