TEXT 59
viṣayā vinivartante
nirāhārasya dehinaḥ
rasa-varjaṁ raso ’py asya
paraṁ dṛṣṭvā nivartate
viṣayāḥ — meeli rahuldavad objektid; vinivartante — hoitakse eemal; nirāhārasya — keeldude abil; dehinaḥ — kehastunu jaoks; rasa-varjam — loobudes sellest maitsest; rasaḥ — naudinguvaim; api — ehkki eksisteerib; asya — tema; param — palju kõrgemaid asju; dṛṣṭvā — kogedes; nivartate — ta lõpetab.
Ehkki kehastunud hing võib hoiduda meelelistest naudingutest, jääb kiindumus naudinguobjektidesse meeltele omaseks. Kogedes aga kõrgemat naudingut, unustab ta varasemad ning omandab vastava teadvuse tasandi.
Seni, kuni inimene ei asetse transtsendentaalsel tasandil, pole võimalik meelelistest naudingutest lõplikult lahti öelda. Reeglitekohane meeleliste naudingute piiramine on võrreldav haige inimese piirangutega toidu osas. Patsiendile sellised piirangud loomulikult ei meeldi ning ta ei kaota ka kunagi isu talle keelatud toitude järele. Samamoodi soovitatakse vähem arukatele inimestele, kes ei oma kõrgemaid teadmisi, meelte piiramiseks mõnd vaimset protsessi nagu aṣṭāṅga-joogat, mis hõlmab selliseid tegevusi nagu yama, niyama, āsana, prāṇāyāma, pratyāhāra, dhāraṇā, dhyāna jne. Kuid see, kes on Kṛṣṇa teadvuse arendamise läbi maitsnud Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇa ilu, ei oma enam mingeid kiindumusi elutute materiaalsete objektide vastu. Seepärast on sellised piirangud kohustuslikud vaid algajatele pühendunutele, kelle arukus on veel nõrk ning nad on vajalikud ainult seni, kuni ta ei ole maitsnud Kṛṣṇa teadvuse nektarit. Kui aga inimene viibib juba Kṛṣṇa teadvuse tasandil, kaotab ta koheselt huvi kõikide tühiste asjade vastu.