TEXT 16
evaṁ pravartitaṁ cakraṁ
nānuvartayatīha yaḥ
aghāyur indriyārāmo
moghaṁ pārtha sa jīvati
evam — niiviisi; pravartitam — „Vedades" kehtestatud; cakram — tsüklit; na — ei; anuvartayati — võtab omaks; iha — selles elus; yaḥ — see, kes; agha-āyuḥ — kelle elu on täis patte; indriya-ārāmaḥ — meeleliste naudingutega rahulduv; mogham — kasutult; pārtha — oo, Pṛthā poeg (Arjuna); saḥ — tema; jīvati — elab.
Mu kallis Arjuna! See, kes ei järgi inimelus „Vedade" poolt ette nähtud ohverduste tsüklit, elab kahtlemata elu täis pattu. Elades üksnes meelte rahuldamiseks, elab selline inimene oma elu kasutult.
Selles värsis mõistab Jumal hukka mammonakorjaja filosoofia „tööta kõvasti ja rahulda meeli". Seepärast on neil, kes soovivad materiaalset maailma nautida, hädavajalik sooritada eespool mainitud yajñade tsüklit. See, kes taolisi regulatsioone ei järgi, elab väga riskantset elu, tõmmates endale kaela üha suuremaid karistusi. Looduse seaduste kohaselt on elu inimkehas mõeldud just nimelt vaimseks eneseteadvustamiseks, kas siis karma-jooga, jñāna-jooga või bhakti-jooga abil. Transtsendentalistid, kes asuvad kõikidest pahedest ja voorustest kõrgemal, ei ole kohustatud rangelt järgima kõikide ettekirjutatud yajñade sooritamist, kuid need, kes on hõivatud enese meelelise rahuldamisega, vajavad puhastumiseks eespool mainitud yajñade tsüklit. Tegevusi on mitmesuguseid. Need, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuse tasandil, viibivad kahtlemata meeleliste naudingute tasandil ning seepärast peavad nad rakendama end jumalakartlikku töösse. Yajña süsteem on loodud nii, et need, kelle teadvus on meeleliste naudingute tasandil, saaksid rahuldada oma soove, sidumata end meelelisele naudingule suunatud töö järelmõjudega. Maailma õitseng ei sõltu mitte meie endi jõupingutustest, vaid Kõigekõrgema Jumala plaanist, mida saadavad täide pooljumalad, kes on Kõigekõrgema Jumalaga otsestes alluvussuhetes. Seepärast on yajñad suunatud otseselt nende konkreetsete pooljumalate rahuldamisele, kellest räägitakse „Vedades". Kaudselt on ka selline tegevus Kṛṣṇa teadvuse praktika, sest kui inimene oskab sooritada yajñasid, jõuab ta kindlasti lõpuks Kṛṣṇa teadvuseni. Kui aga yajñade sooritamise läbi Kṛṣṇa teadvuseni ei jõuta, võib nendes ette nähtud põhimõtete järgimist pidada lihtsalt moraalikoodeksile vastavaks eluks. Seepärast ei tohiks inimene piirduda oma tegevustes üksnes moraalikoodeksi järgimisega, vaid peaks tõusma sellest kõrgemale ja jõudma Kṛṣṇa teadvuse tasandile.