TEXT 29
prakṛter guṇa-sammūḍhāḥ
sajjante guṇa-karmasu
tān akṛtsna-vido mandān
kṛtsna-vin na vicālayet
prakṛteḥ — materiaalse looduse; guṇa — guṇade poolt; sammūḍhāḥ — petetud enese mateeriaga samastamise tõttu; sajjante — nad seovad end; guṇa-karmasu — materiaalsetes tegevustes; tān — neid; akṛtsna-vidaḥ — vähese teadmistepagasiga inimesed; mandān — laisad mõistmaks eneseteadvustamise olemust; kṛtsna-vit — see, kes omab tegelikke teadmisi; na — ei; vicālayet — peaks püüdma segada.
Materiaalse looduse guṇade poolt segadusse aetuna, rakendavad teadmatuses viibivad inimesed end täielikult materiaalsetesse tegevustesse ja kiinduvad neisse. Kuid need, kes on arukad, ei tohiks neid sellegipoolest häirida, ehkki nende poolt täidetavad kohustused ei oma nende teadmatuse tõttu kuigi suurt väärtust.
Inimesed, kes ei oma teadmisi, samastavad end ekslikult läbinisti materialistliku teadvusega ja omavad suurt hulka materiaalseid määratlusi. See keha on materiaalse looduse kingitus. Neid, kelle teadvus asub liialt tugevasti kehalistes arusaamades, nimetatakse mandadeks ehk laiskadeks inimesteks, kes ei mõista vaimset hinge. Teadmisteta inimesed peavad oma keha iseendaks ning tunnistavad sugulastena oma kehalisi sugulasi. Nende kummardamisobjektiks on maa, kus nad oma praeguse keha on omandanud, ning nad arvavad, et religioossed rituaalid eksisteerivad vaid rituaalide eneste pärast. Ühiskondlik töö, rahvuslus ja altruism on vaid mõningad selliste materialistliku meelestatusega inimeste tegevused. Kehaliste arusaamade mõju all on nad alati hõivatud materiaalsete tegevustega, vaimne eneseteadvustamine on nende jaoks vaid müüt, millest nad ei huvitu. Vaimses elus valgustunud inimesed ei tohiks aga selliseid läbinisti materialistlikke inimesi siiski segada. Parem on jätkata vaikselt oma vaimseid tegevusi. Sellistele segaduses viibivatele inimestele võib püüda õpetada vaid esmaste moraaliprintsiipide (näiteks vägivallast loobumise) järgimist ja materiaalselt häid tegevusi.
Inimesed, kes ei oma teadmisi, ei oska hinnata Kṛṣṇa teadvuses töötamist ning seepärast annab Jumal Kṛṣṇa meile soovituse neid mitte häirida, sest sellega raiskame vaid kasutult oma väärtuslikku aega. Kuid Jumala pühendunud on armulikumad kui Jumal Ise, sest nad mõistavad Jumala eesmärke. Seepärast on nad valmis võtma enda peale kõikvõimalikke riske ja püüavad läheneda isegi teadmisteta inimestele, et üritada neid rakendada Kṛṣṇa teadvuse tegevustesse, mis on igale elusolendile hädavajalikud.