TEXT 37
śrī-bhagavān uvāca
kāma eṣa krodha eṣa
rajo-guṇa-samudbhavaḥ
mahāśano mahā-pāpmā
viddhy enam iha vairiṇam
śrī-bhagavān uvāca — Jumala Kõrgeim Isiksus ütles; kāmaḥ — iha; eṣaḥ — see; krodhaḥ — viha; eṣaḥ — see; rajaḥ-guṇa — kire guṇa; samudbhavaḥ — sündinud; mahā-aśanaḥ — kõikeneelav; mahā-pāpmā — väga patune; viddhi — tea; enam — seda; iha — materiaalses maailmas; vairiṇam — suurim vaenlane.
Jumala Kõrgeim Isiksus vastas: Oo, Arjuna, see on vaid iha, selle maailma kõikehävitav patune vaenlane, mis on sündinud kokkupuutest kire guṇaga ning hiljem vihaks muutunud.
Kui elusolend puutub kokku materiaalse loomega, moondub tema igavene armastus Kṛṣṇa vastu, kokkupuutes kire guṇaga, ihaks. Teisisõnu öeldes muutub armastus Jumala vastu ihaks, samamoodi nagu piim muutub kokkupuutes tamarindipuu hapuka viljaga jogurtiks. Kui iha jääb aga rahuldamata, muutub see vihaks, mis omakorda muutub illusiooniks ning illusiooni tõttu jätkab elusolend materiaalset eksistentsi. Seepärast on iha elusolendi suurim vaenlane – üksnes iha on see, mis hoiab teda materiaalse maailma köidikuis. Viha on üks teadmatuse guṇa avaldumisi. Guṇad avalduvad viha ning teiste nähtustena. Kui inimene tõuseb pühakirjadele vastavat elu elades, kire guṇast vooruse guṇasse, selle asemel, et teadmatuse guṇasse langeda, siis pääseb ta tänu vaimsetele kiindumustele vihani mandumisest.
Jumala Kõrgeim Isiksus laiendas End Oma alati suureneva vaimse õndsuse nimel mitmeks ning elusolendid on selle vaimse õndsuse lahutamatud osakesed. Ka elusolendid omavad osalist sõltumatust, kuid selle sõltumatuse väära kasutamise tõttu, kaldudes Jumala teenimisest meelelistesse naudingutesse, võtab elusolendi üle võimust iha. See materiaalne loome on loodud Jumala poolt selleks, et tingimustest sõltuvad hinged saaksid rahuldada oma meeli ning, olles lõpuks nende rahuldamise läbi täiesti segadusse aetud, esitaksid küsimuse sellest, milline on nende tegelik positsioon.
Selle sama küsimusega algab „Vedānta-sūtra", kus öeldakse: athāto brahma-jijñāsā. „Inimene peab esitama küsimusi Kõigekõrgema kohta." „Śrīmad-Bhāgavatam" määratleb Kõigekõrgemat järgmiselt: janmādy asya yato 'nvayād itarataś ca. „Kõige alge on Kõigekõrgem Brahman." Seega asub ka iha alge Kõigekõrgemas. Seepärast, kui muuta iha armastuseks Kõigekõrgema vastu ehk teisisõnu, ihaldada kõike Kṛṣṇa heaks, siis muutuvad nii iha kui ka viha vaimseks. Jumal Rāma suur teener Hanumān väljendas oma viha, põletades maha Rāvaṇa kuldse linna, kuid selle läbi sai temast suurim Jumala pühendunu. Ka siin, „Bhagavad-gītās", veenab Jumal Arjunat suunama oma viha Jumala rahuldamiseks vaenlaste vastu. Seega lakkavad iha ja viha Kṛṣṇa teadvuse arendamisse rakendades olemast meie vaenlased ning muutuvad meie sõpradeks.