TEXT 9
yajñārthāt karmaṇo ’nyatra
loko ’yaṁ karma-bandhanaḥ
tad-arthaṁ karma kaunteya
mukta-saṅgaḥ samācara
yajña-arthāt — üksnes Yajña, ehk Viṣṇu, heaks sooritatu; karmaṇaḥ — kui töö; anyatra — vastasel juhul; lokaḥ — maailm; ayam — see; karma- bandhanaḥ — töö köidikud; tat — Tema; artham — heaks; karma — töö; kaunteya — oo, Kuntī poeg; mukta-saṅgaḥ — suhetest vabanenud; samācara — täida parimal moel.
Igat tööd tuleb sooritada ohverdusena Viṣṇule, sest vastasel juhul seob töö elusolendit materiaalse maailmaga. Seepärast, oo, Kuntī poeg, täida oma ettekirjutatud kohustusi Viṣṇu rahuldamiseks, sest sel viisil jääd sa alati vabaks materiaalse maailma köidikuist.
Kuna oma keha alalhoiuks tuleb paratamatult mingit tööd teha, on ühiskonna erinevatesse sotsiaalsetesse jaotustesse kuuluvate ja erinevate omadustega inimeste jaoks kõik ettekirjutatud kohustused antud vastavuses selle eesmärgi täitmisega. Sõna yajña tähendab „Jumal Viṣṇu" või „ohverduste sooritamine". Kõik ohverdused on mõeldud Jumal Viṣṇu rahuldamiseks. „Vedades" antakse korraldus: yajño vai viṣṇuḥ. Teisisõnu öeldes teenib nii ettekirjutatud yajñade sooritamine kui ka otsene Jumal Viṣṇu teenimine sama eesmärki. Vastavalt selle värsi ettekirjutustele tähendab Kṛṣṇa teadvus seega yajña sooritamist. Varṇāśrama ühiskonnakorraldus on samuti suunatud Jumal Viṣṇu rahuldamisele. Varṇāśramācāravatā puruṣeṇa paraḥ pumān/ viṣṇur ārādhyate. („Viṣṇu Purāṇa" 3.8.8)
Seega peab inimene tegema tööd Viṣṇu rahuldamiseks. Ükskõik, millise teise eesmärgiga töö põhjustab materiaalse maailma köidikuisse sattumist, sest kõik sellised tegevused, nii head kui halvad, omavad järelmõjusid, mis seovad tegevuse sooritajat materiaalse maailmaga. Seepärast peaks inimene töötama Kṛṣṇa teadvuses rahuldamaks Kṛṣṇat (ehk Viṣṇut) ning sellist tööd sooritades viibib ta vabanemise tasandil. Sel viisil töötamine on suur kunst, mille praktiseerimise alguses on vajalik väga täpne juhendamine. Seega tuleb töötada väga hoolikalt Jumal Kṛṣṇa asjatundliku pühendunu juhendamise all või otseselt Jumal Kṛṣṇa Enda juhendusel (nagu see oli võimalik Arjuna jaoks). Mitte midagi ei tohiks sooritada isikliku meelelise naudingu nimel – kõike tuleb teha Kṛṣṇa rahuldamiseks. Selliselt toimides ei pääse inimene mitte üksnes oma töö järelmõjudest, vaid tõuseb järk- järgult Jumala teenimiseni transtsendentaalses armastuses, mis on ainus viis Jumala kuningriiki pääsemiseks.