TEXT 1

Selles värsis räägitakse „Bhagavad-gītā" ajaloost alates kaugetest aegadest, kui „Bhagavad-gītā" jutustati esmalt Päikese ja seejärel kõikide teiste planeetide kuninglikele suguvõsadele. Kõikide planeetide kuningate ülesandeks on kaitsta oma planeedi elanikke ning seepärast on troonihoidjale kohustuslik mõista „Bhagavad-gītā" teadust, et olla võimeline juhtima kodanikke ja kaitsma neid iha materiaalsetesse köidikutesse langemise eest. Inimelu on mõeldud vaimsete teadmiste arendamiseks igavestes suhetes Jumala Kõrgeima Isiksusega ning kõikide riikide ja planeetide võimuorganite juhid on kohustatud andma neid teadmisi edasi oma kodanikele hariduse, kultuuri ja pühendumuse näol. Teisisõnu öeldes on kõikide riikide täidesaatvate organite juhtide ülesanne levitada teadust Kṛṣṇa teadvusest nii, et inimesed, omades seda suurt teadust, suudaksid edukalt käia õiget teed, kasutades nõnda ära inimkehas sündimise poolt pakutavad võimalused.

Käesoleval ajastul tuntakse päikesejumalat Vivasvānina, Päikese (mis on kõikide universumi planeetide alge) kuningana. „Brahma-saṁhitās" (5.52) öeldakse:

Brahmā ütles: „Lubage mul kummardada Jumala Kõrgeima Isiksuse, Govinda [Kṛṣṇa] ees, kes on kõige alge ning kelle korralduse kohaselt Päike, mis on kõikide planeetide kuningas, omab tohutut võimu ja kuumust. Päike esindab Jumala silma ning ta liigub oma orbiidil vastavalt Jumala tahtele."

Päike on kõikide planeetide kuningas, mille valitsejaks on päikesejumal (praegusel hetkel nimega Vivasvān) ning mis omab kontrolli kõikide teiste planeetide üle, varustades neid soojuse ja valgusega. Ta pöörleb Kṛṣṇa korralduste kohaselt ning Vivasvān oli algselt esimene Jumal Kṛṣṇa õpilane, kellele anti mõistmine „Bhagavad-gītāst". Seega pole „Gītā" mõni tähtsusetu ilmaliku õpetlase poolt kirjutatud spekulatiivne traktaat, vaid mäletamatutest aegadest meieni jõudnud autoriteetne teadmiste raamat.

„Mahābhāratas" („Śānti-parva" 348.51 – 52) räägitakse meile „Gītā" ajaloost järgmist:

„Tretā-yugana tuntud ajastu algul andis Vivasvān need teadmised suhetest Kõigekõrgemaga edasi Manule. Manu, inimkonna esiisa, andis need teadmised edasi oma pojale Mahārāja Ikṣvākule, planeet Maa kuningale ning Raghu dünastia – dünastia, milles sündis Jumal Rāmacandra – esiisale." Seega on „Bhagavad-gītā" inimühiskonnas eksisteerinud Mahārāja Ikṣvāku valitsemisajast.

Käesolevaks hetkeks on möödunud kali ajastu, mis kestab 432 000 aastat, esimesed viis tuhat aastat. Sellele ajastule eelnes dvāpara-yuga, mis kestis 800 000 aastat, millele omakorda eelnes tretā-yuga, mis kestis 1 200 000 aastat. Seega umbes 2 005 000 aastat tagasi andis Manu „Bhagavad- gītā" teadmised edasi oma pojale ja õpilasele Mahārāja Ikṣvākule, selle planeedi kuningale. Praegu valitseva Manu eluajaks arvestatakse umbkaudu 305 300 000 aastat, millest 120 400 000 on praeguseks hetkeks möödunud. Arvestades, et enne Manu sündimist jutustas Jumal „Bhagavad-gītā" Oma õpilasele, päikesejumal Vivasvānile, võib öelda, et „Gītā" jutustati vähemalt 120 400 000 aastat tagasi. Inimühiskonnas on „Bhagavad-gītā" eksisteerinud umbes kaks miljonit aastat. Jumal jutustas selle uuesti Arjunale umbes viis tuhat aastat tagasi. Selline on hinnang „Gītā" ajaloole teose enda ja selle jutustaja, Jumal Śrī Kṛṣṇa poolt. „Gītā" jutustati päikesejumal Vivasvānile, kuna ka tema on kṣatriya ning kuna ta on kõikide kṣatriyate isa. Kõik kṣatriyad on päikesejumala järglased ehk sūrya-vaṁśa kṣatriyad. Kuid olles jutustatud Jumala Kõrgeima Isiksuse Enda poolt, on „Bhagavad-gītā" võrdväärne „Vedadega" ning seetõttu on need teadmised apauruṣeya ehk üleinimlikud. Ning kuna „Vedade" juhendusi tuleb aktsepteerida nii nagu need on, ilma igasuguste omapoolsete tõlgitsusteta, tuleb ka „Bhagavad- gītāt" aktsepteerida ilma igasuguste ilmalike tõlgitsusteta. Ilmalikud vaidlejad võivad spekuleerida „Gītā" teemadel igaüks omal moel, kuid siis pole see enam „Bhagavad-gītā" nii nagu see on. „Bhagavad-gītāt" tuleb võtta sellisena nagu see on, lähtudes teadmiste edasiandmise õpilasjärgnevusahelast, ning antud värsis öeldakse, et Jumal andis „Gītā" teadmised edasi päikesejumalale, päikesejumal oma pojale Manule ning Manu oma pojale Ikṣvākule.