TEXT 7
yoga-yukto viśuddhātmā
vijitātmā jitendriyaḥ
sarva-bhūtātma-bhūtātmā
kurvann api na lipyate
yoga-yuktaḥ — hõivatud pühendunud teenimisega; viśuddha-ātmā — puhastunud hing; vijita-ātmā — enda üle kontrolli saavutanud; jita-indriyaḥ — olles alistanud oma meeled; sarva-bhūta — kõikidele elusolenditele; ātma- bhūta-ātmā — kaastundlik; kurvan api — ehkki tööga hõivatud; na — mitte kunagi; lipyate — satub köidikuisse.
Pühendunult töötav puhas hing, kes kontrollib oma mõistust ja meeli, on kallis kõigile ning kõik on kallid temale. Ehkki ta töötab pidevalt, ei satu selline inimene kunagi oma töö köidikuisse.
See, kes on Kṛṣṇa teadvuse arendamise läbi vabanemise teel, on väga kallis igale elusolendile ning iga elusolend on väga kallis temale. Selle põhjuseks on Kṛṣṇa teadvus. Selline inimene ei näe ühtegi elusolendit Kṛṣṇast lahus seisvana, samamoodi nagu me ei pea puu lehti ja oksi puust endast sõltumatult eksisteerivaiks. Ta teab täpselt, et puu juurele vett valades toidab ta ka puu lehti ja oksi, samamoodi nagu magu toites levib energia kõikjale kehas. Kuna Kṛṣṇa teadvuses töötav inimene teenib kõiki, on ta kõigile väga kallis. Ning kuna ta töö kõiki rahuldab, on tema teadvus puhas. Puhta teadvusega on ta aga võimeline oma mõistust täielikult kontrollima ning oma mõistust kontrollides, kontrollib ta ka oma meeli. Kuna tema mõistus on alati keskendunud Kṛṣṇale, ei saa see kunagi Kṛṣṇalt kõrvale kalduda. Samuti ei rakenda ta oma meeli muul otstarbel kui Jumala teenimiseks. Talle ei meeldi kuulata midagi, mis ei räägiks Kṛṣṇast; ta ei armasta süüa midagi, mida poleks eelnevalt pakutud Kṛṣṇale; ning ta ei soovi minna kuhugi, kui tema minek pole seotud Kṛṣṇaga. Seega kontrollib ta oma meeli. Meelte üle kontrolli saavutanud inimene ei saa aga kellelegi kurja teha. Võib tekkida küsimus: „Kas siis Arjuna ei teinud lahingus vastaspoolele kurja? Kas ta ei viibinudki siis Kṛṣṇa teadvuses?" Arjuna põhjustas vastastele kannatusi aga ainult pealtnäha (nagu seda selgitati juba teises peatükis), sest kõik lahinguväljale kogunenud isiksused jätkasid individuaalselt eksisteerimist, kuna hinge pole võimalik hukata. Seega ei tapetud vaimselt Kurukṣetra lahinguväljal mitte kedagi. Lahingus hukkunud vahetasid vaid oma kehalist kesta, vastavalt Kṛṣṇa korraldustele, kes isiklikult lahinguväljal viibis. Kui Arjuna Kurukṣetra lahinguväljal võitles, siis ei võidelnud ta tegelikult üldse, vaid täitis täies Kṛṣṇa teadvuses Kṛṣṇa korraldusi. Sedasi toimiv inimene ei satu kunagi oma töö järelmõjude köidikuisse.