TEXTS 13-14
samaṁ kāya-śiro-grīvaṁ
dhārayann acalaṁ sthiraḥ
samprekṣya nāsikāgraṁ svaṁ
diśaś cānavalokayan
praśāntātmā vigata-bhīr
brahmacāri-vrate sthitaḥ
manaḥ saṁyamya mac-citto
yukta āsīta mat-paraḥ
samam — sirgelt; kāya — keha; śiraḥ — pead; grīvam — ning kaela; dhārayan — hoides; acalam — liikumatu; sthiraḥ — paigal; samprekṣya — vaadates; nāsikā — nina; agram — otsale; svam — oma; diśaḥ — kõikidel külgedel; ca — samuti; anavalokayan — vaatamata; praśānta — häirimatu; ātmā — mõistus; vigata-bhīḥ — vaba hirmust; brahmacāri-vrate — tsölibaadi vande all; sthitaḥ — asetsev; manaḥ — mõistus; saṁyamya — täielikult allutades; mat — Minule (Kṛṣṇale); cittaḥ — keskendades mõistuse; yuktaḥ — tõeline joogi; āsīta — peab istuma; mat — Minust; paraḥ — lõplik eesmärk.
Joogi peab hoidma keha, pea ja kaela sirgelt, suunates oma pilgu järjekindlalt ninaotsale. Sel viisil kontrollile allutatud, häirimatu mõistusega, täielikult vabana hirmudest ning seksuaalelust, peab ta keskenduma Minule oma südames ning tegema Minust oma elu lõpliku eesmärgi.
Elu eesmärgiks on õppida tundma Kṛṣṇat, kes asetseb Paramātmāna, neljakäelise Viṣṇu kujul iga elusolendi südames. Joogat praktiseeritakse ainsa eesmärgiga avastada ja näha seda igaühe südames asetsevat Viṣṇu kuju. See paikne viṣṇu-mūrti on elusolendi südames asetsev täieõiguslik Kṛṣṇa esindaja. See, kelle eesmärgiks ei ole viṣṇu-mūrti teadvustamine, tegeleb jooga praktiseerimise kasutu jäljendamisega ning raiskab vaid oma aega. Kṛṣṇa on elu lõplik eesmärk ning südames asetsev viṣṇu-mūrti on jooga praktiseerimise objekt. Et teadvustada seda viṣṇu-mūrtit enese südames, peab inimene täielikult loobuma seksuaalelust, ning seetõttu peab ta lahkuma kodust ning elama üksinda eraldatud paigas, istudes niisuguses asendis nagu eespool kirjeldatud. Pole võimalik saada joogiks, külastades niinimetatud joogatunde ja nautides samal ajal päevast päeva kodus või kuskil mujal seksuaalelu. Joogiks saamiseks peab inimene praktiseerima mõistuse kontrollimist ja vältima kõikvõimalikke meelelisi naudinguid, millest keskne on seksuaalelu. Suure targa Yājñavalkya poolt kirjutatud tsölibaadi reeglistikus öeldakse:
karmaṇā manasā vācā
sarvāvasthāsu sarvadā
sarvatra maithuna-tyāgo
brahmacaryaṁ pracakṣate
„Brahmacarya tõotuse eesmärgiks on aidata inimesel püsida täielikult vabana seksuaaltegevusest nii tegudes, sõnades kui ka mõistuses, ning seda alati, kõikjal ja kõikides tingimustes."
Pole võimalik tõeliselt praktiseerida joogat, elades samal ajal suguelu. Seepärast õpetatakse brahmacaryat juba lastele, kes ei tea veel seksuaalelust midagi. Viie aasta vanuses saadetakse poisid guru-kulasse ehk vaimse õpetaja juurde ning vaimne õpetaja õpetab neile brahmacārīks saamise rangeid põhimõtteid. Sellise praktikata ei saa keegi joogas areneda, olgu see siis dhyāna-, jñāna- või bhakti-jooga. Brahmacārīks võib aga kutsuda ka inimest, kes järgib abielu reegleid, astudes seksuaalsuhetesse ainult oma naisega (ning sedagi reguleeritult). Selline perekondlik brahmacārī võidakse samuti vastu võtta bhakti koolkonda, kuid jñāna ja dhyāna koolkonnad seda ei tee. Jñāna ja dhyāna koolkonnad nõuavad oma õpilastelt täielikku loobumust ilma igasuguste kompromissideta. Bhakti koolkonnas lubatakse perekondlikul brahmacārīl elada reguleeritud seksuaalelu, sest bhakti-jooga on niivõrd mõjuvõimas, et seda praktiseerides kaotab inimene automaatselt seksuaalsed huvid, olles hõivatud kõrgeima, Jumala teenimisega. „Bhagavad-gītās" (2.59) öeldakse:
viṣayā vinivartante
nirāhārasya dehinaḥ
rasa-varjaṁ raso ’py asya
paraṁ dṛṣṭvā nivartate
Samal ajal kui teisi inimesi tuleb sundida meelelistest naudingutest lahti ütlema, loobub Jumala pühendunu neist automaatselt, olles kogenud kõrgemat maitset. Mitte keegi peale Kṛṣṇa pühendunu ei oma teavet kõrgemast maitsest.
Vigata-bhīḥ. Inimene ei saa olla hirmudest vaba, viibimata Kṛṣṇa teadvuses. Tingimustest sõltuv hing tunneb hirmu, kuna ta mälu on väärastunud ning ta on unustanud oma igavesed suhted Kṛṣṇaga. „Bhāgavatamis" (11.2.37) öeldakse bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syād īśād apetasya viparyayo 'smṛtiḥ – Kṛṣṇa teadvus on ainus aluspõhi hirmudest vabanemiseks. Seepärast on jooga täiuslik praktiseerimine võimalik ainult Kṛṣṇa teadvuses viibivale inimesele. Ning kuna jooga praktiseerimise lõplik eesmärk on näha Jumalat enese südames, on Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene parim kõikidest joogidest. Siin mainitud joogasüsteemi põhimõtted erinevad põhimõtetest, mis on levinud populaarsetes niinimetatud joogaühingutes.