TEXT 15

„Bhagavad-gītās" öeldakse, et lihtsalt alistudes Jumala Isiksuse, Kṛṣṇa lootosjalgadele, võib inimene tõusta kõrgemale materiaalse looduse karmidest seadustest. Sellega seoses tekib küsimus, miks õpetatud filosoofid, teadlased, ärimehed, valitsejad ja kõik tavaliste inimeste juhid ei alistu kõikvõimsa Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele? Inimkonna liidrid otsivad muktit ehk vabanemist materiaalse looduse seaduste alt paljudel eri viisidel ja teevad selleks suuri plaane, püüeldes selle eesmärgi poole läbi paljude aastate ja elude. Ent kui vabanemist on võimalik saavutada üksnes Jumala Kõrgeima Isiksuse lootosjalgadele alistudes, siis miks ei võta need arukad ning kõvasti tööd tegevad juhid omaks seda lihtsat meetodit?

„Gītā" vastab sellele küsimusele selgesõnaliselt. Ühiskonna tõeliselt haritud juhid nagu Brahmā, Śiva, Kapila, Kumārad, Manu, Vyāsa, Devala, Asita, Janaka, Prahlāda, Bali, ning hiljem Madhvācārya, Rāmānujācārya, Śrī Caitanya ja paljud teised, kes olid usaldusväärsed filosoofid, poliitikud, haridusjuhid, teadlased jne, alistusid kõikvõimsa autoriteedi, Kõrgeima Isiksuse lootosjalgadele. Need, kes vaid esitavad end filosoofide, teadlaste, õpetajate ja valitsejatena materiaalse kasu nimel, olemata tegelikult filosoofid, teadlased jne, ei aktsepteeri ei Kõigekõrgema Jumala plaane ega Tema teed. Nad ei oma Jumalast mitte mingisugust ettekujutust. Nad loovad vaid oma ilmalikke plaane ning tekitavad endale seeläbi üha suuremaid materiaalse eksistentsi probleeme nende lahendamise asemel. Kuna materiaalne energia (loodus) on väga tugev, suudab see vastu seista ebaautoriteetsetele ateistide plaanidele ning teha tühiseks niinimetatud „plaanikomiteede" targutamised.

Ateistlikke plaanidetegijaid kirjeldatakse siin sõnaga duṣkṛtinaḥ, mis tähendab „uskmatud". Kṛtī viitab inimesele, kes on sooritanud kiiduväärseid tegevusi. Ateistlik plaanitegija võib vahel olla väga arukas ning ka teenekas, sest iga hiiglasliku plaani, olgu see siis hea või halb, ellu saatmiseks on vaja omada arukust. Ent kuna ateistid kasutavad oma aju valedel eesmärkidel, mis käivad vastu Kõigekõrgema Jumala plaanidele, siis nimetatakse ateistist plaanidetegijat duṣkṛtīks, mis tähendab, et tema arukus ja jõupingutused teenivad valet eesmärki.

„Gītās" öeldakse selgelt, et materiaalne energia toimib täielikult Kõigekõrgema Jumala juhtimise all. See ei saa tegutseda sõltumatult. See toimib nagu vari, mis liigub vastavalt objekti liikumisele. Kuid sellegipoolest on materiaalne energia väga võimas ning ateist ei suuda oma uskmatu loomuse tõttu mõista, kuidas see toimib. Samuti ei saa ta aru Kõigekõrgema Jumala plaanist. Illusiooni ning kire ja teadmatuse guṇa mõju all nurjuvad kõik tema plaanid samamoodi nagu see juhtus Hiraṇyakaśipu ja Rāvaṇa puhul, kelle kavatsused tehti tolmuks, ehkki nad olid materialistlikult haritud nagu teadlased, filosoofid, valitsejad ja õpetajad. Duṣkṛtinad ehk uskmatud inimesed jagunevad nelja allpool ära toodud kategooriasse.

(1) Mūḍhad on inimesed, kes on läbinisti rumalad ning kes veoloomade kombel tööd rügavad. Nad tahavad nautida oma töö vilju ise ega soovi, et neist saaks osa Kõigekõrgem. Tüüpiline näide veoloomast on eesel. Isand sunnib seda alandlikku looma kõvasti tööd rügama. Eesel ei teagi õieti, kelle heaks ta päevade ja ööde kaupa rasket tööd teeb. Ta on rahul, täites oma kõhu rohuga, magades hirmus, et peremees võiks talle kere peale anda, ning rahuldades end seksuaalvahekorras, ehkki talle võivad sellise ürituse tõttu osaks saada vastaspoole pidevad kabjahoobid. Eesel deklameerib vahel poeesiat ja filosoofiat, kuid tema kisa ainult häirib teisi. Selline on ka resultaatide nimel töötava rumala inimese positsioon, kes ei tea, kelle heaks ta peaks töötama. Nad ei tea, et karma (tegevus) on mõeldud yajña (ohverduse) jaoks.

Tavaliselt ütlevad need, kes on ööd ja päevad tööga hõivatud, kandes omaenda loodud kohustuste koormat, et neil pole aega kuulata elusolendi surematusest. Selliste mūḍhade jaoks tähendavad ajalikud materiaalsed saavutused kogu elu, ja seda hoolimata tõsiasjast, et nad saavad nautida vaid väikest osa oma töö viljadest. Vahel veedavad nad unetuid öid ja päevi materiaalse kasu nimel töötades, ning ehkki neil võivad selle tagajärjel ilmneda maohaavandid või seedehäired, rahulduvad nad minimaalse söögiga. Nad on lihtsalt päevad ja ööd hõivatud illusoorsete isandate heaks töötamisega. Teadmata, kes on nende tegelik isand, raiskavad sellised rumalad töölised mammonat teenides kasutult oma väärtuslikku aega. Õnnetuseks ei alistu nad kunagi kõikide isandate kõrgeimale isandale ega leia aega kuulata õpetusi Temast õigetest allikatest. Väljaheiteid sööv siga ei hooli suhkrust ja võist valmistatud magustoitudest. Samamoodi kuulab selline rumal töötaja väsimatult lugusid selle väreleva ilmaliku maailma meelelistest naudingutest, leidmata aega kuulata lugusid igavesest elujõust, mis selle materiaalse maailma liikuma paneb.

(2) Teine kategooria duṣkṛtīsid ehk uskmatuid on narādhama, mis tähendab „madalaim inimkonna hulgas". Nara tähendab „elusolend" ning adhama „madalaim". 8,4 miljonist erinevast elusolendi eksistentsi vormist on 400 000 inimolendid ning nende 400 000 hulgas on suur hulk madalamaid, enamasti tsiviliseerimatuid inimesi. Tsiviliseeritud inimesed on need, kes järgivad ühiskondlikus, poliitilises ja religioosses elus reguleerivaid printsiipe. Neid, kes on sotsiaalselt ja poliitiliselt arenenud, kuid kellel puuduvad religioossed printsiibid, tuleb pidada narādhamadeks. Religioon ilma Jumalata ei ole religioon, sest religioossete printsiipide järgimise eesmärgiks on mõista Kõrgeimat Tõde ning inimese suhteid Temaga. „Gītās" väidab Jumala Isiksus selgelt, et Temast kõrgemat autoriteeti ei eksisteeri ning et Tema on Kõrgeim Tõde. Tsiviliseeritud inimelu vorm on mõeldud selleks, et inimene taastaks oma kaotatud teadmised igavestest suhetest Kõrgeima Tõe, Jumala Isiksuse, kõikvõimsa Śrī Kṛṣṇaga. Igaüht, kes seda võimalust ära ei kasuta, tuleb pidada narādhamaks. Pühakirjadest saame me teada, et emaüsas viibides (mis on äärmiselt ebamugav olukord) palub laps Jumalal teda vabastada, ning lubab Jumalale alustada Tema teenimist niipea kui ta emaüsast välja pääseb. Raskustes Jumalat paluda on iga elusolendi loomulik instinkt, sest iga elusolend viibib igavestes suhetes Jumalaga. Kuid pärast emaüsast väljapääsemist unustab laps nii sündimise raskused kui ka selle, kes ta neist päästis, sattudes māyā, illusoorse energia mõju alla.

Lastehoidja kohus on taastada neis uinunud jumalik teadvus. „Manu- smṛtis", religioossete printsiipide käsiraamatus, mainitud kümme puhastusprotsessi on mõeldud Jumala teadvuse taastamiseks varṇāśrama ühiskonnas. Ometigi ei järgita tänapäeval üheski maailma paigas rangelt ühtegi neist protsessidest, ning seetõttu on 99,9 protsenti maailma elanikkonnast narādhamad.

Kui kogu elanikkond muutub narādhamadeks, siis muudab füüsilise looduse kõikvõimas energia ka nende niinimetatud hariduse nulliks ja tühiseks. „Gītā" kohaselt on õpetatud inimene see, kes vaatab võrdse pilguga nii õpetatud brāhmaṇat, koera, lehma, elevanti kui ka koerasööjat. Selline on tõelise pühendunu nägemus. Śrī Nityānanda Prabhu, kes on Jumala kehastus jumaliku õpetajana, vabastas materiaalse looduse köidikuist tüüpilised narādhamad, vennad Jagāi ja Mādhāi, ning näitas, kuidas tõeline pühendunu jagab armu madalaimatele inimestele. Seega saab Jumala Isiksuse poolt hukka mõistetud narādhama taastada oma jumaliku teadvuse üksnes pühendunu armu läbi.

Levitades bhāgavata-dharmat ehk õpetades inimesi Jumalat teenima, soovitas Śrī Caitanya Mahāprabhu inimestele kuulata alandlikult Jumala Isiksuse sõnumit. Selle sõnumi tuum sisaldub „Bhagavad-gītās". Madalaimad inimeste hulgas võivad saavutada vabanemise üksnes alandliku kuulamise protsessi abil, ent kahjuks keelduvad nad „Bhagavad-gītā" sõnumite kuulamisest, rääkimata siis Kõigekõrgema Jumala tahtele alistumisest. Narādhamad, madalaimad inimkonna hulgas, eiravad tahtlikult inimese esmast kohustust.

(3) Järgmine kategooria duṣkṛtīsid on māyayāpahṛta-jñānāḥ, s.t. inimesed, kelle erudeeritud teadmised on illusoorse materiaalse energia mõjul nulliks muutunud. Valdavalt on nad kõrgelt haritud inimesed: suured filosoofid, luuletajad, literaadid, teadlased jne, kuid illusoorne energia eksitab neid, mistõttu nad ei kuuletu Kõigekõrgema Jumala korraldustele.

Käesoleval hetkel on maailmas suur hulk māyayāpahṛta-jñānāḥ kategooriasse kuuluvaid inimesi. Nende hulka kuuluvad isegi paljud „Bhagavad- gītā" uurijad. „Gītās" öeldakse selges ja lihtsas keeles, et Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Keegi pole Temaga võrdne või Temast võimsam. Teda mainitakse Brahmā, kõikide elusolendite algse isa isana. Õigupoolest kinnitatakse selles raamatus, et Śrī Kṛṣṇa pole mitte üksnes Brahmā, vaid kõikide elusolendite isa. Kṛṣṇa on nii impersonaalse Brahmani kui ka Paramātmā juur, Ülihing iga elusolendi südames on Tema täieõiguslik ekspansioon. Ta on kõige allikas ning kõigile soovitatakse alistuda Tema lootosjalgadele. Hoolimata kõigist neist selgetest kinnitustest heidavad sellised inimesed Kõigekõrgema Jumala isiksuslikkuse üle nalja, pidades Teda lihtsalt üheks inimeste seast. Nad ei tea, et inimese õnnistatud kuju on loodud Kõigekõrgema Jumala igavese ja transtsendentaalse kuju järgi.

Kõik māyayāpahṛta-jñānīde poolt kirjutatud ebaautoriteetsed „Gītā" tõlgitsused, mis ei kuulu paramparā süsteemi piiridesse, on vaid komistuskivid vaimse mõistmise teel. Eksitusse viidud „Gītā" tõlgitsejad ei alistu Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele ega soovita ka teistel seda teha.

(4) Viimane kategooria duṣkṛtīsid kannavad nimetust āsuraṁ bhāvam āśritāḥ, mis tähendab „deemonlike põhimõtetega inimesed". See klass inimesi on avalikult ateistid. Mõned neist väidavad, et Kõigekõrgem Jumal ei lasku kunagi materiaalsesse maailma, suutmata aga seejuures esitada selle põhjenduseks ühtegi pädevat argumenti. Teised peavad Teda impersonaalsest avaldumisvormist madalamal seisvaks, ehkki „Gītās" kinnitatakse vastupidist. Kadestades Jumala Kõrgeimat Isiksust, loovad ateistid seetõttu ise mitmeid ebaautoriteetseid, nende oma mõistuse toodetud inkarnatsioone. Sellised inimesed, kelle kogu elu keskseks põhimõtteks on Jumala Isiksust halvustada, ei suuda alistuda Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele.

Lõuna-Indiast pärit Śrī Yāmunācārya Albandaru on öelnud: „Oo, mu Jumal! Ateistlikke põhimõtteid järgivad inimesed ei saa Sind tunda, ehkki Sinu omadused, atribuudid ja teod on ebatavalised, ehkki kõik vooruse guṇasse kuuluvad pühakirjad kinnitavad Sinu eksistentsi isiksuslikkust ning ehkki kuulsad pühakutest autoriteedid, kes on tuntud transtsendentaalse teaduse põhjaliku teadmise poolest, tunnistavad Sind Kõrgeima Olendina."

Seega ei alistu eespool mainitud (1) läbinisti rumalad inimesed, (2) madalaimad inimkonna hulgas, (3) eksitusse viidud spekulandid ning (4) avalikult end ateistideks tunnistavad isikud kunagi Jumala Isiksuse lootosjalgadele, ning seda hoolimata kõikidest pühakirjade ja autoriteetide poolt antud soovitustest.