TEXT 28
vedeṣu yajñeṣu tapaḥsu caiva
dāneṣu yat puṇya-phalaṁ pradiṣṭam
atyeti tat sarvam idaṁ viditvā
yogī paraṁ sthānam upaiti cādyam
vedeṣu — „Vedade" uurimises; yajñeṣu — yajña ehk ohverduse sooritamises; tapaḥsu — erinevate askeeside sooritamises; ca — samuti; eva — kindlasti; dāneṣu — heategevuses; yat — see, mis; puṇya-phalam — jumalakartliku töö resultaati; pradiṣṭam — näidatud; atyeti — ületab; tat sarvam — kõiki neid; idam — seda; viditvā — teades; yogī — pühendunu; param — kõrgeima; sthānam — elupaiga; upaiti — saavutab; ca — samuti; ādyam — algse.
Inimene, kes võtab omaks pühendunud teenimise tee, ei jää ilma resultaatidest, mida saadakse „Vedade" uurimisest, askeeside ja ohverduste sooritamisest, heategevusest, filosofeerimisest või karmalisest tegevusest. Teenides pühendunult Jumalat, saavutab ta kõikide loetletud tegevuste resultaadid, ning jõuab lõpuks kõrgeimasse igavesse elupaika.
See värss on seitsmenda ja kaheksanda peatüki kokkuvõte, mis käsitleb iseäranis Kṛṣṇa teadvust ja Kṛṣṇa pühendunud teenimist. „Vedasid" tuleb uurida vaimse õpetaja juhtimise all ning tema hoole all elades peab õpilane läbi tegema palju askeese. Brahmacārī peab elama vaimse õpetaja kodus kui teener, ta peab käima ukselt uksele, paludes almust, ning tooma selle vaimsele õpetajale. Ta sööb ainult õpetaja korraldusel, ning kui õpetaja teda sööma ei kutsu, siis peab õpilane sel päeval paastuma. Need on mõningad vedalikud printsiibid, mida brahmacārī peab järgima.
Pärast viiendast eluaastast kahekümnendani kestvat „Vedade" uurimist õpetaja juhendamise all võib õpilasest saada täiuslike omadustega inimene. „Vedade" uurimine ei ole mõeldud „tugitoolispekulantide" meelelahutuseks, vaid iseloomu kasvatamiseks. Pärast sellist praktikat on brahmacārīl lubatud abielluda ning alustada perekondlikku elu. Pereinimesena peab ta edasise valgustumise nimel sooritama mitmeid ohverdusi. Samuti peab ta andma annetusi, vastavalt ajale, kohale ja annetuste saajale, tehes vahet „Bhagavad-gītās" kirjeldatud vooruse, kire või teadmatuse guṇa alla kuuluva heategevuse vahel. Perekondlikust elust tagasi tõmbudes ja võttes omaks vānaprastha elukorralduse, teeb ta läbi raskeid askeese, elades metsades, riietudes puukoorde, ajamata habet jne. Järgides brahmacarya, perekondliku inimese, vānaprastha ja lõpuks sannyāsa elukorraldust, tõuseb inimene elu täiuslikkuseni. Mõned inimesed tõusevad seejärel taevalikele planeetidele või kui nad on veelgi kaugemale arenenud, vabanevad nad vaimsesse taevasse – kas siis impersonaalsesse brahmajyotisse, Vaikuṇṭha planeetidele või Kṛṣṇalokale. Selline on vedakirjanduse poolt näidatud tee.
Kṛṣṇa teadvuse suurepärasus seisneb ometigi selles, et selle abil võib inimene, Jumalat pühendunult teenides, kõikide erinevate elukorralduste rituaalidest kohe kõrgemale tõusta.
Sõnad idaṁ viditvā viitavad sellele, et lugeja peab püüdma mõista Śrī Kṛṣṇa poolt „Bhagavad-gītā" käesolevas ja seitsmendas peatükis antud juhendusi. Neid tuleb püüda mõista mitte ilmaliku õpetatuse või mõttespekulatsioonide abil, vaid kuulates neid pühendunute keskel. „Bhagavad- gītā" tuum peitub peatükkides seitsmendast kaheteistkümnendani (kaheteistkümnes kaasa arvatud). Esimesed kuus ja viimased kuus peatükki on kui ümbris keskmisele kuuele peatükile, mis viibivad Jumala erilise kaitse all. Kui inimene on sedavõrd õnnelik, et suudab pühendunutega suhtlemise abil mõista „Bhagavad-gītāt", eriti neid kuut keskmist peatükki, siis omandab ta elu koheselt suurema mõtte kui see oleks omandanud kõikide askeeside, ohverduste, heategevuste, spekulatsioonide jne läbi, sest kõikide nende tegevuste tulemused on saavutatavad lihtsalt Kṛṣṇa teadvust arendades.
See, kelle usk „Bhagavad-gītāsse" on nõrk, peaks õppima „Bhagavad- gītāt" pühendunult, sest neljanda peatüki alguses öeldakse selgelt, et „Bhagavad-gītāt" suudavad mõista üksnes pühendunud. Keegi teine selle teose tähendust täielikult mõista ei suuda. Seepärast peab inimene õppima „Bhagavad-gītāt" Kṛṣṇa pühendunutelt, mitte spekulantidelt. See on märk usust. Kui inimene tahab suhelda pühendunutega ning lõpuks talle see võimalus avaneb, siis alles seejärel hakkab ta tegelikult „Bhagavad-gītāt" uurima ja mõistma. Pühendunutega suhtlemisest edasi arenedes rakendab inimene end pühendunud teenimisse. See hajutab kõik tema kahtlused Kṛṣṇast ehk Jumalast, Kṛṣṇa tegudest, kehast, mängudest, nimest, omadustest jne. Kui kõik need kahtlused on täielikult kadunud, võib inimene tõsiselt „Śrīmad Bhagavad-gītāt" uurima hakata. Ta hakkab selle teose uurimist nautima ning saavutab pideva Kṛṣṇa teadvuse. Veelgi edasi arenedes armub ta täielikult Kṛṣṇasse. See elu kõrgeim täiuslikkuse tasand võimaldab pühendunul tõusta Kṛṣṇa elupaika vaimses taevas, Goloka Vṛndāvaṇale, kus ta saab elada igavesti õnnelikult.
Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheksandale peatükile, mis käsitlesid Kõrgeimani jõudmist.