No edit permissions for Eesti keel / Estonian

Kümnes värss

karmibhyaḥ parito hareḥ priyatayā vyaktiṁ yayur jñāninas
tebhyo jñāna-vimukta-bhakti-paramāḥ premaika-niṣṭhās tataḥ
tebhyas tāḥ paśu-pāla-paṅkaja-dṛśas tābhyo ’pi sā rādhikā
preṣṭhā tadvad iyaṁ tadīya-sarasī tāṁ nāśrayet kaḥ kṛtī

karmibhyaḥ — kui kõik karmīd; paritaḥ — igas suhtes; hareḥ — Jumala Kõrgeima Isiksuse poolt; priyatayā — kuna nad on pälvinud soosingu; vyaktim yayuḥ — śāstrates öeldakse; jñāninaḥ — need, kes on omandanud põhjalikud teadmised; tebhyaḥ — neist kõrgemal; jñāna-vimukta — teadmiste läbi vabanenud; bhakti-paramāḥ — need, kes tegelevad pühendunud teenimisega; prema-eka-niṣṭhāḥ — need, kes on saavutanud puhta armastuse Jumala vastu; tataḥ — neist kõrgemal; tebhyaḥ — neist paremad; tāḥ — nemad; paśu-pāla-paṅkaja-dṛśaḥ — gopīd, kes sõltuvad alati karjuspoisist – Kṛṣṇast; tābhyaḥ — neist kõigist kõrgemal; api — kindlasti; — Tema; rādhikā — Śrīmatī Rādhikā; preṣṭhā — väga kallis; tadvat — samamoodi; iyam — see; tadīya-sarasī — Tema järv, Śrī Rādhā- kuṇḍa; tām — Rādhā-kuṇḍa äärde; na — ei; āśrayet — leiaks varjupaiga; kaḥ — kes; kṛtī — kõige õnnelikum.

Śāstrates öeldakse, et kõikidest karmīdest osutab Kõigekõrgem Jumal Hari soosingut neile, kes omavad põhjalikke teadmisi elu kõrgematest väärtustest. Paljudest sellistest inimestest, kes on jõudnud põhjalike teadmisteni [jñānīdest], on pühendunud teenimise poole pöördumine võimalik nende jaoks, kes on oma teadmiste jõul ka praktiliselt vabanenud. Selline isiksus asub teistest kõrgemas positsioonis. Temast kõrgemale jääb aga see, kes on tõepoolest saavutanud prema ehk puhta armastuse Kṛṣṇa vastu. Kõikidest edasijõudnud pühendunutest veelgi kõrgemateks peetakse gopīsid, kuna nemad on alati täielikus sõltuvuses Śrī Kṛṣṇast, transtsendentaalsest karjuspoisist, ning kõikidest gopīdest on Kṛṣṇale kõige kallim Śrīmatī Rādhārāṇī. Tema kuṇḍa [järv] on Jumal Kṛṣṇale niisama lõputult kallis kui see Tema poolt enim armastatud gopī. Kes küll loobuks siis võimalusest asuda elama Rādhā-kuṇḍa äärde, et ekstaatilistest pühendumuslikest tunnetest [aprākṛta-bhāvast] vallatud vaimses kehas teenida sügavas armastuses jumalikku paari Śri Śrī Rādhā-Govindat, kes lahutavad meelt Oma aṣṭakālīya-līlāga, Nende igaveste igapäevaste kaheksat liiki mängudega. Need, kes tegelevad pühendunud teenimisega Śrī Rādhā- kuṇḍa kallastel, on tõepoolest kõige õnnelikumad inimesed kogu universumis.

Käesoleval ajal on peaaegu kõik inimesed hõivatud ühe või teise karmalise tegevusega. Neid, kes ihaldavad oma tööst materiaalset kasumit, nimetatakse karmīdeks ehk oma töö viljade nimel tegutsevateks inimesteks. Kõik elusolendid selles materiaalses maailmas on langenud māyā nõiduse kütkesse. Seda kirjeldatakse „Viṣṇu Purāṇas" (6.7.61):

viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetrajñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate

Targad on liigitanud Jumala Kõrgeima Isiksuse energiad kolme kategooriasse: vaimseks, marginaalseks ja materiaalseks energiaks. Materiaalset energiat peetakse kolmanda klassi energiaks (tṛtīyā śaktiḥ). Elusolendid, kes viibivad materiaalse energia alluvuses, rügavad vahel tööd teha vaid meeleliste naudingute nimel, mida kogevad ka koerad ja sead. On aga ka karmīsid, kelles kas selle elu jooksul või, pärast jumalakartlike tegude sooritamist, järgmises elus tekib tugev huvi erinevate „Vedades" kirjeldatud ohvritalituste läbiviimise vastu. Sedasi avaneb neile tänu nende poolt sooritatud jumalakartlikele tegudele võimalus tõusta paradiisiplaneetidele. Need, kes sooritavad ohverdusi täpses kooskõlas vedalike juhendustega, tõusevad Kuule ning Kuust kõrgematele planeetidele. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās" (9.21) – kṣīṇe puṇye martya-lokaṁ viśanti – pärast seda, kui nende niinimetatud jumalakartlike tegude viljad on ammendunud, pöörduvad nad taas tagasi Maale, mida nimetatakse martya-lokaks ehk surma asupaigaks. Ehkki sellised inimesed võivad tänu oma jumalakartlikele tegudele tõusta paradiisiplaneetidele ja ehkki nad võivad seal nautida elu tuhandete aastate jooksul, on nad jumalakartlike tegude viljade ammendudes ikkagi sunnitud tagasi pöörduma sellele planeedile.

Selline on karmīde positsioon, sõltumata sellest, kas nad elavad jumalakartlikku või patust elu. Sellel planeedil võime me leida palju ärimehi, poliitikuid ja teisi inimesi, kes on huvitatud üksnes materiaalsest õnnest. Nad püüavad kõikvõimalike vahenditega raha teenida, pööramata tähelepanu, kas nende teguviis on jumalakartlik või patune. Selliseid inimesi nimetatakse karmīdeks ehk veendunud materialistideks. Mõningaid karmīsid nimetatakse ka vikarmīdeks – need on inimesed, kes tegutsevad vedalikest teadmistest juhendumata. Need, kes toetuvad oma tegevuses vedalikele teadmistele, sooritavad ohverdusi Jumal Viṣṇu rahuldamiseks ja Temalt õnnistuste saamiseks. Sel moel on neil võimalik tõusta kõrgematesse planetaarsüsteemidesse. Sellised karmīd asuvad vikarmīdest kõrgemal tasandil, sest nad peavad kinni „Vedade" juhendustest ja on kindlasti kallid Kṛṣṇale. Kṛṣṇa ütleb „Bhagavad- gītās" (4.11): ye yathā māṁ prapadyante tāṁs tathaiva bhajāmy aham. „Ma tasun igaühele just niivõrd, kuivõrd ta Mulle alistub." Kṛṣṇa on sedavõrd lahke, et Ta täidab isegi karmīde ja jñānīde soovid, rääkimata bhaktade soovidest. Ehkki karmīd tõusevad vahel kõrgematesse planetaarsüsteemidesse, peavad nad pärast surma omandama uue materiaalse keha nii kaua, kuni nad ei vabane kiindumusest karmalistesse tegevustesse. Kui inimene tegutseb jumalakartlikult, võib ta omandada uue keha pooljumalate keskel kõrgemates planetaarsüsteemides või mõne teise positsiooni, milles tal on suuremad võimalused nautida materiaalset õnne. Seevastu need, kes sooritavad jumalakartmatuid tegevusi, degradeeruvad ning sünnivad loomade, puude ja taimedena. Seepärast ei tunnusta targad pühad isiksused karmīsid, kes ei hooli vedalikest juhendustest (s.t. kes on vikarmīd). „Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.5.4) kinnitatakse:

nūnaṁ pramattaḥ kurute vikarma
yad indriya-prītaya āpṛṇoti
na sādhu manye yata ātmano ’yam
asann api kleśada āsa dehaḥ

„Materialistid, kes rügavad tööd teha vaid meeleliste naudingute nimel, mida kogevad ka koerad ja sead, on tegelikult hullud. Üksnes meelte rahuldamise nimel sooritavad nad kõikvõimalikke jälestusväärseid tegusid. Arukale inimesele ei ole üldsegi kohane sooritada materialistlikke tegevusi, sest selliste tegevuste tulemusena peab elusolend taas vastu võtma uue materiaalse keha, mis on täis kannatusi." Inimelu eesmärk on pääseda välja tingimustest, milles elusolend on sunnitud kannatama kolme laadi hädade käes, mis materiaalse eksistentsiga kaasas käivad. Kahjuks on aga karmīd hullud raha teenimise järele ja püüavad iga hinnaga omandada ajutisi materiaalseid mugavusi, riskides seeläbi degradeeruda elu madalamatesse liikidesse. Oma rumalusest teevad materialistid hulganisti plaane, kuidas selles materiaalses maailmas õnnelikuks saada. Nad ei peatu järele mõtlema, et nad elavad vaid mõned aastad, millest on sunnitud kulutama suurema osa raha teenimisele, mille abil meeli rahuldada. Lõpuks saabub aga surm, mis katkestab kõik nende tegevused. Materialistid ei mõtle selle peale, et pärast sellest kehast lahkumist võivad nad sündida madalamate loomade, taimede või puude kehades. Kõik nende tegevused vaid tõkestavad seetõttu elu eesmärgi saavutamist. Nad mitte üksnes ei sünni teadmatuses, vaid ka tegutsevad teadmatuses, arvates, et pilvelõhkujate, suurte autode, auväärsete positsioonide jms näol langevad neile osaks materiaalsed hüved. Materialistid ei tea, et järgmises elus on nad sunnitud degradeeruma ning kõik nende tegevused ei too neile midagi muud peale parābhava ehk kaotuse. Selline on „Śrīmad-Bhāgavatami" (5.5.5) seisukoht: parābhavas tāvad abodha-jātaḥ.

Inimene peaks seepärast lausa põlema soovist mõista ātma-tattvat – teadust hingest. Nii kaua kui inimene ei omanda teadmisi ātma-tattvast, mille läbi ta mõistab, et tema olemuseks on hing ja mitte keha, jääb ta teadmatusse. Tuhandetest ja isegi miljonitest teadmatuses viibivatest inimestest, kes raiskavad oma aega üksnes meelte rahuldamisele, tõuseb ehk ainult üks teadmiste tasandile, kus mõistab elu kõrgemaid väärtusi. Sellist inimest nimetatakse jñānīks. Jñānī teab, et karmalised tegevused seovad teda materiaalse eksistentsiga ja sunnivad teda rändama ühest kehast teise. Nagu „Śrīmad-Bhāgavatamis" osutatakse terminiga śarīra- bandha (seotud kehalise eksistentsiga), on inimese mõistus nii kaua, kuni ta ei loobu kõikidest meeleliste naudingute kontseptsioonidest, alati süvenenud karmasse ehk viljadele suunatud tegevusse ning see asjaolu sunnib teda vastu võtma üha uusi ja uusi kehasid.

Kuna jñānī on loobunud vähemalt pimedast meelte nautimisest, peetakse teda karmīst kõrgemal tasandil asuvaks. Selline on Jumala Kõrgeima Isiksuse seisukoht. Ent kuigi jñānī võib olla vabanenud karmīde teadmatusest, peetakse teda ikkagi teadmatuses (avidyās) viibivaks, kui ta pole jõudnud pühendunud teenimise tasandile. Ehkki inimest võidakse pidada jñānīks ehk sügavaid teadmisi omavaks isiksuseks, tuleb tema teadmisi pidada ebapuhtaks, kuna tal puudub teave pühendunud teenimisest ning ta ei tegele seetõttu Jumala Kõrgeima Isiksuse lootosjalgade otsese kummardamisega.

Kui jñānī pöördub pühendunud teenimise juurde, tõuseb ta kiiresti tavalisest jñānīst kõrgemale tasandile. Sellist kõrgelt arenenud isiksust kirjeldatakse sõnadega jñāna-vimukta-bhakti-parama. Sellest, kuidas jñānī pöördub pühendunud teenimise juurde, räägitakse „Bhagavad- gītās" (7.19), kus Kṛṣṇa ütleb:

bahūnāṁ janmanām ante
jñānavān māṁ prapadyate
vāsudevaḥ sarvam iti
sa mahātmā sudurlabhaḥ

„Pärast paljusid sünde ja surmasid alistub see, kes tõepoolest omab teadmisi, Minule, teades, et Mina olen kõikide põhjuste põhjus ja kõik eksisteeriv. Selline suur hing on väga haruldane." Inimene on tõeliselt tark, kui ta alistub Kṛṣṇa lootosjalgadele, kuid sellist mahātmāt ehk suurt hinge on võimalik kohata äärmiselt harva.

Asudes tegelema pühendunud teenimisega vastavalt reguleerivatele printsiipidele, võib inimene selliste suurte pühendunute nagu Nārada, Sanaka ja Sanātana eeskuju järgides saavutada Jumala spontaanse armastamise tasandi. Seejärel tunnistab Jumala Kõrgeim Isiksus teda teistest kõrgemal tasandil asuva isiksusena. Pühendunud, kes on arendanud endas välja armastuse Jumala vastu, asuvad kahtlematult väga ülevas positsioonis.

Kõikidest sellistest pühendunutest peetakse kõrgeimateks gopīsid, sest nad ei mõtle millelegi muule peale Kṛṣṇa rahuldamise. Seejuures ei oota nad Kṛṣṇalt mitte mingeid vastuteeneid. Vahel põhjustab Kṛṣṇa neile tohutuid kannatusi, lahkudes nende juurest, ent sellegipoolest ei suuda nad Kṛṣṇat unustada. Kui Kṛṣṇa lahkus Vṛndāvanast Mathurāsse, sattusid gopīd äärmiselt suurde masendusse ja kogu nende ülejäänud elu möödus lihtsalt Kṛṣṇast lahus viibimise pärast pisaraid valades. See tähendab, et teatud mõttes ei lahkunud nad kunagi Kṛṣṇa juurest, sest Kṛṣṇast mõtlemise ja Temaga suhtlemise vahel ei ole mitte mingit erinevust. Õigupoolest on vipralambha-sevā – Kṛṣṇast mõtlemine Temast lahus viibides, nii nagu seda tegi Śrī Caitanya Mahāprabhu – märksa ülevam Kṛṣṇa vahetust teenimisest. Kõikidest pühendunutest, kes on arendanud endas välja pühendumusliku armastuse Kṛṣṇa vastu, on niisiis kõige kõrgemas positsioonis gopīd ning kõikidest gopīdest on kõige kõrgem Śrīmatī Rādhārāṇī. Mitte keegi ei suuda Teda pühendunud teenimises ületada. Isegi Kṛṣṇa ei suuda mõista Tema meeleolu. Sel põhjusel omandaski Jumal Kṛṣṇa Śrīmatī Rādhārāṇī positsiooni ja ilmus Śrī Caitanya Mahāprabhuna, püüdes mõista Tema transtsendentaalseid tundeid.

Sel moel jõuab Śrīla Rūpa Gosvāmī järkhaaval järelduseni, et Śrīmatī Rādhārāṇī on Kṛṣṇa ülevaim pühendunu ning Tema kuṇḍa (järv), Śrī Rādhā-kuṇḍa, on kõige ülevam paik. Seda seisukohta toetab ka tsitaat „Laghu-bhāgavatāmṛtast" (Uttara-khaṇḍa 45), mis on ära toodud „Śrī Caitanya-caritāmṛtas":

yathā rādhā priyā viṣṇos
tasyāḥ kuṇḍaṁ priyaṁ tathā
sarva-gopīṣu saivaikā
viṣṇor atyanta-vallabhā

„Paik, kus Śrīmatī Rādhārāṇi käib ujumas [Rādhā-kuṇḍa], on Kõigekõrgemale Jumalale, Kṛṣṇale [Viṣṇule] sama kallis kui Śrīmatī Rādhārāṇī Ise. Ta on kõrgeim gopī kõikide gopīde hulgast, sest just Tema vastu tunneb Jumal suurimat armastust."

Seetõttu peab igaüks, kes on huvitatud Kṛṣṇa teadvusest, leidma varjupaiga Rādhā-kuṇḍa ääres ja praktiseerima selles paigas pühendunud teenimist kogu elu. Sellise järelduseni jõuab Rūpa Gosvāmī käesolevas „Upadeśāmṛta" värsis.

« Previous Next »